1941. aasta 12. augustil sai tabamuse Kõue Ministeeriumikool, endine Triigi või Aleksandri valla kool, mis süttis põlema ning hävis koos abihoonete, kõrval asuva Põltsamaa taluga. Tuld andsid sakslased kuskilt Rava vallamaja juurest Kõue väljamäele, kus olevat venelaste õhuvaatluspunkt asunud, ehk siis palju mööda ei lastudki. Koolijuhataja Aksel Ergma suutis leegitsevast hoonest päästa kooli kroonikaraamatu, mida oli täitnud alates 1921. aastast ning mille sissekanded ulatuvad 1969. aastasse - väärt lugemine uurijatele, praegu hoiul Pedagoogikaülikooli arhiivimuuseumis, digikoopia olemas ka allakirjutanul. Tuleval õppeaastal suundusid osad õpilased Harmi kooli, paljud jätkasid Triigi Mõisas, kuhu kool kolis.
Kroonikaraamatu esmane sissekanne peale kooli kolimist on dateeritud 1957. aastasse, kui koolijuhatja Georg Berget alustab ülevaadet vahepealsest perioodist. Sealsamas on ka foto, üks vähestest, kus näha Triigi mõisa interjööri:
1942/43. aastal oli koolis 99 õpilast, tsiteerin siinkohal tolleaegse õpilase, Aksel Orasi koolipõlve mälestusi, nüüdseks on ta mõisa ehitusjärkude hüpoteesi siin varemavaldatu vastu välja vahetanud:
Triigi mõis, tolleaegses põhiplaanis jättis ühe pikendatud küljega maha pandud U-tähe kuju, kusjuures U-pealis lahtine osa oli suunatud lõunasse. See jäi mulje, et mõisahoone oli ehitatud kolmes järgus: esmalt U-põhi, paksuseinalise, umbes paari meetrilise kiviseina paksusega –kindlusmõisana, mille fassaad väikeste sammaste ja esindustrepi-mademega avanes põhjakaarde. Sellesse ossa jäävat saali –otsaseina ja sealsete akendega läänekaarest siseneva valgusega, kasutas kool. Saal oli läbikäidav. Sellest korpusest veel idapoolset nurka kasutas kool, kus asus tütarlaste läbikäidav magala ja sellele järgnev, kõrge idasuunalt valgust saavate akendega tuba. Esimestel kooliaastatel oli see I ja II liitklassi õpituba. Sellel ruumil oli kõrge, valgeist glasuurpottidest nurgaahi, mis oli ehitatud dekoratiivse kaminakolde nišši ja simsiga. Koldenišši taga asus ahju suu. Õhtuti, ahju kütmise ajal, enne järgmise päeva õppetundideks ettevalmistust kui oli nõndanimetatud videvikutunni aeg, oli see kogunemise meelispaik, täis romantikat, kus küdeva ahju kütmistule valgel loeti „Tasujat”, „Eestimaa kuningat”. Seal räägiti isekeskis muistseid põnevaid lugusid, mida vanematelt inimestelt oli kuuldud. Nendest vestlustest võttis tihti osa ka kooli teenija Aleksander Robas. Siis kandus jutt: peidu koobastele, salakäikudele, mõisate vahelistele sala- ja põgenemisteedele ning radadele, sealjuures Iida urkeile. Ega Triigi mõis ja tema saladuslikud keldrid ning kõmisev siseõu (oletatavasti võlvitud maaalune osa)ei jäänud vestlusringist välja. Seal oli salapärast, mida siis ei mõistnud ega ole neist ka hiljem kuulnud. Jäägu see parem asjatundjaile mõistatada! Sellele alg-korpusele oli liidetud tiikide poole laskuvale nõlvale kahekorruseline tiib, mis kujutas endast U-lühemat püstposti. Kool kasutas seda täielikult. Alumisel, kütmata korrusel hoiti kojamehe koristusvarustust, kütte ettevalmistamiseks saage, kirveid aga ka internaadi köögi tarbeks külmas säilitatavaid toiduaineid, mis lastevanemad järjekorra kohaselt laste toitlustamiseks tõid. Üleval, teisel korrusel asus läbikäidav poeglaste magala ja selle taga kooliteenija pere