Aasta alguse interchat Valdo Praustiga - muinasteedest -linnustest, jummalastest ja kivihunnikutest

Valdo:  tere ja head uut aastat!
ja tänan veelkord ilusa kalendri ja kaardi eest

 me:  H U A !
praegu juba 1 Kõue ja Järvamaa kaart töös

 Valdo:  meeldiv kuulda
meeletu lumi on
ma 1. jaanuaril käisin ringi
tahtsin vaadata seda Rakvere tee lõiku, kus 17. saj. käibelt kadus
laudika lähedalegi ei pääsenud :(
laudikal tulid Lemmu (Ambla) ja Rakvere teed sujuvalt kokku

 me:  kuhugi ei saa
mul Triigil 1 Kõue vanem matmispaik välja tulnud, eks kevadel lähen tsekkima

 Valdo:  kus?

 me:  risti mägi, kuivajõelt ülesvoolu Triigi Habaja karjatee ääres
mingi vana teedekolmnurk verstakaardi peal
muidu võsa ja BS koht, kuhu ei sattu
tüüpidel oli trakor hauaplaatide vahele kinni jäänud

 me:  Oraveskist N
võimalik Kõue küla vanem asukoht ehk kuivajõgi tervikuna vanem asustus

 Valdo:  arvata on

 me:  Raval kõue matmispaik senini (liiga kaugel), aga on lähemal ka
pilt läheb kokku

 Valdo:  ikkagi Kose kihelkonna tuumikalad
ma kardan, selliseid peidetud asju tuleb veel ja veel välja
ja isegi palju väljapaistvamate objektide seast
mina nt ei usu, et meile teadaolevate muinaslinnuste kaart on see, mis muinasajal tõesti olemas oli
ma oletan, et kolmandik kuni pooled on veel leidmata
kalmistu jätab ju maastikule veelgi vähem märke sajanditeks

 me:  õige

 Valdo:  viimasel ajal küll paljusid asju kaitse alla võetud, nt külasüdameid aga... kahjuks valikuliselt :(

 me:  iga kokkulykatud kivihunnik on muistis
kunagine miski

 Valdo: 
Väo küla Pirita jõe Tallinna poolses küljes
kuhu Tartu ja Narva muistne ühismaantee välja tuli, enne kui ta Tondi kõrtsi suunas läks
suur osa küla kultuurkihist pudrati segi viimase 5-6 aasta jooksul
sh Sõõrumaa elektrijaam jms
hinnanguliselt veerand sellest alles
kui uskuda, et muistne küla oli samades piirides mis ca 1850
kurb on see, et see on teadaolevalt AINUS muinasaegne küla Tallinna keskaegse linnasarase piires
muinsuskaitse muidugi ei tea midagi... neile pole keegi rääkinud, et sealt vana tee läks jne... :(
ja kaitse all pole

 me:  Tooma järv oli seff koht ja selle ümbrus
pluss aialappide saras veel peal

 Valdo:  kus?
hetkel ei vii pilti kokku

 me:  sealsamas sõõrujaama ja vana fotokooli vahel
kui fotokoolis töötasin kunagi käisin lõunavaheajal Tooma järve juures jalutamas
prügimägi oli mitte enam järv

 Valdo:  nojah
ega siis enam Väo külast palju alles polnud?
nt sellest teest,  mis sealt Tondi kõrtsi suunas läks?
sest on näha vaid jupike, mis algab Tallinna ringteelt

 me:  pold midagi
aasta 83 oli 3 mikrorajoon viimane
peale seda oli tondiraba, mingid jõed voolasid, kui karjääri edasi lõhiti
panga poole oli samuti aialapid saraga saras

 Valdo:  kui ma Sul esinemas käisin, siis joonistasin tee jõeületuskoha Nehatule
tegelikult... nüüd usun, et see vähemalt muinasajal oli Proosal
ja kui Nehatu veski asutati (hilisema mõisa kohal), siis jäi sinna paralleelne jõeületuskoht ja haru
Proosal on ju vanimad avastatud põllud (vähemalt kaitse all)
Proosa on mõni km Nehatult ülesvoolu

 Valdo:  mis Sa arvad, kas enamike kihelkonnakirikute kohal olid muinasajal kultuspaigad, hiied jms?
sest nagu nüüd selgunud, ei olnud ristiusu sissetoomine nii suur muutus siinses külaelus, kui varem näidatud
st... kas kihelkonnakirikud võisid olla muinaskihelkonna tsentrumid ka varem?

