Siinkohal kirjeldan mõnda oma emotsiooni seoses Järvamaa kõige shefima vaimse keskuse, Esna mõisaga, selle koha külastamisega.
23. aprill.2005, enne päikeseloojangut
See oli päris pöördeline päev, kesk-eestis oli päeval suviselt soe, linnud laulsid, rohi tärkas, see kestis ka õhtul, kui sain pakkumise väikesele Järvamaa retkele minna. Kirkus ja vaikus, loojuva päikese punane kuma saatsid mind, kui astusin esmest korda Esna mõisa parki mööda peahoone poole. Maja tundus väljastpoolt korras olevat, keegi nagu oleks seal toimetanud, paraku ei andnud ükski hingeline näole, täielik vaikus oli. Uksed olid lukus ja nii nad jäid, kuigi oli teada peiduvõtme asupaik.
Aknast pildistasin lahedat vana krohvipinda, mille oli loonud aeg ja restauraatorid hoidnud. Üldiselt meenutas Esna mõisa peahoone mulle esimesel korral Ojasoo mõisa, mis samamoodi puidust pikk murdkelpkatusega ehitis, Ojasool on aga olnud ja säilinud vähem puitpitsi ja muud väärtuslikku.
20.juuli 2005, pärastlõuna
Majal oli hakatud katust vahetama, roovitust kattis osaliselt juba tõrvatud tammekimm, kimmide pakid maja ümber lõhnasid sellesama järgi. Millegipärast oli ainsaks heliks linnulaul ja hoovihma sabin, hingelisi si olnud ka seekord.
Maja ümber lokkasid põõsad ja mõnda aega tagasi oli niidetud muru, seekord läksin ka majja sisse. Massiivne seinakell oma autentse kukkuva käoga võib rändurit ehmatada, see oli ka ainus heli maja sees. Sume valgus paitab pehmeid toone seinte krohvipindades, pool majast on täiesti elatav, teine pool osaliselt lahti kistud. Ühes ruumis katavad kõiki seinu lõuendid, kuhu on peale maalitud stseenid antiikmütoloogiaist, see on ühe Tartu kunstikooli õpilase töö, mille stiil on kopeeritud lõuendijupist, mis mõisast leitud.
31.detsember 2005, peale päikeseloojangut
Sel korral oli mõisasse kogunenud mõned inimesed, jõudsin sinna hetkel, kui sätiti ennast riidesse, et käia kabeli juures. Kabel asub kilomeetri kaugusel metsas, sinna viib jalgrada. Need korrad, mil olen Esna kabelis käinud, on seal juba küünlad põlenud. Ka seekord ei olnud erand, keegi oli meist ette jõudnud. Igaüks süütas vaikselt veel mõne, pani selle oma äranägemise järgi kas altari kohale või orvanditesse seinas.
Vaikselt astuti maja poole tagasi. Mõisas vuhisesid ahjud, põlesid lambid, oli soe ja kodune. Ülalt korruselt, teenija korterist, tuli värsket leivalõhna, avati kuivatatud õunte kott. Uue aasta saabumist samahästi et ei märganudki. Soojendasin ennast vaikselt ahju ees ja kuulasin, mida inimesed räägivad, Räägiti vaikselt, nagu aukartusest võimsa maja ees.
08. aprill 2006, pealelõunal
Ligi aasta on möödas ajast, kui esmakordselt Esnale sattusin. Väljas on võimas kevad, päike on pimestav, taevas helesinine, lumi sulab ja veed sulisevad. Need helid on peale pikka ja külma talve väga intensiivsed, meel on rahutu, ka mõisas on palju juhtunud, teisel korrusel on laudisega kaetud osa seinast, põrand. Jälle olen siin täiesti üksi, nagu maja ise ehitaks ennast.
Pööningu aknast paistab renoveeritud valitsejamaja, tõllad on maja ees aga hingelisi näha ei ole.
18. juuni 2006, tund enne keskööd
Järvamaa öös on asju. Lõhnu, loomi, jahimehi, putukaid, tundmatuid hääli, hõikeid. Taevas on nii valge, et on tunne, nagu oleks päev. Mõisaesine on poolenisti niidetud, poolenisti õitsenud võililli täis. Maja on elutu. Vaatan viimast korda seda Grünewaltide võimast kantsi ja istun ratta sadulasse, see on ilmselt viimane kord, kui siia sattun.