korter. Kooliteenija naine Maria oli kooli kokatädiks ning nende juures oli ka korteris vaba ja vallaline tüdruk –koka abi. Sellesse tiiba viis liitumisnurgast, siseõuest uks, mis suundus ristuvaisse sisekoridoridesse ja sealt võisid neisse soovitud paikadesse minna, mida kool kasutas. Eelnevalt toodud tiivaga paralleelselt, üle siseõue oli alg-korpusega liidetud selle mõisahoone viimane ehituslik tiib. Olemuselt oli ta pikk, madal, ühekorruseline, kuid mõne astme võrra kõrgema sokliga Selle ehituse käigus (Kaitstavad mälestised –Harju rajooni ajaloo ja kultuurimälestised / 1988 trükk/ ) olid toimunud ulatuslikud ümberehitused 1817-al aastal. See oli mõisa ajaloos klassitsismiperiood, mõisahärraks von Brevernide. Esmalt muutus mõisa välisilme esinduslikumaks ja ajakohasemaks. Uue tiiva lisamisega sai mõis uue fassaadi, põhjasuunalt –idasuunale, ehituslikult imposantse sammasportikuse ja seinapinda lõikuva kolmik (veneetsia) aknaga. Hoone fassaadi ette oli kujundatud esindusväljak. Peaallee suundus mõisa esise esindusväljakuni ja ühtis siis treppi sõitu tagava, esindusliku sisenemis-ringteega. Tiibadele jäid kaartena kõrvalhooned. Ümberehitused olid ka sel ajal siseruumides olnud ulatuslikud. Kohati oli kinnimüürimisi, seinte läbiraiumisi ja uusi ruumide kujundamisi. Läbi paksu esmahoone kiviseina oli raiutud käik kolme trepiastmelise tõusuga ja suletava uksega uude liidetud tiiba. Selles tiivas, telgseinast vasakule jäävais ja vaheseina ning uksega eraldatavais ruumides asusid III ja IV liitklass ning teises vaheseinaga eraldatud V ja VI liitklass. V ja VI liitklassist viis uks läbi telgseina, hoone läänepoolsesse tiiva –õpetajate tuppa ning sama klassi telg ja vaheseina põhjapoolse ristumisnurga lähedalt läbi telgseina avarasse tamburisse. Otse, trepi astmeid mööda alla sai väljuda sisehoovile. Tamburist aga paremale minnes oli uste taga koolilastele, kes internaati kasutasid toidu valmistamiseks köök ja söögituba koos, kus tegutses kokatädi. Selline oli kooliruumide paigutus kuni avati ka seitsmes klass ja koolist sai Kõue mittetäielik keskkool ning meist selle kooli esimene lend. Igal õppeaastal oli mõningaid organisatoorseid ümberkorraldusi. Kooli programmi kohaselt seitsmenda klassi lisandumisega oli moodustatud VI ja VII liitklass ning me asusime seal kus algselt olid I ja II klassi õpilased. Aeg oli sündmusterohke. Riigikorrad vaheldusid. Seitsmesse koolitalvesse mahtus neli riigikorda, kus liiatagi igaühel vaenulik sinepiiva sees oli oma tegude õigustamiseks. Vaheldusid ka õpetajad erinevate sagedustega nii parimais aastais kui ka noori, kes kõik olid omanäolised isiksused, keda võisid imetleda ja kuulata, mõistatada erudeeritust, nõudlikkust ja kannatlikkust ning teadmiste mahte, mida nad olid valmis võtma oma salvedest ja edasi andma, mis täna sobis ja homme mitte, sest aeg ja sündmused olid; range tsensuur mida tajusid õpetajad, ja neisse raamidesse sobitasid nad ka meid täiskasvanu arukusega ajama neid vagusid, mis olid meile kohased. Kooli juhtisid koolijuhatajad: hr-d Aksel Ergma ja Georg Bergert, viimane andis ka tunde. Õpetasid aga pr-d: A. Ergma, L. Mäesalu ja H. Jürima –klassijuhatajatena ja aineõpetajatena. Aineõpetajatena töötasid H. Eller, H. Kits, B. Kaljund, N- Mei, hr. Jürima ja R. Alev. Kui keegi nimetamata jäi, siis