Hof Kau LVI

Kui tavaliselt on mõisasüdamed üleharitud ja lagestatud, peale mõisapargi puudub koht kus rännata ja loodusega üks olla, leidub Triigil kõrvalisi kohti nii ida- kui läänepool mõisasüdant. Mõisamajanduse ekspansioon läände toimus aktiivselt 19. sajandil. Kõrvalmõisa Oraveski tellisevabriku ja lubjapõletusahju juurde rajati mõisatööliste elamuid, planeeriti tööstust. Oraveski kant Kuivajõel on juba Mellini kaardil märgitud kui Klein Kau ehk Väike Kõu. See võib olla eel-Kõu küla asupaik kui ka veelgi vanem asustus. Muinasuurija Arne Kivistik on leidnud seniteadmata muinasasula Kuivajõel Oraveskist kilomeeter allavoolu (vestluses allakirjutajale eelmisel suvel Uue-Harmi mõisas).



Nende kahe oletatava muinasasula vahel on hilisem kolme mõisa piiripunkt - Kau, Habbat ja Neu-Harm. 1873. aasta hof Kau TLA Hagemeistrite fondi kaardil on näha tee (Hoflages-Weg), mis pidi ühendama Triigi mõisa tööstusrajooni Habaja mõisaga, samm Tallinnale lähemal. Tee kulgeb üle Risti mäe, mis võib pärimuse kohaselt olla matmispaik. Kui seni on peetud muinas-Kõue kalmistuks Rava külas olevat surnumäge, siis eelmainitud kahe muinasasula vaheline Risti mägi sobiks kalmistuks ka Kõue külale, just läheduse mõttes. Samas võib olla Risti mäe nimetus tulnud teederistist mäel, ka ristikivide rohkusest (kolme mõisa piirikivid kolme ristiga, lisaks väljamõõdetud Triigi vesiveski koht Hof Müller).



Mainitud mõisapiire kirjeldav kaart TLA fondis, Z. Manteuffeli allirjastatud.



Triigi mõisa majandustee ühtib kõrgepingeliinide sihiga, on nende hooldusteeks. See mast asub kunagise Röasilla vahelao hoone kividel.



Ületame kuivenduskraavi, juba torkab silma esimene suurem kivirahn.



Täiesti võimalik, et sellises koguses suuremaid kive oli siinkandis igal pool, aktiivsemalt haritavates kohtades on need väiksemateks tükeldatud või hiljem jossidega kokku lükatud.



Võimalik, et osad neist tähistasid majandustee kulgu üle välja.



See kivi on müsteerium. Haua- kultus- või piirirahn?



Tee viib üle mäe, mil nimi Risti mägi.



Triigi mõisa vesiveski koht.



Kuivajõgi Oraveski põldude poole.



Veel üks kivikülv, see juba tagasi tsivilisatioonis, hof Kau mõisasüdames.

Oraveski maja

Naaberkülas asuva maja soojustustööd, hoone palkosa on kunagi Oraveskist kohale veetud.



Ilusa laia lauaga oli kaetud vaid paar päeva tagasi.



Kunagise lampkasti hinged.

Tõelised unustatud mõisad

Eelmisel nädalal sai oldud teejuhiks ja sõiduki kliimaseadme operaatoriks (et pidev troopika-külmkapi kliima vaheldumine ära ei tapaks) kahele Muinsuskaitse Harjumaa peainspektorile - eesmärgiks kaardistada ja kontrollida kohalikke (karja)mõisa(aseme)id, mis kaitse all pole. Väike ülevaade nähtust:

Oraveski ehk Klein Kau ehk Aruveski - Kuivajõe mõlemal kaldal asunud Triigi abimõis, poolel territooriumil suvila, endise tellisevabriku maa, säilinud lubjapõletusahju ase, paekivist mantelkorstna? ase, Korteni maja stiilis punaste tellistega põrandaga ümberringi.



