JAPi üldkogu ussisool

Vaade IT loungest - ilus servamata lauast katus aga ikka on läbisajukohad olemas:



Elav klassik - NN mees:



Kõue-Triigi mees ja Rabav mees:

Suvine hall

Kes see mõõdab seal jäätunud mõisa keldris

Need on hallid arheoloogid



Kes käib künnivagusid mööda samuti varakevadel pilk maas

See on hall arheoloog



Kes see passib seal mahajäetud majas aknast välja

Need on vist hallid arheoloogid



Kelle auto peatub ja kes küsib teed allika juurde

See on võibolla hall arheoloog



Kes see õngemees on kes patrullib roostikus ning tere ei ütle

See on ehk hall arheoloog



Kes see ilmub õuele veits verise peaga kell 11 ja küsib teed töökoja juurde

See on äkki hall arheoloog

Kaardiprojektist Habaja Seltsi küladele

Kümme päeva on möödas ajast, mil Kõue Kuulutaja oleks pidanud väljas olema - ei leia juuninumbrit isegi netist, pühapäeval peaks toimuma freskos Kõue kaardi ümarlaud. Mõned mõtted projektis kaasalööjatele ning projekti seisust paar sõna:

Vahepeal toimus Kõue-Triigi vallavalitsuses istumine antud teemal - tutvustasin projekti vallavanemale, abivallavanemale, maa- ning kultuurinõunikule. Tegelikult olin täiesti unustanud, et väljaspool kolmandat sektorit asub tegusaid inimest siinsamas vallavalitsuse raamides. neli riigitöötajat olid mulle vääriliseks vastaseks efektiivse kriitika ja projekti tulevikuvisioonide suhtes, paar arengut, millega hetkel tegelen:

Kaart selgemaks, pinnalt muu segav jama ära

Parem atraktsioonide grupeering, selle saab tegelt paika siis, kui inff on enamvähem paigas

Ajaloo pildid teisele küljele

Ardu mees, kivid peale

Valla vapp

Ning mõned teemad, millele ootan selgust Habaja seltsi ümarlaualt:

Freskost tutvustus, pilt

Habaja piirkonna seltsidest, MTÜdest lühitutvustused

Ettevõtetest, turustajatest konkreetsem inff

Habaja mõisa lühitutvustus

Külade lühitutvustused, võib eeskuju võtta siit

Muistised, mida pole veel arvel

Piirkonna giidid (E. Pill) et paneks kontakti giidide listi, milles on juba S.S (kultuuriturism) ja J.S (Mõisad) ja vanem asustus

Kõik muu konstruktiivne-destruktiivne kriitika

Praeguseks on maaametil aluskaardist uus versioon, võibolla muutub ka antud projekti alus, muudatustega tööversiooni laen üles vahetult enne koosolekut, sest see on veel töös

Keevitus ja kodulooraamatuid Erich Klaani kogust

Vedeldasin ebauskliku kombel veidi metalli päevade lühenemise tähistuseks




Ka Triigit nimetati kunagi asunduseks, hiljem alles külaks

Ühe küla visualiseeringuid - Kõue 1901

Kullast ja kristallist V2

plagiaadist ja koopiast
palaganist ja pee errist
ristist ja mõõgast

ideoloogiast ja ajupesust
mälestustest ja mäluaugust
rahvuslusest ja roojast
penoplastist ja ledidest

üks seisab võõrsil
langetatud kullast pea
kõik ajad videotel valla
mäletab ei anna alla

teine kõrgub kodumaal
pompoossne uhke kristallist pea
ütleme et vabaduse võidu rist
tegelt raudbetoonist kõrge kast

võim tahab rahvast ühendada
programmeerida et ütleksid mis vaja
tähendusi luua vägivaldseid
äratada ammuseid tundeid

aga välja tuleb nagu alati
või isegi veits viletsamini
paatos võlts on läbinähtav
kullast sõdur tasakaal rist





Head kao aja algust!

Hurraa
Hurraa
Hurraa

õhtune lend

S ajaveeb 1 aastane IV - kes veel kirjutab ehk võõrad suled

Umbes sajandat korda täävitan ma praegu, et hakkasin kirjutama Nahkanui eeskujul - NN kujutab endast peale Järvamaa juhtivama külaolustiku reaalaja kaja veel palju enamat: vähemalt kihelkonna kuulsusega ühemehe küla (mis eksisteerib tegelt Rõhu küla koosseisus), tugev nimi ja kaubamärk (muinasripatsid, matkavarustus, mesi), kindelpunkt Järva- ja Jõgevamaa vahel loodusreservaadi serval. Nahkanui mehe klassivend on Rebaseonu, tüüp, kelle matkadele mõned aastad tagasi tema ajaveebi abil kaasa elasin. Kui NN hakkas bloogi pidama, kartsin, et staatiline maaelu kajastamine ei saa ohtlikele aafrika reisidele põnevuse poolest vastu, kuid eksisin. Igasugu elu ja mõtlemine on täpselt niisama huvitav, kui põnevalt seda edasi jutustatakse.

