Veel külaliikumisest

Veel üks kaart, mis annab pildi külaliikumisest Kõue vallas:

Roheline küla (11) - külavanem olemas, elab antud külas.
Punane küla (6) - külavanem mitme küla peale olemas, elab naaberkülas.
Kollane küla (13) - Piirkondlikku seltsi kuuluv küla.
Valge küla (8) - piirkondlikku seltsi ega külaseltsi mitte omav küla.

Jaan küsis eelneva külaliikumise postituse kommentaaris, milleks üldse külavanem. Täpsemat vastust sellele küsimusele saab külavanema statuudist, mis igal vallal erinev. Eks see sõltub iga küla ootustest ja võimalustest kui ka külavanema isikuomadustest ja pealehakkamisest, millises plaanis koostöö kasulik on, antud problemaatikaga tegelevad nii riigi kui maakonna tasandil paljud analüütikud mitmete organisatsioonide all.

Mis värvi külad on aga kõige arenemisvõimelisemad? Pakun, et punased külad, kus on külavanem, aga mitme küla peale ehk kui punased võtavad end kokku ning valivad omale külavanema, sattub kandadaat mitte tundmatusse vette, nagu tõenäoliselt valgete külade puhul, vaid juba toimivatesse külaseltsidesse, kus juba teised külavanemad ees on, juba teatud määral eelnevalt olemasolevate ootuste ja võimalustega.

KV ümarlaua üritusel oli ka juttu, et teoreetiliselt on võimalik Ardus ja Habajal ehk suuremates kohtades valida KV lihtsustatud korras, näiteks et trepikojavanematel on mandaat kõikide oma elanike ees jne., võimalusi on palju, kui tahtmist oleks.

Kõue esindatud külad - pole väga vigagi?

Eelmise postituse kommentaaris üritasin Jaanile defineerida ärganud küla. Väidan, et eelmise reedese külavanemate-seltside-MTÜde-kodanike üritusest osavõtjate pealt saab kõige täpsemalt vaadata novembris 2010, milline küla on ärganud ja milline mitte. Üks Kõue valla kaart üle aasta:



Roheline küla (16) - külas elav esindaja oli reedel kohal.
Helesinine küla (15) - küla esindava MTÜ esindaja oli reedel kohal.
Valge küla (7) - must auk, vajab (sisemist) ärtamist.

Kokkuvõtteks, pilt on päris hea, asjad liiguvad!

Taganurgas

Ületasin täna rattaga maakonnapiire kuus korda, sellest reisist kunagi hiljem, et ei läheks hiigelpostituseks, jagan hoopis lugejaga ühe tänase emotsiooni külaliikumise teemadel. Niisiis sattusin taganurga muuseumisse. Mind võttis vastu mees, kes nimetas ennast peretütre meheks. Kui ütlesin talle oma nime, naeris ta suure lõuatäie, hiljem naeris veel mõned korrad. Nimelt olen ma taganurgas väga kuulus, sest vallalehes olevat ma pannud mängleva kergusega paika ühe väga kiusliku tüübi. Taganurgas netti ei ole, muud minu suured teod ei ole seal teada.

Järgnevalt rääkisin taganurga perenaisega, enam-vähem dialoog:

J: Mul on teoksil selline Kõue valla kaart, värvilisena on tähistatud ärganud külad, erinevate värvidega külaseltsid, paljudes külades on külavanemad:


T: Taganurgat siin ei olegi...

J: On küll, paraku on see küla valge ehk must auk, kas olete mõelnud näiteks Kõue Külade Seltsi liikmeks astuda, külavanema valida ning küla äratada st. ühist asja ajama hakata?

T: Mida? Millejaoks see kõik, meil ei ole siin inimesigi, mõned elanikud vaid, kaks uut pere, las nemad teevad. Meil see Vello ajas siin asja, las tema teeb. Millejaoks see üldse, me saame siin ilusti hakkama, kas me peaksime seda tegema sellepärast, et Ardus peol käia?

J: Te peaksite seda tegema enda, st. küla pärast, et ei peaks Ardus peol käima, et saaksite ise teha, mida soovite. MTÜga saate taotleda raha, näiteks oma muuseumi jaoks.

T: Kas see võetakse siis minu pinsist maha? Teate, ma olen vana inimene, see asi ei huvita mind, minge Vello juurde ja rääkige temaga.

J: Ma ei lähe Vello juurde, see ei ole üldse minu asi, kuidas te oma küla asja ajate, ma ainult dokumenteerin, ei ole misjonär, head aega ning tulge 22. augustil Kõue valla külade päevale Kõue külla kell 16.00

T: No mida me seal küll teeme?

J: Ene Ergma on kutsutud, jne.

T: No siis oleme kohal

See ei olnud minu jaoks peaga mööda seina jooksmine, sest ma ei taotlenud midagi, aga see segu oma vanuse taha pugemisest, ignorantsusest, tuha pähe raputamisest, ükskõiksusest ja ülbusest on nii tüüpiline... Kui Ene Ergma liigutab siis alles sobib ennast liigutada, no ma ei või.