Nutu (fotol), Triigi abimõis - viimase talvega murdunud kolme arhailise palkhoone osa sarikaid, alles paekivist karjahoonete müüre.

Kossaste - Triigi abimõis, ehkki kohalik leht väitis sel kevadel, et sellist mõisa pole olemas - säilinud kelder, endise magasiaida? all, EW ajal planeeriti sinna vanadekodu, selleaegsel katastrikaardil kohanimena olemas (Kõssaste vanadekodu). Sillaase ja kõrtsi vundament.



Saarnakõrve, endine Soontaga (Sontacken) -puiestee, mantelkorstna asemed, kõrvalhoonete müüre ja vundamente, kaev.

Vanamõisa, endine Saarnakõrve - militaarhäärber, ei julge lähedale minna.



Aela karjamõis - katuseta kivist ait, müüre, parki alles. Vägev vaade kalmekohast mäe pealt.



Pala (ülal) ja Sääsküla (all) palktee.



Palkidest teealus asub Triigi 1820. kaardi kohaselt Pala-Paunaste, Paunaste-Virla ja Sääsküla-Riidamäe vahel, osaliselt nähtavaks ilmunud seoses teede mittehooldamisega.

Vaatamata jäi Ojasoo mõis, väga vana ja osaliselt hästi säilinud aga mingil põhjusel kaitseta ehitis ja Saumetsa, kus on säilinud mõned paekivist abihoone osad ning Sääsküla, kus on samuti üht-teist.

Aasta alguse interchat Valdo Praustiga - muinasteedest -linnustest, jummalastest ja kivihunnikutest

Valdo:  tere ja head uut aastat!
ja tänan veelkord ilusa kalendri ja kaardi eest

 me:  H U A !
praegu juba 1 Kõue ja Järvamaa kaart töös

 Valdo:  meeldiv kuulda
meeletu lumi on
ma 1. jaanuaril käisin ringi
tahtsin vaadata seda Rakvere tee lõiku, kus 17. saj. käibelt kadus
laudika lähedalegi ei pääsenud :(
laudikal tulid Lemmu (Ambla) ja Rakvere teed sujuvalt kokku

 me:  kuhugi ei saa
mul Triigil 1 Kõue vanem matmispaik välja tulnud, eks kevadel lähen tsekkima

 Valdo:  kus?

 me:  risti mägi, kuivajõelt ülesvoolu Triigi Habaja karjatee ääres
mingi vana teedekolmnurk verstakaardi peal
muidu võsa ja BS koht, kuhu ei sattu
tüüpidel oli trakor hauaplaatide vahele kinni jäänud

 me:  Oraveskist N
võimalik Kõue küla vanem asukoht ehk kuivajõgi tervikuna vanem asustus

 Valdo:  arvata on

 me:  Raval kõue matmispaik senini (liiga kaugel), aga on lähemal ka
pilt läheb kokku

 Valdo:  ikkagi Kose kihelkonna tuumikalad
ma kardan, selliseid peidetud asju tuleb veel ja veel välja
ja isegi palju väljapaistvamate objektide seast
mina nt ei usu, et meile teadaolevate muinaslinnuste kaart on see, mis muinasajal tõesti olemas oli
ma oletan, et kolmandik kuni pooled on veel leidmata
kalmistu jätab ju maastikule veelgi vähem märke sajanditeks

 me:  õige

 Valdo:  viimasel ajal küll paljusid asju kaitse alla võetud, nt külasüdameid aga... kahjuks valikuliselt :(

 me:  iga kokkulykatud kivihunnik on muistis
kunagine miski

 Valdo: 
Väo küla Pirita jõe Tallinna poolses küljes
kuhu Tartu ja Narva muistne ühismaantee välja tuli, enne kui ta Tondi kõrtsi suunas läks
suur osa küla kultuurkihist pudrati segi viimase 5-6 aasta jooksul
sh Sõõrumaa elektrijaam jms
hinnanguliselt veerand sellest alles
kui uskuda, et muistne küla oli samades piirides mis ca 1850
kurb on see, et see on teadaolevalt AINUS muinasaegne küla Tallinna keskaegse linnasarase piires
muinsuskaitse muidugi ei tea midagi... neile pole keegi rääkinud, et sealt vana tee läks jne... :(
ja kaitse all pole

