Järvamaa, august 2009. Nipi Kõrsi talusildi tooriku edasiarendus

Mina arendaks vaba käega seda puuplanku edasi umbes niiviisi:

Kadja - Järve Talukoht - Eest Põlliku - Kuimetsa

Ma olen nüüd poolteist päeva taastunud ühest retkest, kui sumpasin üle raba, jalgratas käevkõrval Kadjalt Kuimetsa, mitte aastaringset teed üle hirmu mäe, mida olen siiani 8x läbinud, vaid üle Järve talukoha ning Eest-Põlliku, kuhu Kadja poolt sattub vaid mõni üksik loodusekstremist. Alustasime Varbselt kolmekesi, eesmärgiga leida Juuru kihelkonda jääv Kadja terviseallikas ja hiiemägi. Kõrtsu, talitee koht:



Talitee puiestee Kõrtsu poolt, siit läheb veel jupike teed rabasse ja kaob, tuleb otsida muu marsruut:



Terviseallikas raba servas, nähtud:



Kaaslased jäid soosilla juures maha, vaatan tagasi, see rada on minu ja jalgratta oma:



Järve talukoht, Kadja järvest üle kilomeetri kaugemal. Mis elu siin kunagi elati, kui tihti muu maailmaga suheldi, ei tea:



Kuimetsa all on rada sissekäidud, üle kahe kraavi, mis on Atla jõe ülemjooksuks, viivad metallsillad:



Kunagi leidsin Ajalooarhiivist kaardi, millel Kuimetsa maad Kadja ja Aela külani, kuna viimaste detailseid mõisakaarte pole säilinud. 1857 oli see maastik hoopis teistsugune - krunditud, viimne kui tükike ära kasutatud - aruheinamaad, veidi metsa, saunakohti rohkem kui välja lugeda viitsid. Kõik need nimed kruntidel, saatused ja elud, nüüdseks vaikus ja metsloomahõiked:



Kuigi kaart on Kuimetsa maadest, Vaopere, Siuge, Tamsini, on Kadja piiri ääres mainitud ka viimase küla nime, ilmselt oli Kadjast siia asjale käia lihtsam, seega renditi maa Kadjakatele välja:



Eest-Põlliku, Järve saun:



Mõned saarekesed:



Antud kaarti lubasid mul lahked Ajalooarhiivi töötajad vaadata juhendaja juuresolekul, paber oli väga räbal - loodan, et praeguseks restaureeritud.

Talusildid kui hooajakaup

Kuna antud bloog on piibliks nii talusildi tellijatele kui nende loojatele, olen kohustatud teada andma talusiltide omaduse, mille sain teada alles sügise saabudes - olles oma bisnesiga jõudnud esimesse sügisesse: talusildi tellijad kaovad koos luikede minekuga, tehnilisteks põhjusteks:

Puidu hooldus (õlitus) külmaga,
Siltide vilets paigaldus külmunud maasse
Kõiksugu kaamose efektid seoses kohaliku atmosfääri rikastamisel käsitööga - pole lihtsalt pimedas näha või on kinni tuisanud.

Kogemata, nagu esimese sildigi tegemisel, sai tehtud üks nagi, ehk formaadilt umbes talusilt, olemuselt praktilisem, siseruumis kasutamiseks õlitamata. Kuigi fotol näeb nagi välja nagu suvaline prussijupp, on tegu väga ägeda totaalselt kõvera kuusejurakaga, vaba käega poolenisti pehkind pakust välja lõigatud. Väga dekoratiivselt kõver. Punnid on lükatud 12mm aukudesse, jämedamat puuri ma tuisu alt ei leidnud, aga kannatab ikka mõned mantlid välja.

Kodumaine mööblitööstus on poolkoomas nagu muugi majandus, üldteada on tõde osta paremini disainitud, turustatud, odavama tööjõuga valmistatud mööbel IKEAst või Poolast, Hiinast. Tegu ei ole kindlasti suure trendi või kasutoova ettevõtmisega, pigem närverahustava käsitöö, esteetilist rahuldust pakkuva lõpptulemuse, rõõmu pakkuva tervikuga. Ja mis kõige tähtsam - Kõue Rahva Maja on ühe nagi võrra rikkam.

...ja sügis on kätte jõudnud

Ma olen vahepeal saanud kriitikat, et selles ajaveebis on liiga palju ilusate näitsikute pilte - no ma arvan, et see sümptom võib vaevata seda, kes siit saidilt pidevalt uusi postitusi otsimas käib (ei kasuta RSSi), ning seeläbi oma pea segi ajab. Tõsi, vahepeal kirjutasin traktaadi mihklipäevast, paraku ei jõudnud seda publitseerida ja nüüd ei leia seda oma arvukate winchesteride, mälupulkade -kaartide, perfokaartide pealt üles. See oli pikk ja masendav jutt, kuidas külm on saanud soojuse, niiskus kuivuse ja pimedus valguse üle võitu ning ehitusmaterjali ei tohiks enam see hooaeg lageda taeva all hoida. Aga see selleks. Sügis süveneb ja ajab ahju alla tuld tegema ning selle paistel ennast soojendama ja tukkuma. Lisaks on mul külmetushaigus, ehk igavikuga saan suheldud ilma internetita, sulen vaid silmad ja lasen palavikul ennast teistesse reaalsustesse kanda. Siinkohal peaks mainima paari üritust, millest osa olen võtnud, enne kui need ununevad:

1. Kõue Külade Seltsil on toimunud kahed talgud, kus sai parandatud laululava (!) vundamenti (kunagine tallihoone vundament), ärge küsige minu käest, kelle algne idee seda teha oli või kes on need kolmkümmend paari, kes seal jenkat vehkima hakkavad, sest just nende jaoks sai vundamendi keskele valatud tumbad, et sillus tuleks alla nelja meetri esialgse seitsme asemel. Ma olen suhelnud inimestega,kes kolmanda sektori talgute kohta on arvanud, et see tähendab lausväljapressimist, ehk kasu lõigatakse otseselt nende töö pealt. Mina seda ei arva. Ühistöö on tõhus investeering, kus tulemus ühiskasuna kaalub üles need tunnid, kus igaüks oma ehituskunsti või musklirammu demonstreerib. Lisaks ühised üritused külarahvaga loovad sidemeid, annavad uusi ideid ja lähendavad inimesi. Esimesel talgul oli fantastiliseks vaatepildiks minu nabrimees Priit, kes kaevas üksi pooleteistmeetrisügavuse, poole meetri laiuse ning umbes kahesa meetri pikkuse kraavi keset vundamenti. Ülejäänud mehed vaid ahmisid õhku ja olid augu ääres ka ühtlasi minestuse ääre peal, sellise inimkopa jõudemonstratsiooni peale. Priidul ei hakanud isegi higi selle töö peale jooksma. Ok, see oli veidike liialdatud, aga umbes nii see oli. Kahjuks ei ole mul pildimaterjaali töökatest vundamendivalajatest, küll aga on üks vaikelu, saalungid veel peal:



2. Paide 717
Sai üks õhtu üle Kõue-Paunaste-Virla-Kadja-Aela-Vaopere-Suurekivi-Vahastu-Piiumetsa-Roovere-Lõõla-Väätsa Paide sõidetud, et osaleda ühingu Weissenstein korraldatud Paide linna ajalugu tutvustaval üritusel. Lisaks muusikakooli helgematele õpilastele, võtsid seal sõna:

Rainer Eidemiller, kes rääkis kenasti süstematiseeritud slaidide taustal linna ajaloost kuni Rootsi ajani, sealhulgas Christoph Negelinist, kes kahe võimu ajal linna õigusi kaitsnud, ning kelle nimeline saal raekojas on. Ürituse pildid

Rene Viljat, kes rääkis Paide raekoja teise korruse projekteerijast Purfeldtist, kes suri nõukaajal unustusse vajunud postkaardikujundajana, kuid kellel nüüd, renoveeritud raekojas samuti oma saal.

Tiiu Saarist tegi ülevaate tööstusest Paides eelmise sajandi alguses, põhiliselt õitses Paides ning selle ümbruses viinapõletusäri. Minu jaoks oli huvitavaim fakt Paide viinavabriku vimm Vodja viinaköögi vastu, kes sel ajal rohkem õlle pruulida jõudis.

Paraku, ka siin ajaveebis minu poolt välja hõigatud rahvusvaheline väikelinnaplaneerimisseminar Paides lükkub aastasse 2010, seega, kui seda teksti loeb keegi aastal 2010 ning sarnane üritus on Paides käimas, mina aga kakerdan kuskil mujal väikelinnas, palun tuletage mulle meelde, et ma läheks kohe Paidesse ja jagaks teistega oma väikelinnautoopiat.

3. Kolmas üritus toimus Vahastu linnamäel ning sinna sõitis Kõue kandist jalgratastega terve kari inimesi, seal toimus laat ja mängis Kirtana Rasa. Paraku ei olnud mul tervist, et satrtida. Eks selle reisi tulemuseks oleks olnud jälle mõned kenade näitsikute pildid siin üleval, millest Te nüüd pääsesite.

Talusildiuudistest on mul välja käia kaks sügistalvist lahendust- Vismanni ja Uuetoa. Kusjuures Uuetoa talu maal Kadja külas toimub 2010 Kõue Külade Seltsi augustipidu, seega sai see silt endale ka küla nime. Võibolla on see uus trend, ehk peaks seda lahendust kasutama ka teised aktiivsed Kadja küla elanikud. Seoses viimaste siltidega on minu käest sildi tellijate keskmine ooteaeg tõusnud paarile kuule, midagi pole parata.

