Järvamaa, märts 2010

Eeloleva nädala alguses kirjutan kahest uuest Järvamaa turismiteenusepakkujast, kellel võib olla potentsiaal saada suureks seal pakutava teenuse loomulikkuse, looduslikkuse ja elulisuse pärast. Mida keerulisemaks, virtuaalsemaks ja absurdsemaks läheb igapäevaelu, seda rohkem on vaja "päris" elu ja olemist, ajatut ajasisustust, et vastu pidada. Eilsel Järvamaa rännakul sattusin muuhulgas ka Esna mõisa, mille valitsejamajas pakuti jasmiini-apelsini teed. Sinna kogunesid inimesed, kes olid linnast nädalavahetusele tulnud - uudse initsatsioonina tuleb nüüdsest käia allikasuplusel, enne kui saab osaduse rahu- ja koostöökatuse all. Esna inimesed jäid filmiõhtule - Milarepa india versiooni vaatama, täna on filmiõhtu Paides. Kui need kaks lähikonnas ülepäeva toimuvat filmiõhtut jäävad püsima, võiks sellest kujuneda kolmepäevase Järvamaa (palve)rännaku võimalus - õhtuti film, vestlus intelligentses kogukonnas.

Järvamaa, august 2009. Kimmkatuse hooldamisest Esna mõisa näitel

Puitkatuse plussiks on nägusus, ökoloogilisus, kergestipaigaladatavus ja lihtsus laaste, eriti kimme koduste vahenditega teha. Sageli unustatakse keerulisem viimistlus ning hilisem hooldus - need asjad on Esna mõisa peahoone juures väga vajaka. Ilma servalauata külg näitab kimmkatuse alustamistehnikat - kolmekordse ülekattega materjal on altpoolt kompenseeritud lühikese kimmijupiga, kõige all omaltpoolt toetav täispikkuses kaunistuseta kimm:



Kui vaatame profiili alt, selgub, et 2005 paigaldatud eeltõrvatud kimm hakkab juba orgaanikat välja kasvatama:



Reegli järgi tuleb eeltõrvatud kimmi tõrvata uuesti kahe aasta pärast, seega on jäädud hiljaks juba kaks aastat, järgmine varasuvi on tagumine aeg - need paar hooletut aastat maksavad tagasi paarkümmend aastat lühemas katuse elueas.

Tõrvamata kimmi tuleb võõbata aasta pärast ning siis jällegi kahe aasta pärast. Eks see tsükkel pikene kogu aeg.

Millal tõrvata? Vana kimmimees ütleb, et kõige parem aeg on varasuvi, igal juhul on vaja oodata viit vihmata ööpäeva, et tööga peale hakata, nagu tegin alljärgnevalt:

Suur-Kareda

Tegu on kunagise Järvamaa asustatuima paigaga, tänapäevaks meenutab külasarast hulgaliselt kultusekive, palju kivikangruid põldude sees Kareda küla ümer, loodesse minnes Herjango Vaaso (Koordi) kunagiste küladeni välja:



Ilmselt oli ka Esna mõisakoht omamoodi Suur-Kareda ääremaaks, vähemalt seda võime järeldada 1722 kaardil olevate teede võrdlemisel näiteks Valdo loodud muinasteede kaardiga, sest Suur-Kareda, tõmbekeskuse poolsed teed paistavad olema antud kaardi täpsemad elemendid:



Vilismäe teedekolmnurk, kust hargneb Esna-Kodasema, Öötla ning Suur-Kareda peale.
Vilismägi võib 1722. kaardil olla hall ala Bf, kaardil E asub kooguga kaev:



Antud EAA kaardiserveri kaart on väga inspireeriv, kasvõi need (Suur) Kareda rahvarõivad:



Mul õnnestus lahti muukida ka vesimärk, Vilismäe ümber:

1722 Esna kaardi interpoleering

Oma igahommikuses feedis leidsin põneva 1722 Peetri kihelkonna kaardi, mille Seire/Tamm oli oma Kareda vakusealbumis 2005 ilmselt kahe silma vahele jätnud. Asjad aga tulevad välja, isegi 300 aastat vanad. Viskasin kena rahvarõivaid sisaldava üllitise aerofoto peale. Mingit absoluuti tolle aja pseudogeomeetrilistel pooltriangulatiivsetel märkmetel ma ei lootnud, kõiki asju ei saa selle aja kaartidel kunagi paika, paljud kohad jäävad vaidlusaluseks. Mida aga võib selle hommikuse kokkuajamise peale väita, et läheb 300 aastat joondu küll? Kõigepealt muidugi mõisasüda võiks sama koha peal olla. Keerame paika Kodasema, vesiveski koht, terve allikjärv on kas veidi nihkes kujutatud või liikunud 300 aastaga. Sobib mõisaesine tee, mis peaks küll minema läbi praeguse ringtee keskelt, aga kui jätame samasse paika praegusega, läheb muu kokku, ning selleks on teetrapets-lehvik Suur-Kareda kohal, kohe väga ilusti läheb see kokku. Nagu ka otsesiht mõisa eest. Keerulisem on otseteega Peetri kirikusse - juhul, kui see läks algul otse, pidi see hiljem paremale poole kalduma, aga mis sest, põnev nihkega ruum ikkagi, absoluutne tõde jääb siin olemata, vähemalt minu poolt täävitamata. Vaata loo järge siit.