 me:  Tooma järv oli seff koht ja selle ümbrus
pluss aialappide saras veel peal

 Valdo:  kus?
hetkel ei vii pilti kokku

 me:  sealsamas sõõrujaama ja vana fotokooli vahel
kui fotokoolis töötasin kunagi käisin lõunavaheajal Tooma järve juures jalutamas
prügimägi oli mitte enam järv

 Valdo:  nojah
ega siis enam Väo külast palju alles polnud?
nt sellest teest,  mis sealt Tondi kõrtsi suunas läks?
sest on näha vaid jupike, mis algab Tallinna ringteelt

 me:  pold midagi
aasta 83 oli 3 mikrorajoon viimane
peale seda oli tondiraba, mingid jõed voolasid, kui karjääri edasi lõhiti
panga poole oli samuti aialapid saraga saras

 Valdo:  kui ma Sul esinemas käisin, siis joonistasin tee jõeületuskoha Nehatule
tegelikult... nüüd usun, et see vähemalt muinasajal oli Proosal
ja kui Nehatu veski asutati (hilisema mõisa kohal), siis jäi sinna paralleelne jõeületuskoht ja haru
Proosal on ju vanimad avastatud põllud (vähemalt kaitse all)
Proosa on mõni km Nehatult ülesvoolu

 Valdo:  mis Sa arvad, kas enamike kihelkonnakirikute kohal olid muinasajal kultuspaigad, hiied jms?
sest nagu nüüd selgunud, ei olnud ristiusu sissetoomine nii suur muutus siinses külaelus, kui varem näidatud
st... kas kihelkonnakirikud võisid olla muinaskihelkonna tsentrumid ka varem?

 me:  eks nad olid jah aga ma arvan, et ühiskonnakorraldus oli vähem tsentraliseeritud kui praegu ja vähemalt sama suurt rolli mängisid küla ja elukohajärgsed kultuspaigad
nii palju ei liigutud, aeti asju oma isiklikus hiies
kultuspaigad üldse ei olnud nagu praegu kirikud et käiakse posimas vaid praktilise väärtusega kohad
ehk maagia oli praktilise elu osa
või see, mis me maagiaks nimetame
taskualtarid olid ka- hõbeehted geomeetrilise mustriga
kui hang oli nii kõrge et ei saanud kivi peale minna asju ajama

 Valdo:  usun
samas... niipalju kui mina kuulnud olen, tuli ristiusu jumal teiste kõrvale, vähemalt külarahva jaoks

 me:  just

 Valdo:  ja alles pika aja jooksul teiste asemele

 me:  ehk jäid igasugu salakivid
...tänaseni

 Valdo:  veel 18.-19. sajandil ajasid mitmed pastorid "paganlikke kombeid" välja

 me:  ehk jummalad interpoleeriti

 Valdo:  jah

ja veel, mis tundub kummaline
paljud keskaegsed kabelivaremed
muutusid niisuguste riituste pidamise kohaks
ja seepärast neid 17.-19. sajandil nii usinalt lammutati
ma tean Eesti eri otstest vähemalt 5-6 juhust
Saha kabel vast ainus, mis alles jäi
kuna sealne surnuaed edasi kestis

 me:  põnev

 Valdo:  ja Viru-Nigula Maarja kabeli varemed
millest altaripool maha jõuti lõhkuda juba
ma usun, et keskajal oli igas suuremas teeristis või külas mingi kabel, altar vms
nagu praegu Latgales, Leedus, Poolas jm