 me:  eks nad olid jah aga ma arvan, et ühiskonnakorraldus oli vähem tsentraliseeritud kui praegu ja vähemalt sama suurt rolli mängisid küla ja elukohajärgsed kultuspaigad
nii palju ei liigutud, aeti asju oma isiklikus hiies
kultuspaigad üldse ei olnud nagu praegu kirikud et käiakse posimas vaid praktilise väärtusega kohad
ehk maagia oli praktilise elu osa
või see, mis me maagiaks nimetame
taskualtarid olid ka- hõbeehted geomeetrilise mustriga
kui hang oli nii kõrge et ei saanud kivi peale minna asju ajama

 Valdo:  usun
samas... niipalju kui mina kuulnud olen, tuli ristiusu jumal teiste kõrvale, vähemalt külarahva jaoks

 me:  just

 Valdo:  ja alles pika aja jooksul teiste asemele

 me:  ehk jäid igasugu salakivid
...tänaseni

 Valdo:  veel 18.-19. sajandil ajasid mitmed pastorid "paganlikke kombeid" välja

 me:  ehk jummalad interpoleeriti

 Valdo:  jah

ja veel, mis tundub kummaline
paljud keskaegsed kabelivaremed
muutusid niisuguste riituste pidamise kohaks
ja seepärast neid 17.-19. sajandil nii usinalt lammutati
ma tean Eesti eri otstest vähemalt 5-6 juhust
Saha kabel vast ainus, mis alles jäi
kuna sealne surnuaed edasi kestis

 me:  põnev

 Valdo:  ja Viru-Nigula Maarja kabeli varemed
millest altaripool maha jõuti lõhkuda juba
ma usun, et keskajal oli igas suuremas teeristis või külas mingi kabel, altar vms
nagu praegu Latgales, Leedus, Poolas jm

 Valdo:  Väätsal nt
oli keskaegne kalmistu mõisa ja küla vahel
seal, kus uuselamurajoon lõpeb põhjas
see osa, mis on teest lääne pool, on kaitse all
aga vanasti läks ta jõeni
ida poole on 1960-70ndatel eramud peale ehitatud
ja oli konte välja tulnud
ja veel 1920-30ndatel olid vanemad inimesed mäletanud, et seal on kalmistu

 me:  just. kabelid või sotsiaal-tüüpi hooned igal teeristil, muu asustuse vahel - jällegi need kivihunnikud, mida veel palju alles on, kus kokkulükkamata
kus keegi hinge heitis ning kuhu kive viidi, potentsiaalne kabeli- või kultuskoht

 Valdo:  ja ma usun, et kui mungad hakkasid siin 13. sajandil misjonitööd tegema
siis nad ka kogunesid sellistesse kohtadesse
st seal said rahvaga kokku

 Valdo:  kui teedevõrku vaadata, siis kõik teed jooksevad tavaliselt kihelkonnakiriku suunas kokku
nii kohalikud kui sageli ka kaugteed
ma püüdsin eile Ambla kihelkonnas mõtestada alternatiivseid teede ristumiskohti vanade teede vaates
ei õnnestunud
ikka sinna kokku
see, et mingi tee kaob viimase kui lõiguni, pole usutav
nagu pole usutav, et tehakse niisa heast peast veidi kõrvale uus tee
lõhkudes põllud, heinamaad jms...
kui teede alg- ja lähtekohad muutuvad, jäävad tavaliselt alles lõigud vanematest teedest selle sisse
niiviisi ma ju Kose kihelkonna teid analüüsisin
ja mujal on lugu täpselt sama
v.a. mõned erandid

 me:  detailsem teedevõrgustik, rekonstrueerimine on järgmine: ühenda kõveraga kõik kivihunnikud-põllusaared!
kusjuures sama verstakaart - kusagil metsa sees äkki kolmeks hargnev tee!!! (kõue-triigi kalmekoht)

 Valdo:  kui on niivõrd rikas ja võimas valitseja, kes surub läbi oma tahtmise ja teeb kusagile uue nöörsirge tee
Eestis toimus seda mõisasüdamete juures
ja mõisapõldude vahel
kus tõenäoliselt põllupidamine ja maastikukujundus olid primaarsed
ja vana tee liigutamine selle kõrval tühiasi
verstakaart on selles mõttes väärtuslik materjal, st muistsete teede juures on seal vaid seesugused muudatused, ei muud
kas Sa Pariisis oled käinud?

 Valdo:  Seine'i lõunapoolne kallas
Notre Dame' üle jõe lõunas... linnaosa, mis oli Rooma ajal juba välja kujunenud
ja keskajal oli kitsaste kõverate tänavatega osa
Napoleoni ajal raiuti sinna sisse laiad sirged tänavad
selgelt on näha, mis on varasem ja mis uus
st kus on võimukas valitseja teinud uued ja sirged teed

 Valdo:  ja Eestis Riia-Pihkva maantee... 1850ndad

 Valdo:  Riia ja Pihkva vahel oli alates 13. sajandist kolm alternatiivset teed
mis täninigi enamvähem alles
aga... tsaaririigil oli võimu ja raha ja rajas nöörsirge
sest Pihkvast Peterburi teed ei läinud
ja sinna tuli uus tee teha

Külaskäigud Esna mõisa

Siinkohal kirjeldan mõnda oma emotsiooni seoses Järvamaa kõige shefima vaimse keskuse, Esna mõisaga, selle koha külastamisega.