Nüüd mõned ajaveebid, mille sündi olen tunnistanud:

AKL külaeluveebi võib pidada de facto külabloogi standardiks - juriidiliselt korrektne, informatiivne, põnevuste ja huumoriga pikitud talletus kollektiivsest loomingust külade arenduse kallal ja ümber. Habaja veeb järgib seda liini, koostöös kolme autoriga.

Kui hakkasid tööle kaks viimatinimetatut, lõin eelmiste eeskujul Kõue Külade Seltsi veebi, mis pakub objektiivsemat, ametlikumat ja kohalikul tasandil olulisemat infot, kui antud päevik. Praeguseks on KKS lehel kolm autorit, kalender ja paarkümmend külastust päevas. Kui ma peaks mingi eesmärgi püstitama, siis oleks see kaasata rohkem kirjutajaid, ehk see ka kunagi õnnestub.

Kohalikus seltsitegevuses on kevadiselt tärganud rohuna väikeseks tammeks võrsunud Rõõsa veeb, eeskuju tasub võtta Paunküla ja Silmsi seltsil, kes veel onlain pole asunud.

Viimane üllataja, juba ei-tea-mitmes Kõue-Triigi valla MTÜ, kes onlain astub, on Võtikmetsa, põnevatest palgivaramispositustest võib murrangulisemaks lugeda veebi portaallikkust - vasakul veerus on RSS voog kohalikest juhtivatest veebidest, mis tagab ülevaatlikkuse ümbruskonnast.

Kui rääkida üldisemalt Triigi valla ajaveebidest, siis jätsin mainimata Harmi kooliga seotud, mida on päris suur hulk, keda huvitab, see leiab üles.

Nüüd Järvamaa poole.

Weissenstein on mehe, kelle huviks terve Paide linna ajalugu, ajaveeb. Mahukas töö, põnevad hüpoteesid, hea orgunn ajalooõhtute ja muude ürituste näol. Hoian radaril, kuigi hetkel suvevaikus.

Kas oled tundnud, kuidas kümned miljonid voldid piksenoole näol löövad põlistamme, mille juurikaid kaudu, mis asuvad Su maja all, see tohutu enerigia kandub edasi, ning lööb hoone palgid kümne meetri kõrgusele, mis siis kõik Su ümber põrmuks maha prantsatavad?

Sellist emotsiooni olen saanud mõningaid Orrisaare veebi postitusi lugedes. Selle veebi autor, TÕ, on ilmselt Eesti enim vöörkeeltesse tõlgitud kirjutaja, ta on pilvede kõrguselt üle kõikidest, keda eales olen üldse maininud, ta on niivõrd divine, et ei pea ühelegi kommentaarile vastama, ega teda ei pea mittemiski huvitama. Seega on uskumatu, et ta Esna bloogi peab. Kui midagi üldse lugeda tahad, alusta Esnast. See mulla postitus on epohhiloov vormi poolest, mis sisaldab nii igapäeva fotosid, rännakuid alateadvusest baltisakslaste hinge, väikse lapse meeltest rauga surmahetkeni välja.

Ning lõpuks Kolm Punkti Raplamaalt - clipartist pronksivaluni, shassiitraktoritest ruunideni. Kui Sul ei ole veel ajaveebi, siis hakka kirjutama ja avaldama kohe!

Kõik need mainitud veebid, peale esimeste, hakkasid tööle lõppenud aasta sees, seega oli murranguline aasta. Milliseks aga võib kujuneda järgmine? Sellest räägin juba Twitteris edasi, tõde koorub vaikselt välja, on vaja vaid kuulata.

070 lativahetus

070 ja teisik pimedusemaalt



käe pealt pikisaagmine 070 21"



laenasin 070 lati välja, vastu saan võibolla 36" kahemehesae

Kuumad trendid sisekujunduses24

kah võimalus maakodu endale tekitada, vaata seda:

maa-ameti kaardiserver on saanud kevadised värvid!

Ehk on uuenenud ka sümbolistika, leppemärgid. Mets on lõpuks tumedam kui põld, mis on omakorda sinepikarva, sinep vs sinakad toonid on väljapeetumad, kuigi vana on kontrastsem. Kuidagi selgem on kõik, rohumaad on kerge-rohelised. Trüki jaoks muidugi tuleb kontrasti peale keerata, väänan ka oma kaardiprojekti värve vastavalt trendile, 5/5 maaametile!

Vana kaart:

Vot mees räägib!

Siit algab läänemaailma perestroika, juhid, võtke O-st õppust!

S ajaveeb 1 aastane III - minu lugeja ja google analytics

Kes siis minu tekste loeb ning pilte vaatab? Sellele küsimusele ei tea ma kindlasti ammendavat vastust, aga saan anda kolmeosalise nägemuse, mis võiks veidi olukorda kirjeldada.

