Kuidas peaks avalik info liikuma?

Kuna ei Kõue vallavalitsus ega mõni MTÜ või eraisik pole veel Kõue avalikku foorumit püsti pannud, saadavad aktiivsed inimesed oma mure- ja hämmelduskirju neile, kes kirju avaldada või ideid edasi mõelda viitsivad. Möödas on kiire hoidiste- ning mööduma hakkab pikale veninud põllutööaeg, aasta kokkuvõtted ja heietused on loomulik osa talvisest soojendamisest ahjusuu ees, nagu ka mõtted ja vaatlused, kuidas inimese ja kodanikuna edasi minna - kui palju ise viitsida õigust nõuda või kui palju riigiköiel omasoodu lohiseda lasta.

Käesoleva sügise esimene lugejakiri puudutab info liikumist vallas - teema, mis oli minumeelest nõrgimaks kohaks ka eelmisel, Õie, valitsusel. Ütlen kohe ette ära, et minumeelest valla praegune IT-mees on enamus paroole ilmselt ise ka ära kaotanud - uudised tekkivad vaid esiküljele (blogi vorm!), enamustes alammenüüdes haigutab pigem tühjus, juhul, kui sinna kuhugi nurga taha üldse sisse saad.

Miks peaks üldse vallal olema selge, hea ülesehitusega, lihtne, paljude poolt tihedalt redigeeritav leht, mis kajastab kõike, mida on tehtud, tehakse, planeeritakse, otsustatakse ning kus võid iga töösoleva protsessi kulgu jälgida?

Jätan otsad lahtiseks ning avaldan lugejakirja:


Juhan,

paistab, et Sa oled võtnud südameasjaks vallas info liikumise teema - valla leht, foorum jmt. Kas Sul on silma hakanud midagi kummalist Kõue kodukal? Nimelt on Kõue Kuulutaja paigutatud kodukal rubriiki "Dokumendid", kust mitteteadja seda vaevalt taipab otsida. Ja kui isegi taipab, siis võib teda ära ehmatada "Dokumentide" rubriigile klikkimisel järgnev teade:

"Sul puuduvad õigused selle lehe vaatamiseks."

Peaksid sisse logima."

Kui keegi inimene peaks tundma huvi, mis eelnõusid vallas menetletakse, siis sõnale "Eelnõud" klikates tuleb teade:

"Leech

Warning: asort() expects parameter 1 to be array, null given in /data04/virt3790/domeenid/www.koue.ee/htdocs/components/com_leech/leech.php on line 187

Warning: Invalid argument supplied for foreach() in /data04/virt3790/domeenid/www.koue.ee/htdocs/components/com_leech/leech.php on line 192"
"

Kui keegi peaks tundma huvi Kõue valla külaliikumise vastu, siis kui ta imekombel isegi taipab klikkida selleks sõnale "Kultuur", siis peale seda tuleb taas teade:

"Sul puuduvad õigused selle lehe vaatamiseks.
Peaksid sisse logima."

Ja seadusekuulekas kodanik panebki heaga Kõue valla kodulehe parem üldse kinni.

Mille eest maksab vald it-mehele? Või on jätnud maksmata, sellest ka selline jura seal?

Tallinna jõulukuuse toomise epiloog: case study

Nagu taks tilka vett:

Film Ideaalmaastikud:









Eilne Pala küla:



Pöörake tähelepanu välja(sisse)tõmbamist koordineerivale mehele, kes 2:00 ütleb trakoristile: "algaja oled va? Ha-ha-ha"

Kuidas siis asi eile nii kaugele eskaleerus, et süüdistati traktoristi, et ta ei suuda 10 kraadises kreenis muda sees olevat ligi neljakümne tonnist kraanat välja tõmmata?