Katusekimmide, puitkatuste hinnast

(Pildil Esna mõisa kimmkatus)

Minu käest on korduvalt küsitud puitkatusekatte materjalide kohta - olen paigaldanud laud- ja kimmkatuseid, laastu- ehk pilpakiskumimasinat aretan praegu. Juudilaudade ehk sindlite kohta ei oska suuremat kosta, laudkatust soovitan huvilisel paigaldada kõigepealt kuhugi abihoone katusele, kui just pole tegu spets katuseprofiillauga, kus korralikud vihmarennid sisse freesitud. Pilpakatuseni jõuan kunagi, kui masin piisava jõudluse on saavutanud, kimmidel ning nende hindadel aga peatun praegu.

Katusekimm on saetud 100 mm laiast 600 mm pikast tollisest lauast pikkupidi kerge nurga all, et moodustuvad kaks identset kiilukujulist lapakat - paksemast otsast umbes sentimeeter paks, õhemast üle poole sentimeetri, tollist ülejäänu jääb saeketta teele, ehk saepuruks. Jämedamad otsad, mis jäävad allapoole ning nähtavaks, jäetakse teinekord sirgeks, soovi korral aga vigursaetakse vastavalt oma fantaasiale.

Kui pilpakiskumiseks on vajalik oksteta okaspuu- või haavapakk ning laksimisel tekkib palju praaki, ei ole võimalik täpset pilpa hinda puhtteoreetiliselt arvutada. Katusekimmi laskmiseks on aga vajalikuks toormaterjaliks 100 mm tollised lauad, saetakse ka okstega kohad, nii et kadusid praktiliselt ei esine.

Vaatame siinkohal, milliseks kujuneb kimmkatuse omahind:

Üheks kimmiks kulub 100 mm x 600 mm x 25.4 mm / 2 puitu ehk 762000 tmm

Ühest tihumeetrist lauast saab seega 1000000000 / 762000 = 1312 kimmi

Ühe ruutmeetri katusepinna katmiseks kulub 9 x 3.3(3) = 30 kimmi

Oletame, et tihumeetri lauda saab kätte 1500 krooniga,

sel juhul on ühe kimmi omahind 1500 / 1312 = 1.14 krooni,

ning ruutmeetri hind 1.14 x 30 = 34 krooni!

Arvestades, et kimmi müüakse keskmiselt 165 krooni ruutmeeter, on kimmi omahind ligi viis korda odavam! Muidugi arvestades sinna juurde saelaudade transpordi, järkamis- ja kõvera plaadiga kimmlauasae kulumise, otste vigursaagimise, tööjõu.

Edu puitkatuste loomisel, propageerimisel ja müümisel! Pildil allakirjutanu paigaldatud kimmkatus, see pool sai klopsitud koos sulasega päevaga paika, esmane tõrvamine toimub aasta peale paigaldamist.

Lugemissoovitus: Orrisaare bloog

Siin see on, Esna, ehk Orrisaare ajaveeb, koht, millest ma ei osanud isegi unistada, kuigi teadsin, et see tuleb, ning ma ei karda, et mõni keskpäev postitus tulemata jääks. Kui enamus ajaveebe on tühisest tänapäevast, mõtetutest toimetustest ja rabelemiseset, täävitavad hetke arusaamadest ja vastuoludest, siis Orrisaare bloog on veelgi tühisem - kirjeldab mingit mõtetut aastat 1911, pole revolutsiooni, pole pöördelisi hetki, pole tegevustki, päevast-päeva tõuseb vaid korstendest taevasse suits ja segatakse sütt ahjude all, liiguvad uksed ja udukogud verandal, kaiguvad eesti-saksa-prantsuse-vene käibefraasid. Seesama poolhull proua oma kinnisideedega, härra, kes alati linnas asju ajamas on, aednik, alati küürutamas põõsaste peal ja kütja, küürus haohunniku all. Nii, nagu nad meile mällu on sööbinud ja mitte midagi enamat. Uksed käivad kinni ja lahti ning inimesed eristavad nendega üksteist. Võibolla on mõtetum 1911. aasta Nouvelles de Lausanne’i lugemisest lugeda Tode, Nigovit või Õnnepalu. Mina soovitan lugeda hoopis Orrisaart.