 Valdo:  Väätsal nt
oli keskaegne kalmistu mõisa ja küla vahel
seal, kus uuselamurajoon lõpeb põhjas
see osa, mis on teest lääne pool, on kaitse all
aga vanasti läks ta jõeni
ida poole on 1960-70ndatel eramud peale ehitatud
ja oli konte välja tulnud
ja veel 1920-30ndatel olid vanemad inimesed mäletanud, et seal on kalmistu

 me:  just. kabelid või sotsiaal-tüüpi hooned igal teeristil, muu asustuse vahel - jällegi need kivihunnikud, mida veel palju alles on, kus kokkulükkamata
kus keegi hinge heitis ning kuhu kive viidi, potentsiaalne kabeli- või kultuskoht

 Valdo:  ja ma usun, et kui mungad hakkasid siin 13. sajandil misjonitööd tegema
siis nad ka kogunesid sellistesse kohtadesse
st seal said rahvaga kokku

 Valdo:  kui teedevõrku vaadata, siis kõik teed jooksevad tavaliselt kihelkonnakiriku suunas kokku
nii kohalikud kui sageli ka kaugteed
ma püüdsin eile Ambla kihelkonnas mõtestada alternatiivseid teede ristumiskohti vanade teede vaates
ei õnnestunud
ikka sinna kokku
see, et mingi tee kaob viimase kui lõiguni, pole usutav
nagu pole usutav, et tehakse niisa heast peast veidi kõrvale uus tee
lõhkudes põllud, heinamaad jms...
kui teede alg- ja lähtekohad muutuvad, jäävad tavaliselt alles lõigud vanematest teedest selle sisse
niiviisi ma ju Kose kihelkonna teid analüüsisin
ja mujal on lugu täpselt sama
v.a. mõned erandid

 me:  detailsem teedevõrgustik, rekonstrueerimine on järgmine: ühenda kõveraga kõik kivihunnikud-põllusaared!
kusjuures sama verstakaart - kusagil metsa sees äkki kolmeks hargnev tee!!! (kõue-triigi kalmekoht)

 Valdo:  kui on niivõrd rikas ja võimas valitseja, kes surub läbi oma tahtmise ja teeb kusagile uue nöörsirge tee
Eestis toimus seda mõisasüdamete juures
ja mõisapõldude vahel
kus tõenäoliselt põllupidamine ja maastikukujundus olid primaarsed
ja vana tee liigutamine selle kõrval tühiasi
verstakaart on selles mõttes väärtuslik materjal, st muistsete teede juures on seal vaid seesugused muudatused, ei muud
kas Sa Pariisis oled käinud?

 Valdo:  Seine'i lõunapoolne kallas
Notre Dame' üle jõe lõunas... linnaosa, mis oli Rooma ajal juba välja kujunenud
ja keskajal oli kitsaste kõverate tänavatega osa
Napoleoni ajal raiuti sinna sisse laiad sirged tänavad
selgelt on näha, mis on varasem ja mis uus
st kus on võimukas valitseja teinud uued ja sirged teed

 Valdo:  ja Eestis Riia-Pihkva maantee... 1850ndad

 Valdo:  Riia ja Pihkva vahel oli alates 13. sajandist kolm alternatiivset teed
mis täninigi enamvähem alles
aga... tsaaririigil oli võimu ja raha ja rajas nöörsirge
sest Pihkvast Peterburi teed ei läinud
ja sinna tuli uus tee teha

Ülipõnev Kose Kihelkonna mõisate uurimus

Maarit Nõmm on järjekordne elav näide Harjumaa lõunaosa ehk Kõue Valla (mis ei kuulu tegelikult ei Lääne- ega Ida harjusse) inimeste sõltumatusest Tallinnast - tema linnaks on Paide ning töökohaks Kuma raadio. Ta on riputanud bloogivormis üles oma koolitöö aastast 2004 - uurimuse Kose kihelkonna mõisatest. Huvitavaimaks on minu jaoks mõned pildid, näiteks Sääsküla kõrvalmõisa hoone, Habaja peahoone, mida pole enne näinud. Palju üldist tekstimassiivi on kusagilt kopitud, ma ei oskagi öelda kustkohast, see kõige triviaalsem mõisate ajalugu, aga on ka palju puhast kulda, tsiteerin siinkohal mõned lõigud Triigi mõisa kohta, millele ise ei ole jälile jõudnud, kuid mis täiendavad nüüd minu uurimust:

1920. a. Eesti vabariigi maareformiga mõis võõrandati ja renditi Magnus von Hagemeisterile, kelle ülesandeks jäi hoolitseda mõisa inventari eest. 1932. a. planeeriti sinna Kõue rahvamaja.

Kuni 1938. aastani elasid hoones veel Lauritsa rentnikud Kangrud. 1938-1949. aastal (kuni küüditamiseni) elas mõisas perekond Nigulid. Nende tütart Hildat, kes elas seal veel kuni 1968. aastani, peeti Eestimaa viimaseks mõisaprouaks. Triigi mõis oli tol ajal ainuke erakätes olev mõisahoone.

Tolleaegne mõisaomanik Jüri Männisalu Triigi mõisast:

Triigi mõisale toimus vallakonkurss, mõisa hinnaks 10 000 krooni. Mõisale pakuti kolme võimalikku lahendit: hobusekasvandus, vallakeskuseks (Jüri Männisalu idee), meditsiin, raamatukogu, “rahvamaja”, kontserdid, mõisate muuseum.

Peale mõisa ostu selgus hoone väga halb seisukord, raske oli isegi ligi pääseda, olukord sarnanes Okasroosikese lossiga. Sarikad olid puruks, katus oli katki. Terve suvi raiuti võsa, torm viis katust minema. Hoone päästeti viimasel hetkel.

2002. a. võeti maha mets, mis mõisa ümbritses. Alles jäeti lehtpuud. Sellest tõusis kõva kisa, et ilus põlismetsa tukk maha võeti. Loo kohta ilmus artikkel Eesti Päevalehes. Ometi oli varemalt konsulteeritud pargiarhitektidega ning olemas on pargiprojekt. Seest olid puud mädad.

Üheks ideeks oli rajada Otto von Kotzebuele graniidist mälestustahvel (nt laeva nina vees).
Vajalik geoaluse tegemine.


Ning lõppu paar lõiku, millel minupoolne täpsustus:

Mõisal oli kaks kõrval- ja kaks abimõisat: Kossaste, Nutu, Aruveski ja Väike-Kõue, kus olid talupoja elamu ja puust karjalaut. (Oraveski ja Väike-Kõue ehk Klein Kau on üks ja seesama koht, äärmisel juhul võis Oraveski olla ühel ja Väike Kõu teisel pool Kuivajõge.)

Mõisas olid savikarjäärid. Pirita jõe ääres asusid kiviahjud ja tellisepõletusahjud. (Terve see kirjeldatud krempel asuski Oraveskis, Kuivajõe kaldal, praeguseni olemas lubjaahju vare.)

Triigi Mõis - sissejuhatus ja vanem ajalugu

Käesoleva postitusega alustan lugudeseeriat Triigi mõisast - põhjuseks mainitud koha tõhusama kirjelduse puudumine või pealiskaudne info internetiavarustes, google otsisõna "Triigi mõis" juhatamine siia ajaveebi, kuid ennekõike ühe väga põneva, Kose kihelkonna kuulsaima (peamiselt mõisnik Otto Kotzebue) ning harjumaa ühe vanima mõisa väärilise tutvustuse pärast.

Lugudeseeria jaguneb:

I Sissejuhatus ja vanem ajalugu
II Mõisahoone algkuju
III Klassitsismi mõjutused peahoonel
IV Peahoone lõplik väljakujunemine Kotzebue ajal
V Viimased omanikud Hagemeistrid ja võõrandamine
VI Kool mõisahoones
VII Lagunemine ja häving kuni tänapäevani
VIII Tulevikuperspektiivid

Selgituseks võib siinkohal öelda, et tegu on Triigi mõisaga Kõue vallas, endises Kose kihelkonnas, mitte Ida-virumaal Väike-Maarjas või Saaremaal Karja kihelkonnas, kus samuti Triigi külad ja mõisad.