Pala külas oli eile väga kirju rahvas koos: roheliste tunkedega ja punaste vestidega pargimehed, kollaste vestidega kõiksugu muud mehed, ootevalmis punaste vestidega esmaabibrigaad, üks roheline vest kandis isegi kirja "valimisliit Rakvere". Lisaks sinistes tunkedes kummikutega põllumehed, kes olid appi kutsutud. Ma ei oska vastata küsimusele, miks sõitis kraana kolonnis kõige ees otse muda sisse (Tartu maanteel nähti kraanat 90ga kimamas, üks mees ütles, et ta arvas kohe, et kui see loom Palale sõidab siis tagasi enam ei saa) aga ma püüan arutleda, miks see neljaks tunniks sisse jäi. Kuigi kohal olid kõiksugu pargi-linna-tehnika-jne juhid, ei olnud kaasas kriisijuhti või siis oli. Väljatõmbamist juhendas ilma eraldusmärkideta tumesinises kombes mees. Ilmselt, kui kraana sisse jäi, said kõik shoki, nagu sel puhul ikka kohane ning ei osanud enam midagi teha. Mees, kellel oli kõige külmem närv võttis ohjad enda kätte ja hakkas kamandama. Ülejäänud, kes olid shokis lihtsalt allusid talle ja lõpp on ajalugu.

Kõue vald on üleüldse (kuri)kuulus kõiksugu kinnijäämiste poolest, kohalik popp sport on siin mototehnika mudaralli, mis tohutult inimesi kokku toob, nagu eilnegi tõestas. Siin võib olla Sul ükskõik kui korras tee, suurvee ajal võib see tee üldse kaduda, nagu pandi eelmise aasta aprillis kinni Ojasoo-Triigi lõik, sest seal viis tulvavesi pehme kruusatee lõigu lihtsalt minema. Kõiksugu kinnijäämised Kõuel on igapäevane asi, ma jäin isegi eile ühel korral kinni - õnneks pääsesin omal jõul välja ilma mootorit või sidurit kokku/siledaks laskmata (sel korral).

Tumesinise kombe mees oli eilse päeva täht - kui Voosel ronis keegi mees paari sekundiga kuuse otsa trossi kinnitama ning rahvas küsis "kes läks kuuse otsa?", vastasid noored ajakirjanikud: "kombemees!"

Lõppu üks tänane leid põlluservast:

Tallinna jõulukuuse toomine, osa 2

Peale keskpäeva jõusin tagasi Pala "karu" külla, teel sõitis mulle Jüri vastu, kelle traktorid olid hommikul Eesti rahva meelt lahutanud - teadsin juba siis, et Nõmme kuusk Träh-valli ehtima ei hakka. Kraana oli ikka veel sees viletsa tee alguses. Tühja rekka ümberkeeramisel oli samuti trakat vaja.

Konvoi, mis koosnes signaalsõidukist, rekkast ja ülejäänud osas ajakirjanikest ja muidu mõtetuste peal väljas olijatest, suundus Voosele. Kuna pidin paari tunni pärast Roosna-Allikul (Kaltenbron) olema ning mulle ei meeldi trassi sõita, võtsin kolonni sappa.



Ülemise foto koha pealt peaks kunagi minema uus Träh-valli trass, all paistab Ardu:



Voose kuusk, uus kraana oli juba kohal:



Ilmselt vajusid kõik ajakirjanikud enne pimedat tubadesse laiali, ise lahkusin Vooselt 14.14
Miks ei ole praegu ühtegi Voose kuuse pilti kuskil ajakirjanduses? Võin pakkuda, mul on neid veel.

Lõppu üks video Voose kuusest, märka kahte intervjuud käimas:



Üks vana video, mille just uppisin:



Siin üks pikem video:

Tallinna jõulukuuse toomise "väike viperus" (täineneb videotega)

Kui Palale kohale jõudsin, tõmbasid kaks kohalikku traktorit kraanat pinnastee pealt välja:



See madalam koht, mida ei ole veel ületatud, on täidetud - seepärast ei lähe sealt vesi ära:



Et kuuse juurde saada, tuleb sõita veel mäkke:



Nii sees oli kraana algul:



Ning niimoodi kaldes 1.5 tunni pärast:



Sel rekkal tuleks samast kohast läbi sõita ning hiljem kuusega tagasi:



Üks video ka, ülejäänud laevad praegu:



Praegu lähen tagasi Palale, vaata arenguid edasi Twitterist, aga kaua ma seal ei ole, Järvamaa ootab!