Esiteks on kindlad tõendid lugejate kohta kommentaarid postituste juures. Paljud kommenteerijatest on mulle ka in real life teada-tuttavad, enamus nendest peavad ka ajaveebe, kus isegi aeg ajalt kommenteerimas käin. Arvestades, kui vähe ise päris võõrastes kohtades kommenteerin, võin oletada, et teised teevad ka samamoodi, väheste eranditega. Kommentaarid on väga head asjad, ütleme isegi - ebamaised, ehk kindlad tõendid teispoolsusest, kuskilt juhtmete teistest otsadest, et seal leidub lugeja.

Teiseks, olen kuulnud päriselus inimeste käest, et nad on mind lugenud ja kaasa elanud, mis teeb mulle vaid rõõmu. Google Analytics, millest ma järgmine lõik räägin, ütleb olevat külastuste üldarvu alates novembrist 2008 tänaseni ligi 14 000, neist üle 6000 unikaalse kasutaja. Neist paarsada on siia lehele jõudnud minu nime guugeldades, nii et tegu võib olla inimestega, kes on minuga mingit projektipidi seotud, endised tuttavad, kolleegid jne. Mul on olnud alati väga meeldiv üllatus, kui olen kellegi endise kaaslase ajaveebi leidnud.

Kolmandaks. Google Analytics on tasuta kasutatav programm, mis annab lehekülje kasutuse kohta kõiksugu statistikat, programm täieneb pidevat ning selle abiga saab järjest täpsemalt jälgida lugejate käitumist lehel. Päris nuhkvara see ei ole, nii et selle abil päris lugeja täpset asukohta tsekkida ei saa. Küll aga näen näiteks kõiksugu (ka väga rumalaid) otsisõnu (lauseid), mille kohta tahetakse infot saada ning seda siis siit leida üritatakse. Üks põnev featuur, mille analyticsist leidsin, kuvab lugeja teenusepakkujat, siinkohal väljavõte minu põnevamatest lugejatest, number näitab külastuste arvu:

mainor bonnier publications ltd. 52
as postimees 41
estonian daily newspaper 13
hansabank ltd. 13
defence forces 12
tallinna linnakantselei 9
clinicum of university of tartu 8
as regio 7
eesti yhispank 6
den danske bank 5
estonian academy of arts 5
nycomed sefa as 5
olympic casino eesti as 5
skype technologies ou 5
ehitus service oy 4
maardu linn 4
bank of estonia 3

Nii et minu sõna kuulavad nii ajakirjandus, pangad, börsiettevõtted kui ka riigiasutused, nimekirjast jätsin targu välja mõned väga repressiivselt kõlavate nimetustega serverid, millede nime klaviatuuri trükkides ilmselt mul sama hetk käed raudu lükataks.

Miks ma olen saanud 14 000 külastust? Kas inimestel pole siis tõesti midagi lugeda, kuigi loetava hulk pidevalt kasvab? Mühinal kasvab ka kõiksugu muu info hulk - bürokraatia, andmemassiivid, kõiksugu arhiivid ja andmetalletused. Kui inimene kõike seda infomüra peab päevade viisi sorteerima, on vaja vahelduseks midagi inimlikku, inimese kirjutatut ning elulist. Siit, ma arvan ka see suur külastuste hulk. Üks Jakobsoni oraakellik lause on väärt rohkem, kui papkatäis andmeid, ning sellest on aru saanud ka palju teised, kes on ennast on-lain avama hakanud, kuid sellest juba järgmises postituses.

Pakkuda kassipoegi, -tütreid

Kuna eelmine pesakond sai realiseeritud, ei pidanud vajalikuks antud isendeid kaptenikurustele saata. Niisiis on üle päris mitu looma - väga rariteene rahulik valge, musta täpiga pea peal, kollane triibu-mõmmi, klassikaline must valgete lisadega, üks tumedam ja üks heledam kirju asümmeetrilise mustriga. Just on hakanud autonoomsele toitele üle minema. Viige ära paari- või isegi kolmekaupa - pole midagi põnevamat mängivatest kassipoegadest.

Kes rebaseid soovib, minge Mihkli taha Kõuele, varitsevad seal vesirotte:

Põhjaka kokad ikka viitsivad

Eesti esirestoran pole veel avatud, tüübid aga on juba välja pannud ägeda linnamaasturi! Hoidke üritusel silm peal!

Voose kõrtsiesine ja Albu

Vetla saekaater

Jägala, nagu kõik jõed pragu, on väga kõrge ja metsik. Vetla vesiveski seisab oma muistses suuruses Jägala kose kaldal, aga vaikib. See on olnud multifunktsionaalne hoone - all saekaater, üleval jahuvabrik, võibolla veel midagi



Turbiinid on hoonest välja tõstetud, nende pöörded on pööreldud



Keset osaliselt põrandast lagedaksvõetud ruumi asub raamsae pea, väiksemad vidinad küljest keeratud



Sellest eksentrikust-hoorattast saaks hea laastumasina, kuigi lühikese sammuga



Siin on veel üks ratas, taamal küttepuud, mida ikka tehakse ja vaja läheb



Palgi vagonetil on rattad läinud, rööpad on enamus üles võetud, ootavad hunnikus äraviimist