Talud, külad, bussipeatused, mõisad ja linnaväljakud

Ma olen tagasi ning valmivad vihasemad, tõhusamad, ilusamad, huvitavamad, informatiivsemad ja ümruskonda sobivamad sildid, kui kunagi varem. Klientidele vastutulles on lisandunud tootevalikusse kaks uut artiklit: Hüdra tüüpi küla silt ja drive-in külatahvel. Esimesed pääsukesed sitsivad juba oksal Pala ja Triigi külas. Pala külas toimub 16. augustil külapäev, seega toimub see trall minu valmistatud sildi all. Pala küla silt on hüdra tüüpi, ehk kahe peaga. Üks pool teise negatiiv ehk puiduvärvi kiri tõrvatud taustal versus vaid puidupind, millel päike kirja vastavalt oma positsioonile varjuga välja joonistab. Seda lahendust olen tükk aega teha tahtnud, miinuseks on vaid sombuse ilma olukord, kus kiri salakirjaks ehk suht nähtamatuks muutub ning aeg, kus päike pinna taga on. Tehniliselt kasutasin süvistamiseks peale ülafreesi ka palju relakat, osaliselt suurte pindade, osaliselt mängulisema joone saamiseks. Drive-in külatahvel aga sündis vajadusest Pala ürituse plakat Triigi külla välja panna. Siin on pikemat aega jama olnud bussipeatuste ja nende nimedega - Kõue kool, Kõue tee, Kõue ja Kõue pood vms., millest vaid Kõue pood asub Kõue külas, "Kõue" muistse vallamaja, kui küla keskuse kajana Raval ja ülejäänud Triigis. Kõue Kool, kui samuti kaunis mälestus, asub Triigi mõisasüdames ja Kõue tee idee poolest Triigi küla keskuses, kolmeks hargneval teel. Sinna peatusse oli keegi tubli külaelanik tirinud ühe massiivse pingi, mille pind oli paksult tuvisitta täis. Seda oli püütud katta seal peal istumise ajaks kas ajalehtede või heinatuustidega. Vihm ja tuul olid aga teinud oma töö ja sita alt oli nähtavale ilmunud tihe kirvejäljede muster. Puid selle pingi peal vaevalt lõhutud on, seega ma kahtlustan, et tegu võib olla mõne vana tapapingiga, muid ideid mul pole. Kanad, kuked sead? Ok. Freesisin saeotsaga pingi pinna haljaks ning kinnitasin pingi külge kepijupi koos lauajupiga, millel küla nimi ning Pala ürituse reklaam. Kuna tegu ei ole kohaga, kus just massiivselt aega surnuks lüüakse, on selle lahenduse eesmärk püüda peale bussiootajate ka autojuhte - plakat on loetav otse autoaknast, autost välja ronimata. See lahendus on kompromiss kõigi sihtgruppide: kohalike, suvitajate, traktoristide, möödasõitjate jaoks, ülikergelt teostatav ja hooldatav. Analoogse, võibolla natuke väljapeetuma ja kindlasti informatiivsema, pakkusin välja Alansi/Kirivalla vahelisele kultuurmaastikule, tähistamaks muinasteed. Asja sisuline pool on algusjärgus, muinsuskaitsega kooskõlatamisel, Drive-in lahenduse väljapakkumise tingis selle ajalootahvli pontentsiaalne asukoht - jalgsiga rahvast sealt läbi käib vähe, autot parkida ei saa - seega hää otse autoaknast tsekkida. Drive-in lahendus sobib eelpoolnimetatud küladele veel nende motoriseeritud kuvandi poolest - Alansi mehed ei pea paljuks neliveoliste monsteritega mudarajal sadaviitekümmend meetrit võidu sõita, Triigis asub aga kaks haagistekoostamisettevõtet: Haagisestuudio ehitab alltöövõtjana või otse tellides traditsioonilisi haagiseid ning eksperimentaalsete motobloki liideste ateljee Hää liides (kärud, traikid, kelgud). Ma arvan, et Traike valmistavaid tüüpe võib Eestis kolme sõrme peal üles lugeda. Muudest arengutest (peale nende, mida ma niikuinii siia ei kirjuta), võib välja tuua Uuetoa talusildi tellimuse, Visemanni õuele püüan täna jõuda, et vaadata üle vanad saunaaknad, mida mulle pakutakse. Järvamaalt, ehk lõunasuunalt, sain kaks tellimust pimedateks sügisõhtuteks, et arvuti taga nokkimine oleks eesmärgistatud: Preedi mõisa paberist mudel ja üks 3D visualisatsioon veebruaris toimuvaks rahvusvaheliseks konverentsiks. Paberist mõis ja 3D visualisatsioon, wtf? Neid asju olen ma teinud esimest ca. kümme ja teist ca. 150 korda rohkem, kui talusilte, eks nende valmistamise detailidest edaspidi. Nagu öeldud, võtan tööd ette, kui ööd on pikad ja pimedad, Preedi koopia tegemiseks on vaja oodata kadu, kui lehed puudelt langend, et originaali võimalikult hästi jäädvustada saaks (samuti võiks hongmees kuhugi uppida olemasolevad ajaloolised vaated ja skeemid), visu ürituse jaoks on vaja oodata gigabaitide viisi alginfot, et seda korrastama ja ruumistama hakata.
Visualiseerimisest rääkides, toimus suve keskpaigas vande mängupeerude igaaastane meeting, see on kamp, kellega eelmise aastasaja lõpul mõned arvutimängud sai tehtud ja mõned isegi ameerikasse maha sai müüdud. Üritus toimus Jaani pool, tal oli kuskil viiekordse maja keldris üks väike stuudio, kus miskine 12" mac vedeles, ja muidugi maast laeni rack andmeside jaoks. Viidatud galeriist puudus kohtumisel Richard, kes on meie mees Londonis ja Ahti, kes Raineritega filmi teeb, milles inimest loodussäästlikult elavad ning mille lõppedes võib tekkida tunne, et kuskil elavadki inimesed, kes loodusega kooskõlas on. Kaspar oli käinud Jaapanis koolituskeskkonda maha müümas, O.T.T. on niisama cyber, Artur on praeguseks juba tagasi Aussies, kus filmidele special FXi teeb, tema viimanst shedöövrit saab imetleda "28 weeks later" stseenis, kus kopter zombidel pead otsast maha sõidab. Priit ja peremees Jaan on Skypeis mingid betatestijad vms.