Nädalavahetuse luuletus

Esitab Sinijärv. Kui tahad luua õnnestunud luuletust, kirjuta jahist, hundist, karust, silla ületamisest, "musta lae" poeedist ja rammusast kõhutäiest!



Keda luule ei koti, neile üks ülesvõte pea helikiirusel sõitvast masinast Äksi ringrajalt:



Võibolla huvitab kedagi Ardu mehe arheoloogiline lugu?



Olen hoidnud küünlaid vaka all, juba poolteist aastat vana lugu Kääpa kuusikust uue Tallinna-Tartu maantee trassil, see teekulg on mingi tolleaegne töövariant:

Triigi kooli kokkutuleku lood III - mõisakooli aeg ja hilisem

Jätkame 2009. Triigi küla/kooli/mõisa/valla kokkutuleku protokollide avaldamist, seekordne postitus algab Triigi algkooli viimase juhataja Aino Jaakova ettekandega:

Aino Jaakova alustas tööd Triigi koolis 1954 sügisel, Kõuele sattus, kui 12 aastat oli juba töötanud. Kõue uus koolimaja, Hans Jäägri projekti järgi hävis 1942, mille järel viidi kool mõisa, Nigul ja Mänd andsid ruumid koolile, et kool teeks ise remondi.



Eesti keele ja kirjanduse õpetaja olin. Sain korteri õpetajate majja, endine valitsejamaja, kolme peale kahetoalise korteri, elasime 8 aastat, laps kasvas kolme tädiga. Ühes kortertoas elas veel õpetaja.



Mõisas elas Silvia Kesa (üleval fotol all reas keskel, kõik fotod Aino Jaakova kogust) - direktor, kokapere, mõisa ümber paiknesid talud endistel mõisa maadel, kuulus Kalevi kolhoosi alla, esimees August Järve, kõrvalhooned kolhoosi kasutuses. mööda treppredelit viidi vili aitkuivatisse, üle hoovi teine hoone oli tall, vasakpoolses osas pererahva loomalaut. Hiljem jahuveski, Eduard mänd veskimees, edasi jahvatas Feeliks Uusrand. Tol ajal oli mõis tõesti küla keskus, ühte majja viljakoormad, teise läksid jahukoormad, sovhoosi esimehed sebisid ringi. Mõisaaed oli lavasid täis, kapsad, tomatid, peedid, kurgid, sõjavägi viis kapsad minema sügisel, aednikuks Arved Abrams. 1954, 1955 istutati maja taha õunapuid, traatvõrk ümber, põhjapoole sai kuusehekk. aiavärav oli lukus, aias tehti igal aastal vaheltharimist, lõigati puid, Arved juhendas. Majand laienes 1965, Ardu direktoriks sai Mihkel Tuuleveski. Sovhoosis pole kohta aiandusel, kadusid lavad, kasvuhoone, kus lapsed, pensionärid oli tööd saanud, õunapuuaed jäi soiku, nõuti likvideerimist. Jaaniõhtud Triigi mõisas, lagedal väljakul 3 kuuske, lava, kased, kontsert toimus seal, kohale viidi pingid, Habaja tee poole oli pargi väljak, hiljem jaanituli toodi spordiväljakule talli-kuuri taha. Veel hiljem hakati tuld tegema Ardus, Habajal. Direktor Mihkel Tuuleveski ajal ehitati Tuulimäe maja farmitöölistele 1973,4. Viimaseks direktoriks Ardu sovhoosis oli Tõnu Kõrda, kolm individuaalelamut jäi tema ajast maha: mehhaanikule, peazootehnikule, lüpsjale. 1993 moodustati ühistu, kuhu Triigi laut kuulus kuni 1998, siis ostis Urmas Põlluaas loomad ära, sellest sai Keldrimäe talu, hiljem ostis Kuivajõe farmeri, kus nüüd sai vabapidamise laut valmis, 6 inimest käib Kuivajõe farmis tööl.