Ka Vetla metskonna aeg on selleks korraks möödas



Ka saun paistab mahajäetud

S ajaveeb 1 aastane II - millest ma kirjutan

Nagu eelmises sünnipäevapostituses mainitud, hakkasin ma kirjutama, andmaks tagasisidet käsitöö-puutöö projektide kohta, peatselt lisasin teemadesse tee-see-ise õpetused, reportaazid maaelu argipäevast, mõisa- ja ajaloo teemad, viimastega tegelesin ka enne ajaveebi pidamist, olin eelnevalt avaldanud ka paberkandjal näiteks "Kõue Ajaloo Vihiku" seerias. Teemade ring laienes, mõisa teemades sain grupeeritud postitused algul Järvamaa mõisate raamesse, hiljem on lisandunud Kose kihelkonna mõisad. Triigi mõis on saanud sõltuvalt minu asukohast erilise vaatluse osaliseks, S ajaveebist ei saa Triigi guugeldamisel üldse ringi minna.

Samal ajal kirjutamisega asusin kujundama ka ajaveebi visuaalset poolt - vahepeal ajasin kujunduse nii kirjuks, ebaloogiliseks ja vaid HD projektori pealt hoomatavaks, et lugejad hakkasid nurisema. Praeguseks kasutan mimalistlikku stock skini, lisavidinad olen viinud miinumumini ning taandanud piltkirjaks vasakul veerul.

Tasapisi, guugeldades ja analyticsit kasutades hakkasin aduma ka lugejate soove ja ootusi - näiteks selgus, et profisaagidest kirjutatakse väga vähe, ilmselt näppude koordinatsioonijamade pärast peale pidevat saagimist. Huski ja Stihli teemad on väga loetud, saeraam ja laastumasin teemana on lugejate poolt väga hinnatud ja otsitud. Olen ilmselt ainus, kes käib välja laastumasina tegemise õpetuse.

Lugeja soovide selgeltnägemisega joppas mul detsembri lõpul, mil avaldasin "Jakobsoni horoskoobi" - seda oraakellikku suurteost on seni loetud 1300 korral, oma osa googlist leidmisel mängis ka terve ajaveebi vastavale otsisõnale tuunimine. Jakobson on tulnud, et jääda, paljuski on poole aasta jooksul tema ettekuulutusest täide läinud, tagasivaade aastale ilmub Mangiga samal ajal, jõuludel, 2009.

Mõned postitused, mis ei kvalifitseeru ei nalja- ega libateemade alla (mida on siin ohtralt), võivad olla püüdmaks mingit otsisõnatrendi - minu katsetusfaas lugejat leida ning ajaveebi teinekord vastavalt lugeja huvidele seada jätkub.

Aja jooksul on kogunenud hulk kirja- ja pildisaatjaid, keda avaldan - nii enda, anonüümse kui ka ajaveebi patrooni Jakobsoni nime all - jällegi, kui midagi tekstis ei klapi või on mingi sürri mätta otsast, tuleb seda lugeda, kui ilukirjanduslikku metateksti.

Postituste järjest tähtsamaks osaks on saanud pildid, eriti kui ei viitsi pikalt kirjutada. Pildiotsing on ka tõhus värav siia ajaveebi pääsemiseks, pidev vaataja-lugeja on google image searchi kaudu siin peal. Videoid ma ei viitsi eriti teha ega uppida, ka vaadata eriti ei viitsi, kuna ühendus pole just kiirtee. Pilte olen aasta jooksul avaldanud üle 500, postitusi poole vähem.

Üks loetumaid postitusi on olnud ajalooliste kaartide interpoleerimine aerofotoga, seda, ohtralt illustreeritud artiklit ja selle derivaate käiakse imetlemas pidevalt ja pikalt - jällegi, spets kunst, mille tehnoloogia olen avaldanud - välja käinud.

Aastaga on teadmata kadunud üks kommentaar, seni pole ühtegi avaldamata jätnud, kuigi on kaks teemat, mille kasutajaid on ootamas vaikne bänn.

Minu kohustuseks on saanud kohaliku eluolu kajastamine ja paistab, et see garanteerib mulle ka lojaalse geograafiliselt ligidalasuva lugeja.

Üldiselt ma ei oska öelda, millise minapildi ma lugejale jätan, sest ta on ju igasuguste inimeste hulgast ning valitud postitused võivad anda minust väga erineva ja vastuolulise pildi. Mingi abstraktne mina ei olegi siin tähtis, tegu on ju tekstiga. Kes on aga minu lugeja, sellest järgmises postituses.

Eesti veeteede kaart aastart 1991

Miks on Järva-Jaani niivõrd hea energeetikaga koht? Sest seal ei ole kuivenduskraave.

Jägala, Pirita, Keila - siit algavad veed jõuavad enamasti nendesse suurematesse jõgedesse.

Teine kaart töös...