Talusiltide konkursi esimese vooru lõpp aga suve keskpaik

Seda, et järgmisse vooru jõuavad Mudasilla ja Mäepõllu, võib põhjendada nende eelnevast esinemisest kommentaariumis või ka siis mitte, ehk vox populi, aitäh kõigile valinuile. Pikalt ma ei hakka täna kirjutama, sest aeg on minna tagasi Norrasse, kus seekord harvesteri kette hakkan teritama, veetsin nädalavahetuse kodus tulles kaunilt ja mägiselt maalt, kus kaks nädalat väikest tööotsa tegin - nimelt teritasin tangensiaalfreesiga naftapuurtornide puuride terasid, ehk siis vedelesin peamiselt tormise ilmaga kivisel kaldal asuvas sadamamajakeses ning kütsin ahju. Mingil põhjusel oli kontakt tornidega häiritud ning terasid ei saadud maale tuua, vaesed tüübid pidid ise neid pardal viiliga hõõruma. Võib ette kujutada, et sellisest "tööst" sai kiirelt siiber. Kui harvesterid mingil põhjusel kõik mutta kinni jäävad, lähen järgmisena lapimaale tundravahiks. Kohtumiseni sügisemates toonides või Pala külas!

P.S. laen vaikselt pilte galeriisse, kuhu sattuvad ka parimad kirjasaatjate tööd, aitäh teile!

Talusilt on Eesti Skype ehk valime ilusaima talu logo

Osalevad kõik siin ajaveebis avaldatud talu/küla/mõisa siltide reprod:



Kangru
Mudasilla
Mäepõllu
Roosiaed
Skype
Triigi
Uue-Harmi mõis
Wõtikmetsa

Milline on kõige kaunim, küllakutsuvam, paika panevam, efektsem, värvilahenduselt sobivam?
aega hääletamiseks on kaks nädalat, "multiple select" võimalus.

Keevitus- ja talusildi workshop 9. juulil Alempoises

Kui üritusest osavõtjate elukohti saaks kuidagi üldistada, sobiksid selleks kesk-eesti-keskne või peaks sisse tooma muinaskihelkonna Alempois, sest Kiipsol toimunud talgutel osalesid sepp Raplamaalt Kehtna vallast, teine sepp Järvamaalt Piiumetsast, teda saatmas Piiumetsa külavanem, mina pean ennast viimastel aastatel täieõiguslikus kesk-eestlaseks, sest olen elanud Roosna-Alliku vallas ja nüüd baseerun Harjumaal Kõue vallas. Kõik kolm mehepoega peale minu keevitasid vankrit, põllutööriistu, traktorirattaid, kahjuks ei hakanud keevitus malmkamina peale, mina valmistasin tammeplangust Kangru talu sildi. Seekord peitsisin kirja tausta veel baseeruva peitsiga, tähed õlitasin. Süvis jäi põnevalt kirju, puu naturaalsus tuleb siin hästi välja, eks aastad näitavad, millise tooni annab plangule ilmastik. Tamm on super puu töötlemiseks! Alumisel pildil proovib Tönnis, kui tasakaalustatud Trike rattarummu-võllipikenduse keevitus välja tuli.

Talusildid - mis tehtud, mis teoksil

Kui ma ei ole tükk aega blogisse sissekandeid teinud, võite arvata, et on ilusad ilmad, palju tööd või muud põnevat, kui aga kirjutan tihedalt, sajab vihma, on selg haige või egotripp peal. Täna panen vaatamiseks välja oma järjekorras teise talu sildi, mis läheb kingiks järgmisel pühapäeval. Tegemist on ruunmotiividega, tõrvatud, hiljem õlitatud kuusehaluga. Kuna silt läheb kingituseks, ei pidanud vajalikuks jätta puidu pinda immutusvahendiga töötlemata, sest "kingitud hobuse suhu ei vaadata". Muudest arengutest rääkides võib positiivse eeskujuna hallist massist välja tuua Kangru Mardi, kes minu ettevõtmistest lugedes tassis Raplamaalt kohale peaaegu surfilaua mõõtmetes tammeplangu, millel visandatud tema talu nimi. Peatselt toimub esimene talusildi workshop, kus peaks valmima reljeefse kirjaga taies. Kangru plangul on hästi näha kirja tinglik visandlikkus - erineva kriidiga on markeeritud variatsioonid tähtedest, mis ei anna ranget tööjoonist, vaid lubavad süvendades loomingulisust.

Kirivalla külavanemalt tuli selline tagasiside:

Suured tänud blogilingi eest, juba esimesed talusildi teemad on väga huvitavad. Olen ise ka sel teemal mõelnud, et kuidas inimesi rohkem motiveerida talusilte tegema, kas võiks miski konkursi välja kuulutada vms. Ma nägin päris huvitavaid talusilte ka Kehtna vallas, kui sõita Keava peale.