Veel koolist. Kolhoosi-sovhoosi tingimustes hakkas rahvas lahkuma, 1962 muudeti kool algkooliks - 3. klassiline algkool. 2 õpetajat jäid tööle, Aino jäi siia tööle, öeldi, et kolkapatrioodid olete, siis käis juba buss, enne pidi Ojasoole Kuimetsa bussi peale minema. Algkooli aega tuli 13 aastat - olin koolijuhataja, internaadiga algkool oli, tulid muud toimetused peale, tuli käia puhastamas korstent, ahi ei tõmmand. pööningul vaatasin korstnajalga, jalas oli uks, hakkasin tuhka tõstma, hiljem ahi tõmbas. Maimu Laane läks alati korstnapühkijaga kaasa hiljem, et ei jääks puhastamata.

1970 toimus kooli kokkutulek - 100 aastat Kõue koolist, lapsevanemad valgendasid seinu, mõisa ees polnud nii palju autosid veel nähtud. Fotol kooli kunagine juhataja Georg Bergert, istub varasem koolijuht Aksel Ergma:



Aino Jaakova samal üritusel:



Veel kooli 100. juubelilt:



Ardusse ehitati maju, inimesed said mugavustega korterieid, lapsi jäi vähemaks, 1975 pani kool uksed kinni.


Aare Mölder, kelle vanaisa oli Triigi aednik: Lõpetasin kolm klassi kõuel, Kosel oli Aino Jaakov samuti klassijuhataja, 1988 tulin tagasi peale Tartus õppimist, peaagronoomiks olin, privatiseerimisel hakkasin talupidajaks. 1993 toimus põllumajandus omandireform, vara erastati, osalesin Triigi sigala erastamisel, mille esimene hoone ehitati 1952. Mis on selle ajaga muutunud? Üheksa kombaini asemel on nüüd üks, saak sama, oleme kiita saanud ka saagi eest.

Triigi kooli kokkutuleku lood II - rahutu aeg ja lapsepõlvemälestused

Vilma Nigul: Triigi mõis osteti 1938 kolonel Lauritsa käest (tondi sõjakooli ülem). Aelis elasid Raskid, Sotemäe miili, 2 vanainimest, tema oli Lauritsa ajal Triigi mõisa teenija, põltsamaa Anna juures pärast, Allik Aare vanatädi.

Vilma Nigul sattus Triiki 1947 a. Abiellus, kolm aastat elas - kolhoosid tulid, rämpsrahvast kolhoosi ei võetud, saadeti Ellamaa turbarappa, hiljem tuli Triigist välja kirjutama, taheti kolhoosi tagasi aga jäi linna elama.

Triigi mõisas olid sõja ajal paljud inimesed varjul et pommi eest ära hoida, 1974 müüdi kolhoosile mõis. Vilma vennapoeg tuli Suurupist, maja lammutati kuna oli merele ligidal, vene baasid tulid sisse, Suurupisse ehitati kasarmud.

Triigi mõisa pargilahing, paljudel meeles:
Pikali kartulivagude vahel maas Kaalepi juures, kuulid lendasid üle pea, pargis aeti bandiiti taga, nimetati pargilahing, sügisel.

Eldur Põlluaas: Põlluaasad on liikunud põlvkondi mõisa ümber, isa sündis Nettanite heinakaare peal. Ojasalu Prommi põllud on nüüdseks ära rikutud, stepp peal, kurb on. Uudismaad rajati, rüüstati.



Aini-Reet Ergma-Robas: Isa oli Kõue kooli juhataja (alumisel fotol vasakul, kooli 100. juubelil), ema õpetaja Robas kuni 6. a. elasin kooli juures (foto Aino Jaakova kogust), nägin metsast kuda kool maha põles, tänu küla inimestele ööbisin põhkude peal vallamajas, isa ema hakkasid mõisa juures töötama, raamatukogust jäi 1 eks. Alles, eesti kunsti ajalugu. Sai Rein Robasega tuttavaks, tahtsid maja ehitada sest Kõu on hea koht, aga ei jõudnud. Inimesed on siin edasipüüdlikud, tänu kõue rahvale on popp koht.



Tiiu Tõnus, 1949. aastast tädi töötas kaupluse juhatajana, kaubandustööd tegin isegi, kolisin hiljem Kosele.

Riina Bergqvist Soomest, lapsena hüppas mõisa viljakuivatis, vilja lõhn on praegugi sõõrmetes.