Kõue Kuulutaja VS Kõue Sahinad

Sain hiljuti oma ajaveebile tagasisidet: ajaloo, tehnikateemad - 12 points, Kõue Kuulutaja teema - skisoidne. Olen selle hinnanguga täitsa nõus, kes konteksti ei tea, selle jaoks on Kõue Kuulutajaga toimnud müsteerium skisoidne nagu see lugu ka päriselt oli, siinkohal ei hakka seda pikka saagat veelkord lahti harutama. Keiss eskaleerus selleni, et avasin lõpuks rubriigi Kõue Sahinad, kuhu olin mõelnud fiktiivse tegelase, Kõue Kuulutaja peatoimetaja, kelle kiusliku ning negativistliku kontrolli all leht oli. Nüüdseks on mul käes KK aprillinumber ning võin öelda, et gerilja peatoimetaja on lehest kadunud, vähemalt sellest numbrist. Kõue Kuulutaja tiraaz peaks minu andmetel olema 500, enne, kui ma teen väikese ülevaate uuest lehest, vaatame, milline on Kõue Sahinate loetavus, alates rubriigi loomisest, 18. märtsil, peaaegu kuu aega:

Selle ajaveebi pealehel, kus on enamasti olnud mõni või mitu Sahinad rubriigi postitust, on käidud 1350. korral, teiseks klikituim nupp on Kõue Sahinad, mida on vajutatud 125 korda, keskmiselt on peale seda toimingut loetud rubriiki ligi neli minutit. Selle perioodi atraktiivsem teema on vaid Teeme Ära-Kuda seda tehakse, kuigi seda postitust on loetud keskmiselt vaid kaks minutit. Viimasel postitusel ei saa mainimata jätta illutratsioonidel esinevadid Eesti A-F klassi tähti, poliitikuid ja rahvakunstnikke.

Niisiis, et Kõue Kuulutaja kvaliteet ei jääks kvantiteedile alla, annan ajalehest väikese kriitilise ülevaate:

Vallavalitsuse istungite protokollid on kuivanud pooleteistkümnele lehele - ei tea, kas ei viitsita täies mahus avaldada või on volikogu osalisele tööajale läinud.

Uus rubriik on "pressiteade", väga vajalik uuendus, kuna maakonnaleht tsiteerib teinekord kohalikku lehte, Ardu lasteaia nurgakivi on 30 aasta suurim sündmus - vedas, et selleni jõuti.

Pensionärid on aktiivseimad kirjutajad, kenad keskkoolilõpukirjand tasemel, ilusad, lihtsad lood, ei karda nad gerilja peatoimetajat ega midagi -12 points!

Koolidest üht-teist, valla ürituste kalender, üks ökolugu kuskilt tsiteeritud, Teeme ära kampaania tutvustus, mõned üleskutsed ning teated.

Mul on isegi mingil määral kahju, et keegi (põhiliselt viimasel ajal mina ise) lehes rõveldat tappa ei saa, üllitis on konservatiivne, vaoshoitud. Midagi põnevat nagu jääks puudu. Aga mine tea, ehk on see ka hea. Muidugi tekkib kõhedus jälle mai keskel, kui lehte postkastist tooma lähen, gerilja peatoimetaja ründab ettearvamatult ning kui pukki saab, siis võib seal kuulirahet sülata mitu numbrit järjest.

Kõue Sahinad rubriik aga jääb, kajastab kohalikke kitsaskohti ja rõõme, mida vallas räägitakse ja tehakse ning mis on nii mitteametlik, et Kõue Külade Seltsi veebi ei taha üles panna.



Sinu personaalse "Kõue Sahinad" peatoimetaja

Talusildid - mis tehtud, mis teoksil

Kui ma ei ole tükk aega blogisse sissekandeid teinud, võite arvata, et on ilusad ilmad, palju tööd või muud põnevat, kui aga kirjutan tihedalt, sajab vihma, on selg haige või egotripp peal. Täna panen vaatamiseks välja oma järjekorras teise talu sildi, mis läheb kingiks järgmisel pühapäeval. Tegemist on ruunmotiividega, tõrvatud, hiljem õlitatud kuusehaluga. Kuna silt läheb kingituseks, ei pidanud vajalikuks jätta puidu pinda immutusvahendiga töötlemata, sest "kingitud hobuse suhu ei vaadata". Muudest arengutest rääkides võib positiivse eeskujuna hallist massist välja tuua Kangru Mardi, kes minu ettevõtmistest lugedes tassis Raplamaalt kohale peaaegu surfilaua mõõtmetes tammeplangu, millel visandatud tema talu nimi. Peatselt toimub esimene talusildi workshop, kus peaks valmima reljeefse kirjaga taies. Kangru plangul on hästi näha kirja tinglik visandlikkus - erineva kriidiga on markeeritud variatsioonid tähtedest, mis ei anna ranget tööjoonist, vaid lubavad süvendades loomingulisust.