Minumeelest võiks olla motivatsiooniks ka workshopid, ehk kasvõi talgud, kus ühistööna upitatakse, saetakse, hööveldatakse, lihvitakse, süvendatakse, värvitakse, immutatakse puitu, niikaua, kui sellest saab korralikud sildid. Võimalike motivaatoritena toimiksid ka teavitused, reklaam, artiklid kohalikes väljaannetes. Suurim muutus aga saab alguse eeskujust, kindlasti ka naabritevahelisest konkurentsist. Päikest!

Talu sildi vajalikkusest

Mille jaoks siis on vaja ühele talule silti ning miks (minu arvamuse kohaselt, kuni puuduvad vastavasisulised empiirilised uuringud) see silt on standardis tavaliselt puust?

1. Informatiivne väärtus - selle järgi orienteerud külas, leiad talu üles.

2. Selle olemasolu näitab majapidamise teadlikkust endast ja väärtustab külalist, möödakäijat, kogu küla üldse. Siltide/viitade rohkus külas annab tunnistust ärganud külast - mõiste, millega määratakse küla, kui terviku arengustaadiumi. Antud punktis võib asendada sõna talu külaga ja küla vallaga. Võib ka asendada talu vallaga ja küla maakonnaga jne.

3. Endaga rahulolu märk/staatusesümbol/luksusese. Kui mul on kõik muu olemas, viimistlen ka fassaadi, i-le täpiks paigaldan stiilse talu sildi. Talu silt ei ole asi, mida paigaldada, kui katus läbi jookseb või vundament vajub, kuigi siin võib olla see ka häda ja viletsuse varjamiseks, potjomkini fassaadiks. Siinjuures tuleks mõelda ka proportsioonidele - väiksesele osmikule viiemeetrikõrgune silt meetripikkuste tähtedega oleks ilmselt liiast. Sõna luksusese tähistab siin midagi muud, kui mahagonlakk-kilpkonnanahksisu või ühekodaralisi bling valuvelgi autodel - see tähistab traditsiooni, kui privileegi, ning siit jõuame puitmaterjali juurde. Võib arvata, et juba muinas-eestis olid elamud puitnikerdustega kaunistatud, puidust olid tootemid riitustel, suurem dekoratiivne sümboolika küla vahel. Luksuseks ma ei peaks klaas-metallist majapidamise silti, see näitaks lihtsalt omaniku maitselagedust või oleks tegu hoopis offissiga. Puit on looduslik, taastuv, kohalik, traditsiooniline, hästi töödeldav, mõnus. Täiesti ilmselt on kunagi iga peremees omale ise talu sildi teinud, nii hästi, kui oskas - see kuulus kõikide nende tööde juurde, mida majapidamises vaja läks. Mina ei põeks praegu selle pärast, et silt kuskilt tellida (muidugi võimalikult kohalikult meistrilt), sest ei oska ise paljusid asju teha, mida mul vaja läheb, näiteks mälukaarti, kuigi joystickuid olen kunagi päris palju teinud, esimesed koosnesid lülititest, traadist, pistikust, plastiliinist ja suitsupakist (muidugi tühjast, kuhu kõik see kupatus sisse käis). Ehk saaks hakkama ka näiteks USB jagajaga. Muidu ehitan veel traktorite liideseid.

4. osaliselt käib esimese punkti alla, osaliselt kõige olulisem: Tähistab krundi piiri, millest algab peremehe maa. Häälestab külalise peremehe reeglite järgi; siin tuleb sisse märgi semiootiline tähendus: mis tunne on minna kellelegi esimest korda külla, kui peab minema läbi "telliskivi" liiklusmärgi alt, mille all lisatahvel "Võõrastele sissepääs rangelt keelatud"? See, kuidas keegi omasi ja võõraid vastu võtab, on tema asi. Silt võib olla väljakutsuv, võib olla rangem, võib olla surnupealuuga, küünlad silmades hõõgumas. (Pildil lihtne ja armas, kodune silt Kolu-Kirivalla-Äksi-Harmi teelt, millel ka Siin postituses kirjeldatud taiesed.) Raske uskuda, et selle sildi juurest heade kavatsustega edasi minnes näiteks lõuga või koeralt pureda saaks.
Antud sildi juures tasub tähele panna läbimõeldud riputussüsteemi pikkadel vaiadel ja lilleküna, mis terviku moodustavad. Viimistluseks on kasutatud tõrva, veidi naivistlik kirjatüüp mõjub siin väga positiivselt.

Vismanni tellimus

tõotab tulla keerulisem, kui esimene. Kõigepealt segadus koha nimega: Regio digitaalne atlas pakub koha nimeks Veismani, maaamet Vismanni, Peremees ise kutsub kohta Vissmanniks. Küla kaardil aastast 1873, üldkaardil 1936, ei ole koha nime märgitud. Kuigi detailkaardil aastast 1873 võib antud talu majapidamine hoonetega peal olla, ei hakka ma praegu seda interpoleerima tänapäevaste aerofotodega, et teada saada, mis selle koha nimi kunagi olla võis. Abivahenditeta ma ei osksa seda kaarti lugeda - veidi võõras koht ning niivõrd palju on muutunud: teed on teise koha peal ja neid on rohkem, maa on jagatud tihedalt külviväljadeks ja Virla küla on tohutult tiheasustatud: mul on meeles koduloouuruja Erich Klaani välja öeldud fakt, et esimese vabariigi ajal elas Virlas rohkem kõrgharidusega inimesi, kui Ardus. Ardu kasv ongi tingitud Tartu maanteest, Virlat läbis tol ajal tähtis talitee.
Taluomanik suunas mind noorperemehe jutule, kes kogenud firmajuhi ja teadliku tarbijana soovis asja läbi arutada, sest sildist kuulis ta esimest korda. Rääkisime tellimuse detailid üle: Sildi otstarve, materjal, võimalik asupaik, nimekuju, hinnakujundus. Peale blogiga tutvumist ja endale sildi vajaduse ning võimaliku lõpptulemuse visualiseerimist peaks ta minuga uuesti ühendust võtma.