Minu ajaloo/koduloohuvi sai alguse Kosel elava Erich Klaani juhendamisel kuskil 2000. aastal, kui Ta tõi mulle hunniku oma uurimusi tutvumiseks, 2005 kujundasin tema materjalidest ajalootahvli Kõue küla keskusesse, kunagise kooli ja vallakohtu hoone vundamendi kõrvale. Sellelt plagult saab lühiülevaate Kõue kui muinasaegse keskuse/vallakeskuse/mõisa kohta, praeguseks kolme aasta vanust taiest vaadates tuleks paljusid tekste muuta ja lisada, uusi andmeid on vahepeal peale tulnud, aga põhimõte on ajatu:


Kõue või Triigi, mis toimub?

Nähtud ajalootahvlil mahub Triigi mõis Kõue keskuse alla, moodustades ühe terviku, samuti on arhiivimaterjalides sageli segadus Kõue/Triigi koolide nimetusega, kooli puhul on kasutusel olnud veel kolmas peale Triigi ja Kõue - Aleksandri valla kool. Praeguse Kõue valla territooriumi piirides on kunagi asunud Triigi vald, ehk Triigi nimekuju on tol ajal domineerinud Kõue üle. See, mida nimetame Triigi mõisaks, on kunagi olnud saksakeelse nimekujuga Hof Kau, tähistades mõisa maavaldust, kuid kui on räägitud mõisasüdamest, on öeldud ikkagi Triigi. Minu seisukoht on, et tegu on ikkagi ühe keskusega, vastavalt ajastu võimukeskuse asukohale on kasutatud sobivat nimekuju. Ürgnimetus on olnud ikkagi Kõu ehk eestlaste peajumal Uku, mis on nimeks olnud tollasel muinaskülal, mis laius üle praeguste Kõue ja Triigi külade, isegi Ravale välja. Kuigi nimekuju Triigi peaks pärinema alles Triigi mõisniku, haagikohtunik H.H. Stryki ajast (ka teiste Triigi mõisate omanikeks on kunagi von Strykid olnud), võib oletada nime algkuju pärinevat teedekolmnurgast, mille vahel Triigi mõisasüda on asunud, ehk krunt on olnud Trigoon.


Kusjuures, tõhus asend kolmeks, kaugemal veel mitmeks jagunevate teede, lisaks lõuna poolt kulgevate taliteede vahel on olnud Triigi rikkuse garant.

Muinasasustusest, mida ei ole veel dokumenteeritud, võiks mainida Oraveskit, võimalikku Kõu muinasküla sadamakohta kuivajõel, kus hiljem võimalik vesiveski koht.

Millegipärast aga ei ehitatud siia kirikut ega püstitatud kihelkonnakeskust, kuigi minu andmetel oli Taani hindamisraamatus Kõuel rohkem adramaid, kui Kosel. Siin võis olla põhjuseks võimas allikas Hiiepajuauk, praegu kaitse all oleva lohuna, mis ristijaid/hävitajaid heidutas või siis lihtsalt asukoht keset liiga mittemidagit, siit lõunasse jääb juba kesk-eesti metsamassiiv.

Lõpetuseks üks väljavõte pärandkultuuri kaardirakendusest, mul on olnud ka võimalus suheldaga mehega, kes järgnevad kolm punkti kaardi peale märkis tänu nende olemasolule minu Kõue külas asuval ajalootahvlil. Nendest Kirkumägi on minu möödalase - kuigi seal võis tornlinnus paikneda, on tõenäolisemalt krundi ka praegune nimetus Kergu tulnud Kergumäest, mis igal muinaskülal olnud. (Kergutama = kiikuma, pidutsema, amelema, linnutama)