Seekord puust

S ajaveeb 1 aastane I - sissejuhatus ja miks ma kirjutama hakkasin

Üheksa päeva pärast, aasta pikemal päeval, 20. juunil, saab üks aasta täis ajast, kui siin ajaveebis oma esimese postituse ilmsiks tõin. Selle piduliku hetke tähistamiseks üllitan lühiartikliteseeria, milles siin kajastatut, oma arenguid, pealisülesandeid ja tulevikuperspektiive analüüsida üritan. Ajaveebi päiseks on taas fragment jaanitulest, täpselt, nagu aastake tagasi.

Lühiartikliteseeria jaguneb:

I - sissejuhatus ja miks ma kirjutama hakkasin
II - millest ma kirjutanud olen
III - minu lugeja ja google analytics
IV - kelle ma kirjutama ajasin ehk võõrad suled
V - säutsun Twitteris edasi

Üks minu sugulane avaldas mõni aeg tagasi lootust, et ehk saab minust romaanikirjanik - see on valus solvang, näitab tema enda piiratust ja selektiivsust kirjandus-kunstlike zanrite valikul, ka seda, et ta ei suuda seda ajaveebi võtta romaani või detailse elukirjeldusena - ihkab vaid mingit kolossaalset formaati, mahalõigatud paberimetsi, ülivõrdes teemaarendusi, pisaraid ja kellegi fiktiiv-virtuaalset tegelast enda eest elu ära elavat.

Tegelikult algas see ajaveeb kerge katsetusena anda tagasisidet käimasolevatele käsitööprojektidele reaalajas - eksklusiivne lisaväärtus puitdekoratsioonide tellimisel on vaadata, kuidas need valmivad.

Kui minna päris algusesse, alustasin kirjutamist-avaldamist kommenteerimismaratonist Nahkanui veebis, eelnevalt olen mujal kommenteerinud vaid paaril korral - ei ole päris see.

Nagu ei ole päris see olla mutrikesena kuskil sotsiaalvõrgustikus, kuigi paljudele sotsiaalsetele olevustele pakub see palju. Minu jaoks on hetkel põnevam oma leht ja oma sisu.

Kui kirjanikke (ajaveebnikke) vaadatakse, kui julgeid isiksusi, kes oma elu on avalikult teistele ette ladunud, siis looja seisukohalt on enda avamine hoopis kergendus - mis kirja pandud, sellest vabaned, seda ei pea enam suu sisse võtma ega sel teemal täävitama.

Kui palju üldse see veeb minu elu on? Kindlasti on see osaliselt minu kirjutatud või vahendatud, kes seda aga minu eluks peab, saab väga haledalt petta - see on fiktsioon, virtuaalreaalsus, ilukirjandus.

Üks aspekt ajaveebi pidades on aususe jõud - kindlasti on olemas muidugi ka kirjutajaid, keda piitsutab tagant jumal, korporatsioon, mingid muud jõud või huvid, kuid ka nende pimedate puhul, arvan ma, hakkavad näpud klaviatuuril lõpuks nii liikuma, nagu näeb seda ette vaba tahe, juhul muidugi, kui nende müüdud hingedes veel killuke inimlikkust järel on.

Ajaveeb vormina tundub mulle seni väljakutsuv ja põnev - siin puudub vastutus, nagu trükisõnas, kus kõik sinu kirjutatu jääb mingite aegadeni nii, nagu sa seda sel hetkel nägid ja tundsid. Siin on kõik muudetav, kustutatav, kommenteeritav, uue infoga värskendatav, samas igavene. Mittemidagi ajaveebides ei saa tõe pähe võtta - parim võimalus on, et autor on sel hetkel peegeldanud tegelikkust kuigivõrd objektiivselt.

Olen saanud pihta ühe meemiga, mille saatja, Gerd Tarand, ütles seda saates, et kunagi annan talle selle andeks. Andsin samal hetkel ning ei aktiveerinud meemi.

Seni olen kustutanud ühe artikli (seegi KKS veebis), teinud täiendusi paari kohta, kuigi palju siinkirjutatut on aegunud, ei ole viitsinud põhjalikult redigeerima hakata, ei viitsi isegi vanemaid artikleid, kui paar päeva, lugeda. Las jääb kõik see nendeks ehedateks hetkedeks, nagu need on olnud, mälupiltideks ja meenutusteks, mida pole enam taasmeenutada vaja.

Mida ma siis kirjutanud olen? Sellest juba järgmises postituses...