Mudasilla valmis, neljas tellimus soolas

Valmis Mudasilla talu silti näete aasta pikima päeva päikeseloojangu valgel (kollasel). Viisin valmis taiese spetsiaalselt talu siltide vedamiseks mõeldus käruga Kõue külade seltsi jaanitulele, kus seda võisid vaadata, katsuda ja arvustada vanad tegijad-nikerdajad. Tagasiside oli igati positiivne, rahul oli ka tellija. Rahval oli ka kaks küsimust, millele vastan järgnevalt:

Millega tähed seest värvitud on?

Pmst võib tähti värvida ükskõik millega, mina kasutasin värnitsa ja värvipigmendi segu. Värnitsat läks ca. pudelikorgitäis, sama palju pigmenti. Mul oli varutud kolme tooni pigmenti (kollast, ornazi ja punast) ning ma ei osanud valida, millist tooni tähti teha. Seega segasin kokku kõike kolme, punast veidike vähem. Kandsin segatud värvi kahes erinavas mõõdus (üks nendest väga väike) pintsliga tähtedele ja lasin veidi kuivada. Nüüd kõige olulisem osa: Lasuurimine. Et vältida enne minu poolt kritiseeritud paksu ühtlast värvikihti süvises, nühkisin katkise kannaga villase sokiga süvised üle, seejuures ettevaatlikult, et muud pinda värviga ära ei määriks. Selle tulemusena jäi süvise keskosast rohkem, nurkadest vähem, kumama puu, mis annab mõnusa "antiikse" kulunud efekti. Pildil olevad pigmendid on evitud 50.- kilo eest EhituseAaBeeTseest, kes tahab sama pulbri eest ligi kuus korda kallimat hinda maksta, vaadaku Safranist. (tüüpiline hinnakujundus wannabee-ökojunkidele.)

Kas silt säilitab oma helekollase värvi?

Kindlasti mitte. Sildi immutamisest on enne juttu olnud, enamus immutusvahendeid muudavad puidu pinda tumedamaks. Oma töö teeb ilmastik (päike, tuul ja vesi, immutamata puit muutub halliks, immutatud tumedamaks.) Teatud vahenditega annab puitu muuta ka heledamaks, minul nendega kogemust ei ole, Head katsetamist!

Neljanda talusildi tellimuse sain Kõue külade seltsi poolt ühe sefi tüübi juubelikingituseks - mis oleks kingitus mitmeks põlvkonnaks (aastaid täitub tal 60). Ma ei saa praegu selle talu nime öelda, sest kõne all oleva mehe salasilm võib internetti jälgida ja siis oleks üllatus mokas.

Nii, mida veel lisada. Mudasilla sildi raha eest tellisin maamehevalik24.com vahendusel peotäie saekette, sae summuti tihendi, lihvkettaid relakale ja rullikuid tremelile, topeltrattad traktorile, elektrikarjuse traati, 8 purki maltoosat ja kõik jaanipäevajärgselt allahinnatud saslõkid mustikakastmes. (pildil Kõue külade seltsi jaanituli.)

Saepurutolm kurgus

Ajasin täna Mudasilla sildil koore pealt maha, tegin pisiprandusi tähtede serifitel ja lihvisin kogu kupatust. Sildi pind kirja ümber on sametiselt pehme ja mõnus, lõhnab vaigu järele, ümar pool on robustsem. Kolm põhjust, miks ma sildi immutamise tellijale jätan:

1. Puhta puidu pealt on näha kõik defektid ehk puu iseloom (säsi, oksakohad, praod, sine), immutades ma mätsiks need kinni, ehk varjaks neid.

2. Immutamine pole ühekordne tegevus - seega peab peremees selle ise käppa saama. Kui ikka iga aasta silti korralikult tõrvata, peab see vastu vähemalt 100 aastat.

3. Peremees ise vaatab, millega immutab.

Ma ei tea kahjuks, kuidas oma neelu- ja hingamisteid tolmu eest kaitsta. Niipalju, kui olen respiraatorit kasutanud, ei ole see meeldivam olnud, kui ilma.