Triigi kooli kokkutuleku lood I - mõisnike aeg

Hakkan järjest avaldama protokolli Triigi küla/kooli/mõisa/valla kokkutulekult 9. 11. 2009. Kõigepealt vanimad mälestused, tähelepanekud ja legendid.


Vilma Nigul: Sellist juttu räägiti: Iga kord, kui mõisas keegi ära suri, müüriti üks aken kinni.

Eldur Põlluaas: Regedega veeti viina talvel, tünnides oli punne nii palju et polnud kuhugi auke puurida, aga kus oli mõisa viinavabrik? Viinaköök oli tiigi ääres, väike, mõisa põhitegevuseks olid nuumhärjad.

Elduril on olnud kontakte Julius Hagemeistrite järeltulijatega, kes on praeguseks juba väga vanaks jäänud, nad on toonud ka ühe repro Triigi mõisa peahoonest Aino Jaakovale:



Tibu Hagemeister sattus perre käima, on külas käinud, elas Berliinis, Reinhard. Paunkülas, ka Kõuel käis, sellest ajast ka joonistus. Vera, Paunkülas sündinud Käthe, Hans Hagemeistri naine, Hansu pojal Hannoveris kool, tantsijad, Reinhardt oleks 110 aastane. mõis võeti ära, mine kuhu tahad, Paunkülas pakuti ulualust.

Kännu Tom: Risti mägi alajaama juures metsa sees, mingid hauaplaadid, traktor jäi kinni. Elje teadis täpsemalt ristimäe kohta.

Erich Klaan: Ravila härral oli ümbruskonna esimene auto Saksamaalt tulnud autojuhiga - sõitis ülbelt Ojasoole, auto polnud käima läinud, veeti hobusega tagasi Ravilasse.

Erich Klaan räägib edasi Ülo Roobeni juttu haridusesaamisest Triigi mõisas ja Kõu külas:

Rooben ülo: Vanaisa oli Triigi mõisa moonakas, elas teomeeste majas Oraveski tee ääras moonamajas, tema isa kutsuti mõisa koolitundi, Kotzebue kooliõpetaja oli Rävalist või Saksamaalt, õpetati ka küla ja moonakate lapsi, mõisnik pidi Eesti keelt oskama.

Esimene lugemistuba on olnud kopli peal Kõus, Mihkli eest läks alla rada, saunakoht oli, mees õpetas lugema, teine variant et risttee nurgapeal praeguse Kõue Rahva Maja vastas oli maja kus õpetati vaid lugema, mitte rohkemat.

Mart Selge elas vana-Hindrekul 1834, 60 aastaselt 1839 anti kiriku või keisri poolt auraha et on õpetanud lapsi lugema vähemalt 10 aastat. Kus mullahunnik oli seal oli vist kool.

Kooli esimene vöörmünder oli Pala külast, allkirjaks 3 risti - luges, kirjutada ei osand. Aga korraldas kooli majandus asju. Palju herneste peal põlvitada jne.

1866 Kõue uus vallamaja, Mikk Leevet oli esimene vallavanem, 1843 sündinud, 1885 suri, haud Kosel. Vallamajas oli ka väikeste akentega kartserid.

Triigi mõisa park

Eelmine talv käisin sageli vaatlemas ja mõõdistamas Kõue valla südames asuvat looduskaitsealust parki - Triigi mõisa parki, millele jättis mitmesajaaastase etteulatuva märgi harvesteridega ülekäimine ülbetel üheksakümnendatel. Park asub kahel kinnistul, millest põhjapoolne, Kaalepi, jäi ilmselt omandi lahknevuse tõttu põlismetsaks. Esimesel skeemil, aerofotol maaameti serverist, olen tähistanud punasega ligikaudse ala, millel teostati praktiliselt lageraie:



Samas tähistab sinine kontuur piirkonda, mis on 2008-2009 korralikult hooldatud - kuivakad puud maha võetud, võsa maha trimmerdatud ning kohati kopaga juurikad läbi songitud, osaliselt sammal üles kakutud.