Kirivalla kiigela

Subjektist ilmub pidevalt postitusi Alansi veebis, millelt võib imetleda tööhoos külaelanikke - kus, ning millega täpsemalt tegu on, ei saanud ma aru tänaseni, lõpuks julgesin Äksi-Kolu teelt pöörata Kirivalla küla vahele. Kirivalla kiigela näol on tegemist geniaalse lahendusega - vanale silohoidlale upitatakse peale sarikad ning varjualune on valmis - muidugi ei piirduta ainult sellega - ma arvan, kõiksugu grillid ja kümblustünnid tulevad hiljem sinna suurde avarasse katusealusesse juurde. Seinalahendus on palksaalung, üldse on kogu pooleli ehitis tõhusalt rats mõtlemist ja loomingurõõmu tulemust täis:

Kiigela kõrval on teine üllatus: üks ilusamaid, suuremaid, uhkemaid taluhäärbereid, mis siin kandis leida võib - vähe sellest, krundil on kaks kaevu, sepikoda, paar palkvaret (samuti kunagi uhked hooned olnud) ning mõned vundamendid. Häärber on seisus, et järgmine või ülejärgmine aasta ei pruugi enam sarikad vastu pidada, ehk aeg on kohe käed külge panna. Juhul, kui hoone omanikud ei ole mõelnud maja Kirivalla kandi rahvale seltsimajaks pakkuda, ei ole tegemist just teravamate pliiatsitega karbis.

Veel uudiseid vallavalitsusest

Triigi Wald ei taha olla Triigi

Triigi vald Harjumaal sai oma praeguse nime 1917. aastal, mil Tsaar Aleksander 8 auks antud Aleksandri nimi vahetati Triigi vastu, mis vallanõukogu enamuse arvates paistis olevat endiselt parem. Triigi on mõisa nimi, mis asub valla keskel, vallamaja lähedal. Nimi on tulnud mõisa ühe endise omaniku von Strycki nimest, kellele mõis kuulus enam kui 200 aasta eest.

Nüüd on valla juhtivais ringkonnis tekkinud sallimatus selle saksapärase nime vastu, mille kandja on olnud omal ajal rahva orjastaja ega pole pälvinud kuidagi, et tema nimega austatakse vaba Eesti valda. Loodetakse leida vallale uus eestipärane ja eestikõlalisem nimi.

Uutest nimetustest on siiani üles kerkinud järgmised: Raawa, Lindjärve, Lindja, Paunküla, Kiruwere, Rahkjärwe, Kalmu, Avila.

Vallavolikogu on nime küsimust arutanud juba kaks korda, kuid pole leidnud võimaliku olevat selles asjas otsust teha. Tahetakse nime valikul ära kuulata professor M. J. Eiseni, Akadeemilise Emakeele Seltsi, Eesti kirjanduse Seltsi ja teiste autoriteetsete isikute ja asutuste arvamused. Siiani pole neid arvamusi saabunud ja valla tegelased vaidlevad praegu ägedasti selle üle, kas jääb Raawa, Paunküla või Lindjärve.


Triiklane.



Eesti ajakirjanduse analüütiline bibliograafia, Tartu Postimees 20. sept. 1930

Breaking News Kõuel

Vallavalitsuses valitakse hetkel uut Harmi kooli direktorit, kolme kandidaadi seast, võitja osutub igal juhul üllatuskandidaadiks! Uue direktori amet on aus, kuigi tal tuleb seista väikekooli püsimajäämise eest, rakendades innovatiivset juhtimismetoodikat, mis tõstaks koolikompleksi senisest tavalisest ilusast väikekoolist suurema ümbruskonna õppe-tõmbekeskuseks. Jõudu uuele juhile!

Ülipõnev Kose Kihelkonna mõisate uurimus

Maarit Nõmm on järjekordne elav näide Harjumaa lõunaosa ehk Kõue Valla (mis ei kuulu tegelikult ei Lääne- ega Ida harjusse) inimeste sõltumatusest Tallinnast - tema linnaks on Paide ning töökohaks Kuma raadio. Ta on riputanud bloogivormis üles oma koolitöö aastast 2004 - uurimuse Kose kihelkonna mõisatest. Huvitavaimaks on minu jaoks mõned pildid, näiteks Sääsküla kõrvalmõisa hoone, Habaja peahoone, mida pole enne näinud. Palju üldist tekstimassiivi on kusagilt kopitud, ma ei oskagi öelda kustkohast, see kõige triviaalsem mõisate ajalugu, aga on ka palju puhast kulda, tsiteerin siinkohal mõned lõigud Triigi mõisa kohta, millele ise ei ole jälile jõudnud, kuid mis täiendavad nüüd minu uurimust:

1920. a. Eesti vabariigi maareformiga mõis võõrandati ja renditi Magnus von Hagemeisterile, kelle ülesandeks jäi hoolitseda mõisa inventari eest. 1932. a. planeeriti sinna Kõue rahvamaja.

Kuni 1938. aastani elasid hoones veel Lauritsa rentnikud Kangrud. 1938-1949. aastal (kuni küüditamiseni) elas mõisas perekond Nigulid. Nende tütart Hildat, kes elas seal veel kuni 1968. aastani, peeti Eestimaa viimaseks mõisaprouaks. Triigi mõis oli tol ajal ainuke erakätes olev mõisahoone.

Tolleaegne mõisaomanik Jüri Männisalu Triigi mõisast:

Triigi mõisale toimus vallakonkurss, mõisa hinnaks 10 000 krooni. Mõisale pakuti kolme võimalikku lahendit: hobusekasvandus, vallakeskuseks (Jüri Männisalu idee), meditsiin, raamatukogu, “rahvamaja”, kontserdid, mõisate muuseum.