palun vabandust, et minu mäluauk end sellisel kujul ilmutas. Enam mällu talletunud on õpetajatest abielupaar –Jürima’d. Naine –suure südamega, soe sõbralik, tähelepanelik ja abivalmis, rääkimata eruditsioonist. Mees aga esinduslik, sale, keskmist kasvu ja rühikas, tahtejõuliste, kuivetunud sõrmedega härrasmees, isalikes aastais, peenes, mustast kalevist ülikonnas, valge triiksärgiga, raseeritud. Ei ühtki märki habeme või juuksekarvast, vaid vastu peegeldav, klassikaliselt kahvatu, valge jume täies hiilguses. Sellist pead kaunistasid kõrvad, silmad, nina ning suu. Suu –sedavõrd võluv, et teda võisid kuulata kasvõi söömata, unustades teadasaamise uudishimust lisaks kõrvadele ka suu lahti justkui tahaks kõike seda öeldut endasse neelata ja ahmida niipalju kui iganes võimalik. Tema tegusail sõrmedel oli omadus peale koolitundide lõppu laupäeviti tantsida klaveri klahvidel ja võluda sealt välja ning paisata saali avarust mööda laiali oopereid, aariaid Sisseelamise juhtudel lisandus klaveri helidele veel täienduseks verbaalne bariton. Mõistmata sõnu kostis kaunis saatemuusika internaadis elavatele lastele, kes pühapäevaks koju said kui tänu avaldus nädalase koolitöö eest, aga ka kui kutsung –esmaspäeval näeme jälle. See oli jumaldamist vääriv. Meie kasutuses olev aeg oli sisustatud nii arukalt ja tegevuslikult, et see kauge ja ootuspärane kooli lõpetamise aeg tuli peaaegu ootamatult, kuid pingega nagu iga teine koolipäev märkamatult kätte –oli ühekorraga ,Su ees, Su käes ja Sa ise –tema sees, kus loeti ette lõpetajad, anti pidulikult kätte esimesed Mittetäieliku Keskkooli lõputunnistused. Lausuti tänusõnad ja soovid elluastujaile: „Terita, kui kotkas pilku.—vaata merd ja kastetilku!”
Aksel on meenutanud, et kooli minnes oli mõlemalt poolt kinni löödud skeemil asetsev trepikäik pööningule, ehk sealt ei saanud läbi käia ning teine korrus oli üldse kinni, võibolla maja soojapidavuse pärast. Kinni oli ka trepi alt minev luuk keldrisse, ilmselt oli ka keldri parempoolne lööv kinnine, võibolla üldse mulda täis.
Kooli kroonika kajastab ka remonttöid hoones: 1946. aastal tehti hoonele uus katus, valgendati ja värviti seinu ja lagesid, maja seest- ja väljastpoolt, parandati ahjusid ja korstnaid, valmistati uusi uksi, uuendati aknaklaase vanades raamides, vahetati pottahjude uksi, tapeediti seinu, kaeti lage papiga. Vallandati direkor Bergert ning kooli asus juhtima August Rebane, kes mõne aasta pärast loovutab juhi koha jällegi Bergertile. 1956. jääb Bergert lõpuks pensionile.
Kroonika läheb edasi 1962. aastast, mil juhatjaks Aino Jaakov, kes tänaseni asustab Triigi mõisa valitsejamaja! Kooli on selleks ajaks jäänud 21 õpilast. 1964. aastal teostatakse hoones sanitaarremont - valgendatakse laed, värvitakse seinu ja põrandaid. 1965. aastal tunnistatakse Triigi kooliaed rajooni algkoolide hulgas parimaks. 1968/69. aastal sanitaarremondi käigus tehakse hoonesse uued ahjud, Lenini 100. sünniaastapäeva tähe all, sellel aastal käis koolis 11 õpilast. See on ka viimane sissekanne kroonikaraamatusse. Tegu võib siinkohal olla ka teise korruse plekkringahjudega, mis on näha muinsuskaitseameti dokumentatsioonis:
Triigi mõisakool suleti 1973. aastal ning teispoolsusesse kadus ka osa kohalikku kultuuri ja külaelu, sarnaselt sadade väikekoolide ja -külade saatusega.
