Laudkatuse hinnast

Paari küla kaugusel elav naabrimees tahab endale puukuuri ehitada ning tuli jutuks, mida panna katusele. Esialgne valik oli kimm, kuid see on kuuri jaoks liiga ilus, eksklusiivne - algupäraselt kirikute ja mõisate katusekate. Mõned aastad tagasi sai Järvamaa omale (taas) esimesed kimmkatused Esna mõisa ja Peetri kiriku näol, Kõuel on kimm allakirjutaja kõrvalhoone peal, võibolla kusagil veel. Kimmi kahjuks puukuuril mängib ka selle hind, ruut kusagil 165 EEK.



Laudkatus on samuti pühakodade teema, fotol Anna kiriku soontega, jätkulaudadest katus. Kes leiab üles antud profiili tootva kaatri, võib endale sellise paigaldada või freesida servatud lauale sooned sisse.



Anna kiriku katus on tegelikult kahekordne laud, allolev on suht mäda, kui vaadata räästa juurest.



Laudkatus vajab harva roovi ja sarikat, pikad lauad hoiavad ise katuse jäiga.

Milline tuleb aga laudkatuse hind (ilma sooneta lauast)?

Kui servatud tollise laua saab kätte 1600.- EEK/TM, kujuneb ruutmeetri hinnaks:

100/2.5 (jagame kuupmeetri tollisteks laudadega kaetud ruutmeetriks) = 40 ruutu, Anna katuse järgi teeme ülekatet (kuigi võib lauad ka serv serva vastu panna) 1/3, mis teeb 40/3*2=26. 1600/26= 62 krooni ruutmeeter.

Ersa puukunst

Mõned leiud Kõuel üleval olevast ersade näituselt:



Veskikompleks:



Midagi tänapäevast:



Puukunst elab edasi:



Jälle see kuulus ersa maja:



Kindlus-saun:



Stiilne külatänav:



Tüüpiline puutöömees:



Vaata lisaks Ersa rahvarõivaid Kõue veebist.

Laudkatuseid Tarkovskilt

Ma ei hakka Andrei Rublevi arvustust kirjutama, kuna vaatasin filmi otsast lõpuni viimati aastaid tagasi. Kiirel tsekkimisel märkasin sääl viimati kena arhitektuuri - võrreldav Meri "Veelinnurahvast" tuttavate külade üldmuljega. Ülemisel pildil kiidavad tatarlased Vladimiri linna ilu. All nähtav roovitus palkviilul ilma sarikateta on huvitav lahendus, tahaks loota, et mitte ainult kuliss:

Mis see peaks olema, kas poolik laudkatus?

Võimsad pillid tuuakse kevadel lagedale

Mul on seoses aastaaegade kiire vaheldusega esinenud kevadväsimust ja -depressiooni, eile suutsin lõpuks laastumasina koormakatte alt vabastada, vana suhvli maha võtta ning uue tera ette valmistada, mis on seekord vene tööstuslikust puiduhakkurist - väljanägemise ja spekkide järgi peaks kärama. Täna leidsin kaks 10x5 toigast, saagisin need 170, puurisin sisse neli auku süvendatud mutripesadega - kaks kepsuotsa ning kaks tera poltide kinnituseks. Õhtuks olin suhvlit paar korda õgvemaks hööveldanud ning sain lõpuks päris korralikke pilpaid, masin lubaks isegi paremaid, kui oleks paremat pakku. Mõned notid, mis olid niiskemad, töötasid paremini, ülejäänud viskasin kümblustünni ligunema:

Ma peaks veel aretama hooratast, et suuremat vunki saada, ilmselt tuleks tera teritusnurk järsemaks lihvida, pilpad kipuvad väga rõngaks hüppama:

paar kotitäit tulealustuslaastu oli tänane kõrvalsaak, õhemad niiskest haavast lastud laastud paistsid läbi, lepp tõmbab vähem kaardu, paremal kuskil 100 laiad:

Täiesti uskumatu emotsioon on hoida käes pakki omalastud värsket laastu, võibolla vaid pakk jakobsone oleks võrdne vastane. Tegelikult ei ole see võrdlus üldse kohatu, mitte ainult Kalev Jaiki või Zeitgeisti teooriate järgi on katuselaast kindel investeering. Pildil paremal terad, pikema analoog on praegu vahel, lühem on saha tera aretus, sellest teen võibolla liimeistri:

Ka saeraamid on kevade tulles vihaseks aetud, puuraamiga lasin kaske:

Ühe kesk-eesti kuuri all asub tutikas 380V aretus, toimib, puudub vaid õlitilguti:

Filmielamus: Veelinnurahvas

Üldiselt sain Kõue Rahva Majas näha ära Eesti filmi, kus näidati traditsioonilist arhitektuuri sel moel, et vaid Soome filmid saavad sellele vastu. Muidugi ei olnud see film mingi kunstiline liialdus, vaid rännak Lennart Mere juhtimisel ja Rein Marani selge kaadrikeelega soomeugri rahvaste mõttemaailma ja tegudesse. Kui unustada ära analüütiline igapäevamõtlemine ning sukelduda sünteetilisse tervikmaailma, võib näha kõikide filmis esitletud rahvaste kultuuris ühtseid jooni - viimasena võeti filmis vaatluse alla eestlased, kõik kombed, riitused ja arhitektuur, laul ja töö tundusid sarnased teistele hõimurahvastele. Nagu kombeks, vaatasin põhiliselt filmis taluarhitektuuri, kauneid puitaktuseid. Liialdusena tundub puitpits dekoori pidamine vene- või shveitsipäraseks - see on enamustel hõimurahvastel kasutusel. Arhailisematest hoonevormidest oli filmis esindatud elava kuuse ümber ehitatud püstkoda ja muldonn laudkatusega. Kõiksugu head palkkõrvalhoonet oli filmis kuhjaga:



Eestlane oli põhjapoolseim põllupidaja rahvas - reheahju suitsus kuivatatud vili pidas vastu kaheksa aastat, esialgu käis rehepeks ja elu ühes samas rehetoas.

Filmi oli saadud ka päris riitus - juhtis seda lapsepõlvest tuttava kivinõia sarnane ninani pähe tõmmatud kärbseseente kujuliste silmadega shamaan:


Tegu oli kollektivriitusega, igal nõial olid omad instrumendid:

Pilpakiskuja-krati käivitamine

Toimus täna ootamatult tõhusalt. Juba ennelõunal ühendasin mootorilahenduse laastumasinaga ja panin hääled sisse, tühjalt jooksis kiirusel 1-2 p/s, gravitatsioonijõudu eiramata. Mul oli prooviks varutud paar lepa juppi, mida tera peale sättima hakkasin. Osaliselt olin neid ka koorinud, masin lõikama ei hakanud, lõpuks hakkasin ise taipama pilpakiskujate universumi, või seda, kui vähe ma sellest tean. Sain selgeks nõksu kiskumise alustamiseks - teravama nurgara ots tera poole. Selgus, et kisub vaid paku otsast väikest kiilu, avastasin, et olin teraesise 150 laia laua suvalise kõvera valinud, suhvel välja ja hööveldasin siledaks. Kõige selle juures oli tegu väga viletsa lörtsise ilmaga, mul ei ole võimalust massinat kuhugi katuse alla praegu panna. Nii. Loodisin, hööveldasin teraaalust ja tagasi tööle. Nüüd hakkas kiskuma, kusjuures alguse asjana ikkagi väga stiilseid pilpaid - kõiksugu lahedate kujudega, ilmselt tegu lepa jämeda aastaringi, tera suht paksu pilpa seadistuse ja algse töömetoodikaga. Aga hakkas juba looma. Näpud jäid alles, neli korda andis otsad jõuvõlli 10mm polt - seega minu tehtud ja tellitud puu- ja metalleksentrikulahendus töötasid. Neli katkist polti kulus, et ma sain mõtte jõuallika rihma lõdvemaks lasta, et see hakkaks lohisema ummistuse puhul, justnimelt liiga jämeda lepa pilpa lõikamine jooksutas masina kinni (poldi puruks), homme otsin kuskilt meisli, et nejandat polti, mis on needistunud otstega, jõuvõlli august välja lüüa. Minu lahendusel ei ole esialgu hoorattaid, masin saab momenti otse ülekandelt, küll aga peaksin ma hoorataste peale vbl. tulevikus mõtlema, annaks inertsist lisa jõudu lõhestamisel. Järgmisel käivitamisel tuleb kindlasti kasutada ka kvaliteetsemat puitu. Avastasin ka pilpanishi, mida kindlasti täitma hakkan - algeline masin annab erikujulisi, lahedaid, käsitöömaiguga pilpaid, mida on ajaloolistel piltidel sagedasti näha vanade hoonete katustel - eelkõige lautade, saunade, heinaküünide, paargute peal, kus vettpidamine ei pea olema 100%, teinekord ka seintel. Esimese, proovikiskumisega sain kuskil veerand ruutmeetrit lahedat, loomingulist, erikujulist lepapilbast, mis seemneks laastumasina varjualuse katuse ehitamisel, sellist juba kuskilt naljalt osta ei saa, sest keegi ei viitsi sellise kvaliteediga pilbast müüa, kujul ja suurusel on vahe ainult pilpa löömisel vahemaal, muud midagi. Mul on selle massina peale nüüd niipalju aega läinud, et muid töid on kuhjunud, paar päeva ma masina edusamme ilmselt ei kajasta, mõnes järgmises postituses näitan mõnda vana pilti pilpakatusest, mida olen leidnud, panin üles ka küsitluse pilpa/laastukatuse osas, mitme vastuse valimise võimalus.