Peale mõisa ostu selgus hoone väga halb seisukord, raske oli isegi ligi pääseda, olukord sarnanes Okasroosikese lossiga. Sarikad olid puruks, katus oli katki. Terve suvi raiuti võsa, torm viis katust minema. Hoone päästeti viimasel hetkel.

2002. a. võeti maha mets, mis mõisa ümbritses. Alles jäeti lehtpuud. Sellest tõusis kõva kisa, et ilus põlismetsa tukk maha võeti. Loo kohta ilmus artikkel Eesti Päevalehes. Ometi oli varemalt konsulteeritud pargiarhitektidega ning olemas on pargiprojekt. Seest olid puud mädad.

Üheks ideeks oli rajada Otto von Kotzebuele graniidist mälestustahvel (nt laeva nina vees).
Vajalik geoaluse tegemine.


Ning lõppu paar lõiku, millel minupoolne täpsustus:

Mõisal oli kaks kõrval- ja kaks abimõisat: Kossaste, Nutu, Aruveski ja Väike-Kõue, kus olid talupoja elamu ja puust karjalaut. (Oraveski ja Väike-Kõue ehk Klein Kau on üks ja seesama koht, äärmisel juhul võis Oraveski olla ühel ja Väike Kõu teisel pool Kuivajõge.)

Mõisas olid savikarjäärid. Pirita jõe ääres asusid kiviahjud ja tellisepõletusahjud. (Terve see kirjeldatud krempel asuski Oraveskis, Kuivajõe kaldal, praeguseni olemas lubjaahju vare.)

Vanamõisa küla, kunagine Saarnakõrve mõisakoht

Võibolla on see uus inff vaid minu jaoks, aga avastasin selle fakti ajades kokku EHA kaarti sarekorb F1-N2-SC-IV-71 Vanamõisa külaga, põhjuseks Valdo avastus kaardi loodenurgast - Mudajärv ja Nõmmjärv, praeguseni olemasolevad. Niisiis, kes kaardiserverist antud kaardi tekste veerida viitsivad, võiksid öelda, kas tegu on mingi kõrvalmõisaga (häärber paistab päris korralik olevat), või asus peamõisa Saarnakõrve (Soontagana) keskus kunagi Vanamõisas.

Schmidti kaardil on Vanamõisa kohanimeks valdus Saarnakõrve.

Vanamõisaks on nimetatud Schmidti kaardil hoopis Ojatagust, eel-Purdi ja -St. Anna aegset keskust, teetähist Tln-Paide vahel.

Triigi Mõis VII - hüljatus ja taasärkamisvalud

Viimast ajaperioodi Triigi mõisas on Teie alandliku kirjutaja jaoks kõige keerulisem käsitleda - esiteks ei suuda ma ette kujutada nõuka aega, kus suurem osa mõisakompleksist jäeti ilmastiku vallata, teiseks on tegu lähiajalooga, mille käsitlemise objektiivsed suunad ei pruugi olla veel paika loksnud, kolmandaks võib olla erastamistsüklis vahepeal veel omanikke, kelle kohta mul info puudub, neljandaks võib antud postitus lahti rebida värskemaid haavu asjasse puutuvate ja puutunud isikute suhtes. Nii, et palun kommentaare ja täpsustusi, kui liiga puusse panen. Kõik fotod, väja arvatud viimane, tellingutega, on muinsuskaitsearhiivist.

Niisiis, Triigi kooli sulgemisel seitsmekümnendatel, jäi peahoone tühjaks ning leidis kasutust kartulilaona, tallis-tõllakuuris ja ait-kuivatis toimus põllumajanduslik tegevus:

Valitsejamajas elati ning elatakse siiamaani, sellest ehk ka parem saatus:

Kui võrrelda mõisahooneid, mida on peetud kütmata, koorub seintelt nõukaaegne läikiv õlivärv, mis on ilmselt antud hoidmisstiili ainus positiivne külg, vaikselt võtab võimust häving:

Seitsmekümnendate lõpul teostas muinsuskaitseamet kompleksis põhjaliku inventari, dokumenteeritud on arhitektuuridetailid, pildistatud hooneid:

Aknad peksti aegamööda sisse, siseuksed ja puitinterjöör jäi valdavalt alles:

Kui börsi allakäiguspiraali tähistavad aktsiaid ostma hakkavad taksojuhid, siis allakirjutajal on meeles "Rahva Hääle" volgajuhi suur soov mõisahoonet ära osta kusagil perestroika ajal. Kinnitamata andmetel müüs vald hiljem peahoone eraisikule 1 krooni eest.

Üheksakümnendatest leidub MK arhiivis juba uut dokumentatsiooni peahoone renoveerimiseks, alates eskiisidest kuni tulevase hotelli ruumijaotuseni.

Töö hoone kallal läks lahti, laastukatus sai peale eterniidikihi, vahetati mädanenud karkassijuppe ja ehitati vahelagesid, mis said täiteks saepuru. Ehitati paar uut ahjusüdant ja päris keerukas korstnapüks.