Kirivalla külavanemalt tuli selline tagasiside:

Suured tänud blogilingi eest, juba esimesed talusildi teemad on väga huvitavad. Olen ise ka sel teemal mõelnud, et kuidas inimesi rohkem motiveerida talusilte tegema, kas võiks miski konkursi välja kuulutada vms. Ma nägin päris huvitavaid talusilte ka Kehtna vallas, kui sõita Keava peale.

Minumeelest võiks olla motivatsiooniks ka workshopid, ehk kasvõi talgud, kus ühistööna upitatakse, saetakse, hööveldatakse, lihvitakse, süvendatakse, värvitakse, immutatakse puitu, niikaua, kui sellest saab korralikud sildid. Võimalike motivaatoritena toimiksid ka teavitused, reklaam, artiklid kohalikes väljaannetes. Suurim muutus aga saab alguse eeskujust, kindlasti ka naabritevahelisest konkurentsist. Päikest!

Talu sildi vajalikkusest

Mille jaoks siis on vaja ühele talule silti ning miks (minu arvamuse kohaselt, kuni puuduvad vastavasisulised empiirilised uuringud) see silt on standardis tavaliselt puust?

1. Informatiivne väärtus - selle järgi orienteerud külas, leiad talu üles.

2. Selle olemasolu näitab majapidamise teadlikkust endast ja väärtustab külalist, möödakäijat, kogu küla üldse. Siltide/viitade rohkus külas annab tunnistust ärganud külast - mõiste, millega määratakse küla, kui terviku arengustaadiumi. Antud punktis võib asendada sõna talu külaga ja küla vallaga. Võib ka asendada talu vallaga ja küla maakonnaga jne.

3. Endaga rahulolu märk/staatusesümbol/luksusese. Kui mul on kõik muu olemas, viimistlen ka fassaadi, i-le täpiks paigaldan stiilse talu sildi. Talu silt ei ole asi, mida paigaldada, kui katus läbi jookseb või vundament vajub, kuigi siin võib olla see ka häda ja viletsuse varjamiseks, potjomkini fassaadiks. Siinjuures tuleks mõelda ka proportsioonidele - väiksesele osmikule viiemeetrikõrgune silt meetripikkuste tähtedega oleks ilmselt liiast. Sõna luksusese tähistab siin midagi muud, kui mahagonlakk-kilpkonnanahksisu või ühekodaralisi bling valuvelgi autodel - see tähistab traditsiooni, kui privileegi, ning siit jõuame puitmaterjali juurde. Võib arvata, et juba muinas-eestis olid elamud puitnikerdustega kaunistatud, puidust olid tootemid riitustel, suurem dekoratiivne sümboolika küla vahel. Luksuseks ma ei peaks klaas-metallist majapidamise silti, see näitaks lihtsalt omaniku maitselagedust või oleks tegu hoopis offissiga. Puit on looduslik, taastuv, kohalik, traditsiooniline, hästi töödeldav, mõnus. Täiesti ilmselt on kunagi iga peremees omale ise talu sildi teinud, nii hästi, kui oskas - see kuulus kõikide nende tööde juurde, mida majapidamises vaja läks. Mina ei põeks praegu selle pärast, et silt kuskilt tellida (muidugi võimalikult kohalikult meistrilt), sest ei oska ise paljusid asju teha, mida mul vaja läheb, näiteks mälukaarti, kuigi joystickuid olen kunagi päris palju teinud, esimesed koosnesid lülititest, traadist, pistikust, plastiliinist ja suitsupakist (muidugi tühjast, kuhu kõik see kupatus sisse käis). Ehk saaks hakkama ka näiteks USB jagajaga. Muidu ehitan veel traktorite liideseid.

4. osaliselt käib esimese punkti alla, osaliselt kõige olulisem: Tähistab krundi piiri, millest algab peremehe maa. Häälestab külalise peremehe reeglite järgi; siin tuleb sisse märgi semiootiline tähendus: mis tunne on minna kellelegi esimest korda külla, kui peab minema läbi "telliskivi" liiklusmärgi alt, mille all lisatahvel "Võõrastele sissepääs rangelt keelatud"? See, kuidas keegi omasi ja võõraid vastu võtab, on tema asi. Silt võib olla väljakutsuv, võib olla rangem, võib olla surnupealuuga, küünlad silmades hõõgumas. (Pildil lihtne ja armas, kodune silt Kolu-Kirivalla-Äksi-Harmi teelt, millel ka Siin postituses kirjeldatud taiesed.) Raske uskuda, et selle sildi juurest heade kavatsustega edasi minnes näiteks lõuga või koeralt pureda saaks.
Antud sildi juures tasub tähele panna läbimõeldud riputussüsteemi pikkadel vaiadel ja lilleküna, mis terviku moodustavad. Viimistluseks on kasutatud tõrva, veidi naivistlik kirjatüüp mõjub siin väga positiivselt.