Teil ei ole vaja seda blogi lugeda

Kõik see, mis ma siin täävitan, muutub mõne tunni pärast suures plaanis teistsuguseks - veetsin paar tundi kuuri all, kõrvaklapid ja prillid summutamas ja kaitsmas mind elektritööriistade müra eest - süvistasin poolikule pakule Mudasilla tähed. No kui ei oska raamatu (ettekirjututuste, reeglite, normide, ettejoonistuste) järgi elada, siis ei ole ka kaalu kõigel sellel, mida ma räägin, kuidas võiks olla ja teha. Talu nimi näeb välja, nagu mõne blockbusteri hookas tiitel, segatuna F1 teami nimega. Muidugi on alles ka rahvuslik, rahvalik, etnograafiline ja pärimuslik. Minu suurim kartus, et M hakkab Mcdonaldsit meenutama, ei pidanud paika. Korralik M on, ka ilus suur S. Tähtede kuju lõppviimistluse teen homme, palju on veel vaja ka lihvida. Täiesti tegemata on ka paku ümarjas pool - kuigi puu on pool aastat õues seisnud, ei tule koor üldse hõlpsalt lahti. Kuna mul on kerge seljahäda, valisin täna füüsiliselt kergema töö - tähtede süvistamise. Võibolla talitan ka risti vastu enne välja käidud kontsepsile jätta süvistus puu pinnaga sama tooni. Kuna tähed on ühtlase süvisega ja konkreetsete kontuuridega, plaanin nad katta õrna värnitsa+rauddioksiidi seguga. Ehk siis tähed võivad tulla toonis kollakas-oranzikad. Paistab, et sain seletuse ka paljude siltide tumepruunile toonile süvises - kuna süvist on keeruline ja tüütu lihvida, võib selle katta paksu värvikorraga. Homseni!

Kohalik gootika

Leidsin vahepeal kaks silti: mõisakooli ja turismitalu oma. Sama autor?

fotod loo autor ja Võtikmetsa

Samasugune üldmulje kirjapildist, kuigi tähed üksikuna võttes erinevad. Sama on ka materjal (servamata lai höövelpruss) ja süvise värvimine tumeda õlivärviga. Võtikmetsa silt on muidugi ainult osa väga vingest eklektiliselt kompositsioonist, kus on kasutatud ka rauddetaile. Harmi koolipargis, kohtab jällegi sama tüüpi süvistust nii pingil kooli ees kui ka parkla siltidel. Draw by wire ehk range ettejoonistatud visand koos tähtede kopeerimisega kuskilt vanalt trükiselt aga on andnud tagasilöögi õ tähe katuse peal - selle on pidanud süvendaja ilmselt ise välja mõtlema.

Kui majapidamise silt on visuaalse identiteedina sama tähtis, nagu firmale logo, siis tekkis mul kaks mõtet:

1. Võiks kasutada mängulisemat/läbimõeldumat lahendust, kui pelgalt standardgootika (Kas mõnel kujundajal tuleb pähe firma logo mingis standardkirjas teha, ilma igasuguste ilustuste ja isikupäralisadeta? (jah, muidugi kahjuks tuleb.))

2. Kui firma logo peaks olema taandatav kahele värvitoonile (b/w) ja lihtsale vektorskeemile, et seda raskusteta tirazeerida saaks, siis majapidamise silt võib olla keerulisem, jällegi mängulisem, huvitavam, rohkem 3D. Samas annab ka igava lihtsustatud logo süvendada puule huvitavamalt, kui seda on sama asja laserprinterist emotsioonitult välja laskmine.

Üldiselt tuleb müts maha võtta mõlema sildi ees - tegemist on ilmse "kohaliku elukeskkonna rikastamise läbi visuaalse mõtestatuse" üritusega. Jõudu kõigile peremeestele, teostajatele ja teekäijatele.

Talu silt, puulogo, maja märk, koharuun?

Millega on tegu, kui kellegi elamise juures puust juraks sinna sisse süvendatud tähtedega, mis kokku annavad selle koha katastrinimetuse? Guugeldades annab pildiotsing ühe tulemuse vaid sõnapaarile "talu silt". Puunikerdus ja puukuju on muidugi teised asjad ja tulemused. Eks need mõisted ole omavahel seotud, nagu räästakunst ja metallikunst, üks tähistamaks lahendust konkreetsele probleemile, teine tehnikat üldisemalt. Igal juhul võiks kuskil olemas olla uurimustöö talu/küla siltidest - tehnikatest ja esteetikast koos rohke pildimaterjaliga, kuna ma seda aga ei leidnud, hakkan a-st ja b-st peale.

Kõrvaloleval pildil on näha Triigi küla miniatuur, mis mulle hoobilt kolm tellimust tõi. Ma kasutasin kirjatüübi eeskujuks gootikat, T tähe kuju on tuletis ajaloolisest T-st, mis samanimelises mõisas kujunduselemendina siseuste peal. Minu tehnika ei ole ja ma ei pea õigeks ranget ettejoonistust ning sellest fanaatiliselt kinnipidamist. Tähed on süvendatud erinevate freesiteradega, vaba käega. Tehnika miinuspooleks on antud näite varal ebamäärane T tähe allosa, R tähe proportsioonid ja kaugus I-st. Antud miniatuur ei ole peitsitud/markeeritud, seega kirja toob esile vaid valguse langemine erinevate nurkade alt. Kuna ma ei kasuta rangelt ühesügavust süvist, ei plaani ma ka oma tellimuste kirja/tausta markeerimist, sest see võib kujutist hägustada.

Eile õhtul alustasin Mudasilla kirja visandamisega. Pole ammu tüpograafiaga tegelenud, paraku on see kõige tähtsam aspekt logode/siltide loomisel. Leidsin eeskujuks professor Mart Andersoni rahvusliku kirjaoskuse galerii, mis kunagi ka kunst.ee-s ilmund:

web.mac.com/mart.anderson/iWeb/Site/Kirjaoskus.html

Siin on piisavalt näiteid, mis peaksid andma inspiratsiooni ja eeskuju rahvusliku, käsitööna valmistatud talu sildi kavandamiseks. Just ainult mulje ja eeskuju, sest ma ei kavatse kopeerida ühtegi kirjatüüpi, mis oleks tulemusena räme plagiaat - talu silt on ikkagi eksklusiivne ja unikaalne, siinkohal julgustaks ka mõisaid ja külalistemaju/asutusi eksperimenteerima originaalsemate siltidega, kui neid on üksühele kopeeritud gooti kiri. Leidsin mõned kirjatüübid, kus veenev M ja S, mis vajalikud MudaSilla dominantideks. Joonistasin ühe vana 3B pliiatsijupiga paarkümmend mudasilla kirja paberitele, kuni pimedaks läks. Talu, mõisa või küla kirjatüüp peaks meenutama aega, millal üritus asutati/maa välja mõõdeti, on loogiline. Seepärast kasutasin eeskujuna Eesti ärkamisaegseid kirjatüüpe vabariigini, nende tänapäeva derivaate.

Täna hommikul otsisin õuest välja pikkupidi poolekssaetud kuusejuraka, millest peaks saama sildi füüsis. Paku teisest poolest tegin talvel pingi. Allesjäänud pool on pildipeal nähtvast mõnevõrra jämedam. Hööveldasin ja lihvisin veidi paku pinda, siinkohal mainin, et tulemuseks ei tohi olla kindlasti üdini sile pind, vaid valmis tulemus peaks näima ilmse käsitööna. Mootorsae jäljed muidugi tõmban maha. Pakk oli poolest aastast õuesseismisest juba halliks tõmbunud, poole millimeetri alt tuli aga välja rõõmus kollane pind. Siinkohal peaksid tellijad mõtlema siltide immutamisele/töötlemisele, mis nende õlule jääb. Võibolla sobib hallim silt, mis eraldi töötlust ei vaja. Võib töödelda linaõli/värnitsa/tõrvaga/nende seguga. Välistatud ei ole ka keemia ja muidugi Rootsi punane. Paraku hakkas selg tunda andma ning ma tegin töös väikse pausi ja alustasin blogipidamist. Üks märkus veel: vahepealset poolvalmis silti siin blogis kindlasti ei näe, valmis tööd näeb esimesena tellija. Vabakäe süvistamise juures on omadus, et kui esimesed sügavamad jooned puusse tehtud, tekkib tahtmine kirves haarata ja uut tööd alustada. Lapsepõlvest mäletan, et kui onu Raivo oma esimesed jooned paberile tõmbas, ei saand ma midagi aru, mis toimub. Seega enamus aega süvistamisest oleks nagu esimeste joonte silumine, olematuks tegemine. Kannatusega tekkib aga kujutis.

Talusildi tellimused

Juhtus eile nii, et sain korraga kolm tellimust talu/küla siltidele. Põhjuseks asjaolu, et talgutel Kõue külade rahva maja juures, kus külakiike parandasin, sattus kaasas olema üks miniatuurne küla nime kujutav tahvel. Seda nähes tahtis omale silti ka Visemanni taluomanik ja Palu külavanem. Hiljem helistas Mudasilla peremees ja pakkus omalt poolt hinna, mille eest silti saada. Kuna väljapakutud hinna eest olen nõus korraliku töö tegema ja see võiks määrata ka orienteeruva hinna teistele töödele, võtan Mudasilla esimesena käsile. Pean ütlema ka, et tegu on ideaalse tellijaga, vähemalt töö tellimuse esitamise ajal, kuna ta ütles, et ei sea mingeid piiranguid peale hinna, annab loojale vabad käed, sest nii pidi tulemus kõige parem tulema. Oma juba üle kuueteistaastase kujunduskogemuse juures tellimustöödel, võin öelda, et nii sünnib kindlasti parim tulemus. Kõik need kaagutajad ja inisejad, kes pistdetailides kinni või need, kes ise midagi välja pakkumata esialgset kujundust nähes õhku ahmima ja ohkima hakkavad, viivad terve töö positiivse energia ja eheda lõpptulemuse alla. Tüüpiline olukord on, kus kunstnik-prostituut teeb tööd vaid raha pärast, tulemuseks kõik see hallkirju hägune infomassiivrämps, mis meid ümbritseb. Kujundaja-üksiküritaja-individualist, kelleks ma ennast pean, loob head tulemust vaid juhul, kui

a) tellija teab ise täpselt, mida saada tahab
b) tellija usaldab teostajat

Elementaarsena lisandub sinna muidugi hea tasu/muud hüved teostajale ja tegelik huvi hea tulemuse vastu tellija poolt, mis tagab sisemise motivatsiooni, et koostöö õnnestuks.

Ka ei tasu uskuda neid agentuure-ettevõtteid, kes ennast väga hästi läbisaavate rõõmsameelsete ülihea atmosfääriga kollektiividena välja reklaamivad ja sellega kõiksugu heauskseid kliente ligi meelitavad - kehtivad ikkagi juhtimise, kollektiivisisesed reeglid, kõik inimesed on oma hädadega, mõni lihtsalt neid alla surudes/peites, oluline on ikkagi tegelik hea kontakt tellija-teostaja isikute vahel.