Töömehed ööbisid hoones ning vahepeal oli akuutne ka omaniku esindaja, kes leidis uue ahjuga elupaiga keskaegse osa teisel korrusel. Paraku ei ole kõik plaanid määratud teostuma ning omanik loobus mõisa arendamisest enne sajandivahetust. Minu jaoks uskumatuks kujunes suurema osa kaitse all oleva pargi lageraiest. Sealt edasi hoone seisis. Kusagil tosinkond aastat tellingutes, on peahoone paljude turistide mällu sööbinud järgneva kujutisena:

Takkajärgi on üks juhtiv feng-shui ekspert analüüsinud mõisas toimunut niiviisi:

Ma arvan, et eelmise mõisniku ebaõnn peituski selles, et ta peahoonet tühjaks ei teinud - tõi oma nodi sinna vaid juurde. Tegelikult saab mõisa elama lihtsalt: ahjud korda, uksed toimima, saab juba tõsisemaid vastuvõtte korraldada, meenub paari aasta tagune Esna mõis, mis oli uskumatult viletsas korras, aga puhas. Krohvikihistused on Triigil ilusamad, võibolla kõige korralikumad, mis leiab, üldse.

Seda juhist on järginud praegune omanik, osaühing Kõue-Triigi mõis, kelle kätte peahoone, tall-tõllakuur, kelder ja ait-kuivati kirjutati 06.06.2006 (sada aastat peale Kotzebue-Hagemeistri tehingut), kes on peahoone tõstnud täiesti tühjaks - müüride ja sarikateni välja.

Lõpetuseks üks tagasivaade Rein-Aksel Orasilt, kelle taaskohtumine koolimajaga leab aset niiviisi:

Saatuse tahtel jõudsin uuesti lapsepõlvemaile juba vana mehena pool sajandit hiljem, 2005.aasta suvel. Eesti Kodu-uurimise Selts korraldas oma liikmetele bussiekskursiooni Lõuna - Harjumaa põnevamatesse paikadesse. Kavas oli ka Triigi mõisa külastamine. Pool maailma läbisõitnud inimesena aimasin juba ette, et ka Triigi mõisahoone ei ole ilmselt enam selline, nagu ta kooliaastatest mulle mällu on jäänud. Igal kevadel olid õpilased ja õpetajad luudade, rehade, labidate ja kärudega koolihoone lähema ja kaugema ümbruse korda teinud, suuremate kõnniteede äärde lilli istutanud, teedele liiva puistanud jne. See tegevus tundus kõigile kooliõpetuse loomuliku osana. Õpiaastatel Ravila Põllumajandustehnikumis, kus minu üheks õpetajaks oli Kõue vallas Aela külas, Saarevälja talus sündinud tuntud pedagoog ja lastekirjanik Johannes Palm, tundsid õpilased omal nahal, kuivõrd palju aega, tahet ja jõudu läks tarvis koolimajaks olnud Ravila mõisahoone ja vana pargi korrashoiuks. Aga ühine tahe suudab palju ja ilu enda ümber tuleb ise luua. Viimastel aastatel on üldsuse huvi mõisakultuuri vastu järsult kasvanud. Ilmunud raamatutest saab üksikasjaliku ülevaate paremini säilinud mõisahoonete, ajaloo ja praeguste valdajate kohta. Triigi mõisahoonest avaldatud pildid rääkisid aga sellest, et aeg on kaunist mõisahoonet tublisti räsinud. Tegelik olukord lõi aga mind esialgu tummaks. Raamatutes on kirjas, et mõisahoone on eravalduses. Hoolitsetud hoone ja hooneümbruse asemel vaatas meile vastu lagunev katus ning inimesekõrgune ohakamets. Retke korraldaja rääkis, et ta oli käinud siin peremehelt luba küsimas ja viimane oli lubanud vähemalt mõisaesise platsi umbrohust puhtaks niita. Hoone pargipoolsel küljel, kus kunagi olid palliplatsid ja puuvirnad, kasvas nüüd läbipääsmatu võsa. Pargitiike enam ei olnud, nende asemel kõrgusid käevarre-jämedused puud. Hoonesse sisse me ei pääsenud. Läbi saali klaasuste paistvast ehitusmaterjalist võis siiski aimata, et peremehel on hoonega head kavatsused. Sõnavõtus reisikaaslastele meenutasin kooliaastaid Triigi mõisas. Oli rohkesti küsimusi, ka hoone edasise käekäigu kohta. Need aga jäid vastuseta, sest omanik kohale ei tulnud. Siis avaldati arvamust, et kas vallavalitsus ei saaks midagi ette võtta mõisahoone kiiremaks kordategemiseks. Igal aastal käib ajaloolise paigaga tutvumas tuhandeid külastajaid. Räämas ja korrastamata hooned ei tee au ühelegi omanikule. Viimased teated räägivadki omanikuvahetusest, mis annab lootust hoone kiiremale kordategemisele.