23. aprill.2005, enne päikeseloojangut

See oli päris pöördeline päev, kesk-eestis oli päeval suviselt soe, linnud laulsid, rohi tärkas, see kestis ka õhtul, kui sain pakkumise väikesele Järvamaa retkele minna. Kirkus ja vaikus, loojuva päikese punane kuma saatsid mind, kui astusin esmest korda Esna mõisa parki mööda peahoone poole. Maja tundus väljastpoolt korras olevat, keegi nagu oleks seal toimetanud, paraku ei andnud ükski hingeline näole, täielik vaikus oli. Uksed olid lukus ja nii nad jäid, kuigi oli teada peiduvõtme asupaik.

Aknast pildistasin lahedat vana krohvipinda, mille oli loonud aeg ja restauraatorid hoidnud. Üldiselt meenutas Esna mõisa peahoone mulle esimesel korral Ojasoo mõisa, mis samamoodi puidust pikk murdkelpkatusega ehitis, Ojasool on aga olnud ja säilinud vähem puitpitsi ja muud väärtuslikku.


20.juuli 2005, pärastlõuna

Majal oli hakatud katust vahetama, roovitust kattis osaliselt juba tõrvatud tammekimm, kimmide pakid maja ümber lõhnasid sellesama järgi. Millegipärast oli ainsaks heliks linnulaul ja hoovihma sabin, hingelisi si olnud ka seekord.


Maja ümber lokkasid põõsad ja mõnda aega tagasi oli niidetud muru, seekord läksin ka majja sisse. Massiivne seinakell oma autentse kukkuva käoga võib rändurit ehmatada, see oli ka ainus heli maja sees. Sume valgus paitab pehmeid toone seinte krohvipindades, pool majast on täiesti elatav, teine pool osaliselt lahti kistud. Ühes ruumis katavad kõiki seinu lõuendid, kuhu on peale maalitud stseenid antiikmütoloogiaist, see on ühe Tartu kunstikooli õpilase töö, mille stiil on kopeeritud lõuendijupist, mis mõisast leitud.


31.detsember 2005, peale päikeseloojangut


Sel korral oli mõisasse kogunenud mõned inimesed, jõudsin sinna hetkel, kui sätiti ennast riidesse, et käia kabeli juures. Kabel asub kilomeetri kaugusel metsas, sinna viib jalgrada. Need korrad, mil olen Esna kabelis käinud, on seal juba küünlad põlenud. Ka seekord ei olnud erand, keegi oli meist ette jõudnud. Igaüks süütas vaikselt veel mõne, pani selle oma äranägemise järgi kas altari kohale või orvanditesse seinas.




Vaikselt astuti maja poole tagasi. Mõisas vuhisesid ahjud, põlesid lambid, oli soe ja kodune. Ülalt korruselt, teenija korterist, tuli värsket leivalõhna, avati kuivatatud õunte kott. Uue aasta saabumist samahästi et ei märganudki. Soojendasin ennast vaikselt ahju ees ja kuulasin, mida inimesed räägivad, Räägiti vaikselt, nagu aukartusest võimsa maja ees.


08. aprill 2006, pealelõunal

Ligi aasta on möödas ajast, kui esmakordselt Esnale sattusin. Väljas on võimas kevad, päike on pimestav, taevas helesinine, lumi sulab ja veed sulisevad. Need helid on peale pikka ja külma talve väga intensiivsed, meel on rahutu, ka mõisas on palju juhtunud, teisel korrusel on laudisega kaetud osa seinast, põrand. Jälle olen siin täiesti üksi, nagu maja ise ehitaks ennast.


Pööningu aknast paistab renoveeritud valitsejamaja, tõllad on maja ees aga hingelisi näha ei ole.


18. juuni 2006, tund enne keskööd

Järvamaa öös on asju. Lõhnu, loomi, jahimehi, putukaid, tundmatuid hääli, hõikeid. Taevas on nii valge, et on tunne, nagu oleks päev. Mõisaesine on poolenisti niidetud, poolenisti õitsenud võililli täis. Maja on elutu. Vaatan viimast korda seda Grünewaltide võimast kantsi ja istun ratta sadulasse, see on ilmselt viimane kord, kui siia sattun.