Suurema osaduse saamiseks soovitan välja printida, lõigata ning kokku kleepida järgneva pinnalaotuse - kes kunagi Orrisaarde sattub, saab aru, miks.

Külaskäigud Esna mõisa

Siinkohal kirjeldan mõnda oma emotsiooni seoses Järvamaa kõige shefima vaimse keskuse, Esna mõisaga, selle koha külastamisega.

23. aprill.2005, enne päikeseloojangut

See oli päris pöördeline päev, kesk-eestis oli päeval suviselt soe, linnud laulsid, rohi tärkas, see kestis ka õhtul, kui sain pakkumise väikesele Järvamaa retkele minna. Kirkus ja vaikus, loojuva päikese punane kuma saatsid mind, kui astusin esmest korda Esna mõisa parki mööda peahoone poole. Maja tundus väljastpoolt korras olevat, keegi nagu oleks seal toimetanud, paraku ei andnud ükski hingeline näole, täielik vaikus oli. Uksed olid lukus ja nii nad jäid, kuigi oli teada peiduvõtme asupaik.

Aknast pildistasin lahedat vana krohvipinda, mille oli loonud aeg ja restauraatorid hoidnud. Üldiselt meenutas Esna mõisa peahoone mulle esimesel korral Ojasoo mõisa, mis samamoodi puidust pikk murdkelpkatusega ehitis, Ojasool on aga olnud ja säilinud vähem puitpitsi ja muud väärtuslikku.


20.juuli 2005, pärastlõuna

Majal oli hakatud katust vahetama, roovitust kattis osaliselt juba tõrvatud tammekimm, kimmide pakid maja ümber lõhnasid sellesama järgi. Millegipärast oli ainsaks heliks linnulaul ja hoovihma sabin, hingelisi si olnud ka seekord.


Maja ümber lokkasid põõsad ja mõnda aega tagasi oli niidetud muru, seekord läksin ka majja sisse. Massiivne seinakell oma autentse kukkuva käoga võib rändurit ehmatada, see oli ka ainus heli maja sees. Sume valgus paitab pehmeid toone seinte krohvipindades, pool majast on täiesti elatav, teine pool osaliselt lahti kistud. Ühes ruumis katavad kõiki seinu lõuendid, kuhu on peale maalitud stseenid antiikmütoloogiaist, see on ühe Tartu kunstikooli õpilase töö, mille stiil on kopeeritud lõuendijupist, mis mõisast leitud.


31.detsember 2005, peale päikeseloojangut


Sel korral oli mõisasse kogunenud mõned inimesed, jõudsin sinna hetkel, kui sätiti ennast riidesse, et käia kabeli juures. Kabel asub kilomeetri kaugusel metsas, sinna viib jalgrada. Need korrad, mil olen Esna kabelis käinud, on seal juba küünlad põlenud. Ka seekord ei olnud erand, keegi oli meist ette jõudnud. Igaüks süütas vaikselt veel mõne, pani selle oma äranägemise järgi kas altari kohale või orvanditesse seinas.




Vaikselt astuti maja poole tagasi. Mõisas vuhisesid ahjud, põlesid lambid, oli soe ja kodune. Ülalt korruselt, teenija korterist, tuli värsket leivalõhna, avati kuivatatud õunte kott. Uue aasta saabumist samahästi et ei märganudki. Soojendasin ennast vaikselt ahju ees ja kuulasin, mida inimesed räägivad, Räägiti vaikselt, nagu aukartusest võimsa maja ees.


08. aprill 2006, pealelõunal

Ligi aasta on möödas ajast, kui esmakordselt Esnale sattusin. Väljas on võimas kevad, päike on pimestav, taevas helesinine, lumi sulab ja veed sulisevad. Need helid on peale pikka ja külma talve väga intensiivsed, meel on rahutu, ka mõisas on palju juhtunud, teisel korrusel on laudisega kaetud osa seinast, põrand. Jälle olen siin täiesti üksi, nagu maja ise ehitaks ennast.


Pööningu aknast paistab renoveeritud valitsejamaja, tõllad on maja ees aga hingelisi näha ei ole.


18. juuni 2006, tund enne keskööd

Järvamaa öös on asju. Lõhnu, loomi, jahimehi, putukaid, tundmatuid hääli, hõikeid. Taevas on nii valge, et on tunne, nagu oleks päev. Mõisaesine on poolenisti niidetud, poolenisti õitsenud võililli täis. Maja on elutu. Vaatan viimast korda seda Grünewaltide võimast kantsi ja istun ratta sadulasse, see on ilmselt viimane kord, kui siia sattun.