Park on kunagi olnud vägev, 1875. aasta TLA Hagemeistrite fondi kaardil, mis on ka praeguse mõisa pargi taastamise eeskujuks, on näha kraavistik, jalgrajad puhkekohtadega ning sillad kraavide ja teede ristumistel. Praktiliselt kõik kraaviasemed on praeguseks nähtavad, paraku paarkümmend aastat hooldamatust ning harvesteride ülesõit on kunagise peene vooluringi teinud ebamääraseks - vesi koguneb madalatesse kohtadesse moodustades soise ala, võimalik kunagine harvesteride teetamm hoiab omakorda vett madalamal alal kinni.



Analoogne kraavistik on märgitud veel võõrandamisaegsele plaanile - tegu võib olla ka eelmiselt kaardilt andmete kopeerimisega - mida aga ei ole sellel pargiskeemil, on enne praegust jaanipäevaplatsi-kooli spordiväljakut kasutusel olnud privaatne peoplats, mis asus praegusest tõllakuuritagusest platsist läänes - paik on tajutav aga koha peal - suurem ala kraavide vahepeal, märgitud eI

Rein-Aksel Orase albumist III - addendum

Rein-Akseli elutee viis teda varajases lapsepõlves tagasi vanaisa maadele Virutsilla tallu Kadja külas Triigi vallas - hiljem on ta kopeerinud Virutsilla krundi plaani ja joonistanud elamu põhiplaani - need ilmuvad tõnäoliselt Kadja külavihikus, mis peaks ilmavalgust nägema Kadja külapäeval augustis 2010. Koolis hakkas ta käima Kõu (Triigi) 7.klassilises koolis - säilinud on Peeter Pentla foto - paraku samast seeriast teised fotod on rännanud ahju või prügimäele - probleem foto kinnitamisega on aastatega teinud nendest tumehallid käkid. Raamatukogu asus tol ajal vallamajas Raval - teinekord oli peale kooli võetud brozhüürid läbi loetud juba enne, kui poiss Kadjale koju jõudis.

Mõned pildid veel, tädi elas Palukülas:



Veel üks vaade ilmselt Palukülast:



Tugeva kondiga maanaised:



Motovõistluste lõpetamine Mäo kolmnurgal:

Rein-Aksel Orase albumist II - Järvamaa, Vodja

Jätkame Rein-Aksel Orase albumite vaatamist. Tema vanaisa, Hindrek Ilves oli töödejuhataja:



Uhke mees paremal, oma säästude eest ostis perekond Virutsilla talu Kadja külas Triigi vallas. Mees kustus kaks aastat enne oma lapselapse Rein-Akseli sündi, 1936.



Hindreku üks tütardest:





Rein-Aksel aga nägi ilmavalgust hoopis Vodja mõisa viinavabriku töölistemajas, selles, mis on vabriku põhjakülge ehitatud:



Vodja on läbi aegade olnud metsik ja ilus korraga - allikatoiteliste tiikide ümber kasvab peaaegu troopiline taimestik:



Rein-Aksel kolis veel lugematuid kordi oma perega ümber või siis elas internaatides, kui tema ema 1966-1986 Vodja raudteejaama esimesel korrusel veetis:



Jaam koos mõisaga olid rahvarohked kohad, kus sebimist jagus - mehhaniseerimiskool mõisas oli väga innovatiivne pleiss, raudtee aga garanteeris rahva juurdeveo:



Jaama laudahoones peetakse vist tänaseni loomi:



Rööpaid aga enam pole:



Jaamakella löödi viimast korda seismekümnendate alguses:



1975 külastas Rein-Aksel teiste koduloouurijatega oma sünnikodu:



Palju polnud enam järgi võimsast neogooti hoonest, mille katuse vene sõjavägi oli osaliselt maha võtnud:



Metsik ilu aga lokkab:



Raudteejaama ees seisis Toivo Lemetti - ingerlane, kes oli asunud Vodjale elama:



Lisan omalt poolt kaks pilti lähiminevikust, esimesel laelaud kõrge sokliga töölistemajast:



See kena plekkkuudiga uaazik hakkab kohe mööduma kohast, kus 1938 sündis Rein-Aksel, tema sünnikodu meenutab katuserant viinavabriku põhihoone põhjaseinal: