Triigi mõisa renoveerimise XV nädala kokkuvõte

Tall-tõllakuur edeneb.



Rõskest ja rõvedast kolhoosiaja igandist on saanud avar ja valgusküllane katedraal.



Kõrge ka - vedas, et katusele jaole saadi enne kokkukukkumist.



Peahoone lupjamine jätkub.



Arvasin, et katuselaudu, freesitud vihmaveeprofiiliga leidub vaid keskaegse osa laepeasel.



Kuni leidsin tüki kiskalauda vihmasoontega, mis oli distantsliistuks vana roovi peal (sepanaeltega kinni), kus tavaliselt on tõsteks kasutatud käsitsi tahutud kiile. Tõenäoliselt on see kiskalauatükk 1851. aasta katusevahetusest ehk tükike taaskasutatud endist katust. Kas pea- või kõrvalhoone oma? Ei saa vist kunagi teada.

Kas kellelgi on andmeid säilinud kiskalaudaest rennidega katuste kohta? Talurahvaarhitektuuris oli tüüpilisem lahendus kaheks lõhestatud palk, veerenn on aga hoopis filigraansem nähtus nagu laudki. Tõenäoliselt ümbruskonna vanim katuselauatükk aga kui suure piirkonna peale?

Paremal pool räästaääre rosetipoolik.



Tööhobuste tallil valmib ilusaim sein - paas sees ja väljas, lubikrohv, kivipuru sees. Ei mingit peno ega betoonelementi.

Laudkatuse hinnast

Paari küla kaugusel elav naabrimees tahab endale puukuuri ehitada ning tuli jutuks, mida panna katusele. Esialgne valik oli kimm, kuid see on kuuri jaoks liiga ilus, eksklusiivne - algupäraselt kirikute ja mõisate katusekate. Mõned aastad tagasi sai Järvamaa omale (taas) esimesed kimmkatused Esna mõisa ja Peetri kiriku näol, Kõuel on kimm allakirjutaja kõrvalhoone peal, võibolla kusagil veel. Kimmi kahjuks puukuuril mängib ka selle hind, ruut kusagil 165 EEK.



Laudkatus on samuti pühakodade teema, fotol Anna kiriku soontega, jätkulaudadest katus. Kes leiab üles antud profiili tootva kaatri, võib endale sellise paigaldada või freesida servatud lauale sooned sisse.



Anna kiriku katus on tegelikult kahekordne laud, allolev on suht mäda, kui vaadata räästa juurest.



Laudkatus vajab harva roovi ja sarikat, pikad lauad hoiavad ise katuse jäiga.

Milline tuleb aga laudkatuse hind (ilma sooneta lauast)?

Kui servatud tollise laua saab kätte 1600.- EEK/TM, kujuneb ruutmeetri hinnaks:

100/2.5 (jagame kuupmeetri tollisteks laudadega kaetud ruutmeetriks) = 40 ruutu, Anna katuse järgi teeme ülekatet (kuigi võib lauad ka serv serva vastu panna) 1/3, mis teeb 40/3*2=26. 1600/26= 62 krooni ruutmeeter.

Ersa puukunst

Mõned leiud Kõuel üleval olevast ersade näituselt:



Veskikompleks:



Midagi tänapäevast:



Puukunst elab edasi:



Jälle see kuulus ersa maja:



Kindlus-saun:



Stiilne külatänav:



Tüüpiline puutöömees:



Vaata lisaks Ersa rahvarõivaid Kõue veebist.

Kiruvere Muinaslaager 2009 revisited, taaskord ajakirjanduse surmast

Ma põgenesin täna rattaga ühe punase mikrobussi eest, keerasin Kiruvere muinaslaagri territooriumile varju. Buss aga sai mind kätte, seal oli muinaslaagri korraldaja, kes tänas ürituse kajastamise eest blogosfääris. Ükski ajaleht sel aastal laagrist ei kirjutanud, sama palju ametlikku meediakajastust saavat ka peamine konkurent Mütofest. Põhjus pidi olema vähesed koondamisest järele jäänud ajakirjanikud, kes ei jõudvatki välitöödele jutte kirjutama. Siin pole midagi imestada, kui vaadata, kui vähe päevalehtedes lugeda on. Kunagi täävistas mu kolleeg televisioonist, Raul Rebane igal koosolekul: "Gõu lõukal, gõu lõukal" - kui Taganurgat kunagi teevees mainitakse, leiab sealt palju truuiisid vaatajaid tulevikuks. Mis toimub aga praegu? Kolme balti riigi juhtivad teadlased peavad üliägedat ajalootaaskehastusüritust ning mida lehed kirjutavad? Eile oli PM üks muinastee jutt, muidu on mingi eluvõõras pealinnakeskne poliitiline jura. Muidugi, TLN-Paunküla kaks otsa juba maksab soti, kergem on offissis tasalülitatult kopipeist usaldusväärset jura luua. Kusjuures Muinaslaagrist saaks ka mõni väga hea ajakiri mitu lehte juttu, (meenuta Kõue kalosside maalimist Äripäeva Glamuuriekstras.)

(Mütofesti sõpradele ka väike idee kajastuse läbi oma bloogi uppida!)

Kiruvere teema on siin ajaveebis saanud paarsada lugejat, ka Lätist-Leedust, ühe piltiderohke artikli plaanin veel avaldada, tahaks ka viiteid veelahingule, kui kellelgi on, see sõu jäi mul nägemata.

Muinaslaager elab ka augustis oma elu, rahulik, ilus, iidne kultuur:



Siin on 1000 aastat tagasi seisnud kojad, siin rohtu enam ei kasva:



Siin on seisnud ruhi:



Tasub ka vette minna, väga soe on:



Kasvõi siit:



Siin on kunagi rauda taotud:



Siin on vandaalid lõhkunud metallisulatusahjud:



Üldiselt on laagri korraldajal järjest enam suhtlemist ja mõistmist kõrvalasuva kalastusbaasi tüüpidega, kui nad peaksid mõned laamendajad teolt kätte saama, ootab neid heal juhul õngekonksude küljes puu otsa riputamine, halval juhul saavad nad peenestatuks ning kaladele söödaks.

Õnnestunud rattamatkad ja kõik muu

Keskendusin Pirita jõe ületustele, sildadele Kose Kihelkonnas, vana asustust on kaldad täis, eriti muidugi sillakohad. Allavoolu Paunkülast, enne Ravilat, asub Sõmeru, Sommerhof, ehk suvemõis. Jõgi keerutab sääl palju, ka teerada keerab oma 360 ümber mantelkorstna ära:



Seda kõrvalhoonet nagu oleks kuskil juba näinud:



Vaatasin EHA skännitud Ravila kaarte, mille hulgas on ka praeguse Kõue-Triigi valla maid, näiteks Paunkülast põhjapoole Laane, Leistu, Napu, isegi Voose oli kunagi Ravila osa:



Kose kihelkonnakeskus nägi 1700 välja tagasihoidlik - kirik ja pastoraadihoone:



Teine põnev rattaretk viis mind Järvamaale - üle Kautla (kunagine Järvamaa osa), Vargamäe, Albusse, Järva-Madisesse välja. Mõtlesin sõita läbi Seidla ja Ageri Järva-Jaani (kummalisel kokkusattumisel sõitis Tõnu sama päev teiselt poolt samadesse kohtadesse), aga muutsin meelt Albu bussipeatuses keha kinnitades: kõik oli nii lämmatavalt rahulik, põuane vaikus, inimtühjus, isegi autod poe ees olid teistsugused kui Harjumaal - ukselinkidega mosse ja punane tümm-tümm-bemm, milliseid polnud juba aastaid näinud, et tundsin, olen näinud juba piisavalt Järvamaad, kohta, kus on hea rahulik elada ja surra. Sõitsin tagasi, Kõrgemäe peremees viipas mulle, kutsudes mind kümblustünni, kui ma juba teist korda ta elamisest mööda kimasin, mina aga kastsin ennast Kautla katlajärve - umbes poole meetri sügavune kuum supp paksu mudapõhjaga, kui alternatiivsest sisseminekukohast minna. Kohtasin ka järgmist siugjat olevust:



See hoone on Sonda metskonnahoone, Paunküla Rahkmäe perenaise lapsepõlvekodu:



Mõni tund tagasi sadas väga kõva vihma. Laudkatuse pilt padukaga on sellepärast hea, et pole laudkatust, mis läbi ei sajaks:

JAPi üldkogu ussisool

Vaade IT loungest - ilus servamata lauast katus aga ikka on läbisajukohad olemas:



Elav klassik - NN mees:



Kõue-Triigi mees ja Rabav mees:

Põhja ja Itta

Inspireerivat arhitektuuri "Mosaiigi " sarja raamatust "Põhja ja Itta", A, Künnap, P. Palmeos, T. Seilenthal.

Ait, milles jahimees hoiab püütud loomade nahku, püssirohtu, jahu, vesikringleid, suhkrut ja soola:


Ait ja nartad Amnja külas:

Norra

20 saj. esimene veerand, Norra mõisa tall-tõllakuur:


juuli 1972, Norra mõisa tall-tõllakuur:


juuni 1991, Norra mõisa tall-tõllakuur:


Johanna, Veata, Juhan Nutt:


öötall:

Laudkatuseid Tarkovskilt

Ma ei hakka Andrei Rublevi arvustust kirjutama, kuna vaatasin filmi otsast lõpuni viimati aastaid tagasi. Kiirel tsekkimisel märkasin sääl viimati kena arhitektuuri - võrreldav Meri "Veelinnurahvast" tuttavate külade üldmuljega. Ülemisel pildil kiidavad tatarlased Vladimiri linna ilu. All nähtav roovitus palkviilul ilma sarikateta on huvitav lahendus, tahaks loota, et mitte ainult kuliss:

Mis see peaks olema, kas poolik laudkatus?