Aela

Ojasoo karjamõisa kaev, 1921. olid Aela mõisa hooneteks elumaja, ait, hobuste- ja loomatall, heina küün, vankre kuur, masina rehi, rehi, saun, sepikoda, uus küün, tööliste maja, heina uus küün.



Mõisasüda, siia viib puiestee.



Saunametsa karjamaakaev.



Vana metsavahi A11 kohas kasvab nii suur elupuu.



Aeg Aelas.

Harmi mõisasüdame interpoleeringuid

Kaartidel kasutatud maa-ameti aerofotosi, ülal tundmatu EHA kaart 19. sajandi lõpust, all Eest maakrediidiseltsi ca. 1900 2486-2-4888. Ülemiselt kaardilt selgub, et kunagine mõisa park on katnud ka praeguseid üle Kuivajõe asuvaid Pargi ja Vanaveski kinnistuid. Praegust teed Riidamäe risti pole, selle asemel tuli tee tuuleveski juurde aitade vahelt. Dominantsed teed lähtusid kiirtena mõisasüdamest, tõenäoliselt magamistoa aknast oli näha allee kuhugi Ojasoo mändideni välja.



1900. Säilinud karjakastell (all), suur ringtee kuni aitadeni, Rumbiku eluhoonet veel pole aga on majandushoone, mida enam ei ole. Veskimäe eluhoone olemas majandushoonena. Peahoonel midagi väikese veranda sarnast nn. magamistoa akna juures.

Ravila mõis

Uskumatu, et Kose kihelkonna üks ilusamaid hooneid, Ravila meierei laguneb järjest edasi.



Avastasin, et J.Vali kogu fotost tuttavad Ravila teenijatemajad (paremal) võivad olla järgnevad praeguseni säilinud hooned (pigem esiplaani hoone):



Esiplaanil olev on kaetud linaluuplaadiga, ehk on veel vana palkki all. Üldiselt on Ravilas veel mitmeid puithooneid, mis pole kaitse all.



Kaunistus - 19. sajandi lõpp?

Tallinna Linnaarhiivi Hagemeistrite fond I - Alansi mõis Pappelhof

Alustan lugudeseeriat põnevast arhiivifondist, mis kohalikele koduloouurijatele hindamatuks varasalveks - TLAs asuv Hagemeistrite fondis leiduv on saadud Kõue valla TSN täitevkomiteelt 1952. aastal, ilmselt sattus see valla omandisse Paunkülast keerulisi teid pidi peale mõisa võõrandamist, kusjuures fond sisaldab ka Triigi mõisa materjale, mis liikusid omakorda Paunkülla 1906, mil Otto Rjurik Kotzebue müüs oma valduse Paunküla Julius Hagemeistrile. Materjale on fondis alates 18. sajandist, isegi varasemaid omandiõigust puudutavaid dokumente. Fondi kaardimaterjal on väga laiaulatuslik, osad kaartidel kujutad valdused omavad nimetatud mõisatega vaid mõttelist sidet või on Paunkülas sada aastat tagasi olnud lihtsalt kaardilembeline arhivaar.

Kõue valla täitevkomitee on teinud tänuväärt töö, loovutades sellisel hulgal ajaloolisi materjale korralikule arhiivile - tuletame meelde, et kuuekümnendatel võeti sama valla otsusega maha korralik Korteni maja - ilmselt Harjumaa vanim puitehitis ning 20/21 sajandi vahetusel kadus sama vallavalitsuse mustade arheoloogide käte vahel Triigi mõisa 1859. aasta hiigelkaart.

Aga alustame ühest naabermõisa alla kuulunud küla (Alansi) kaardist.

1858. aasta Alansi kaarti on koha peal (läbi mitme postituse) korduvalt analüüsitud, isegi allakirjutaja on külasüdame visanud tänapäevase aerofoto peale. Põhjuse tagasipöördumiseks antud kaardi juurde aga andis üks hilisem sama piirkonna kaardi fragment, mis Pappelhofi (Võtikmetsa) saunamajas eksponeeritud.



Tookord, kolm kuud tagasi, tegin kaardist ülesvõtte aga unustasin vaadata koostamise aastat. Pappelhof, Võtikmetsa äärele ehitatud suur majapidamine on kujutatud võimsa hoonetekompleksina, osaliselt tänapäevani säilinud vundamentidena. (Ma loodan, et antud artikli avaldamise ajaks on kaardi originaal kusagil kindlamas kohas ning eksponeeritakse koopiat). Aga hüppame praegu tagasi 1858. aastasse ning vaatame, mis seisus oli Pappelhof siis:



Ühtset loogikat, mille järgi majapidamistele järjekorranumbreid pandi, ei ole võimalik taasluua, ometi on enamustel juhtudel ikkagi kindel järjestikuline põhjus - number üks on mõõdistamise hetke favoriit, kindelpunkt. Seega võib väita, et kapriisne mõisnik Manteuffel valis Alansi keskuseks Võtik- metsa, mäe ja põllu vahelise tühja krundi, mille ristis Paplimõisaks (N.1) ning kavatses sinna rajada ka mõisa aia (hof mit garten).

Üks üldisem kaart:



Kirjutasin välja mõned kohanimed, olgu siis mediteerimiseks nende tähenduse, päritolu kohta või siis põnevateks kindelpunktideks GPS-teenuse jaoks. Et teada rohkem nimetatud ning nimetamata paikade kohta, tuleks taas ja veelkord ristküsitleda küla vanemaid inimesi.


1. Pappelhof

hof mit garten

wöttik metz, pöld ja meggi

NE

rocka rand
roude meggi
podi meggi

W

lemmo
karja meggi
waelia meggi

NW

Pikkat pollut
Pikse meggi, pärimuse järgi ohverduskoht, ka nime järgi pikne=kõu=uku=peajumal

2. Bitterhof

Todeskatko aed ja hein

3. Tannenhof

Pater meggi
Manni meggi

Kurrewaino heinama

4. Magnushof, Alansi keskel

5. Hasenrode

Nurme aed
Nurmealune mägi

Pöra meggi

jne., järgmised numbrid juba küla keskusena Kuivajõe koolmekoha juures kobaras

kaardil N Suur oiade wahhe meggi
wöllast arro meggi ja paio
maia metza meggi

Järvakandi ja Roodi

Eneseotsingute tee on mind viinud viimasel ajal mitmed korrad Liivimaale, eile sai käidud päris Liivi lahe ääres, ülemine foto on Eestimaalt, Järvakandi mõisa peahoone sein, peaagegu, nagu 105 aastat tagasi, enne põlemist.

Kuidas kujutada troostitust, mahajäetust, sügise esimese tormi eelset päeva, isoleeritust ja sajandi alguse (mis tuleb tagasi alles saja aasta pärast) eufooria totaalset kadumist? Roodi mõisa müügikuulutused ega minu fotod seda edasi ei anna, see on emotsioon, mida tuleb vahetult kogeda. Tegelikult pole see mõisa peahoone, mis ehitati vana häärberi asemele, mis analoogselt Järvakandiga maha põletati 1905, kuigi palju erinev Pärnu parematest villadest, fiiling aga on üüber goot. Ka kunagised omanikud olid Groodid.



Märka aastasaja algul paigaldatud musta bituumensindelkatust, mis viletsamatel kohtadel jaba sammaldub.

Kompleks meenutab oma abihoonete neogooti stiili tõttu veidi põhjakat - need teravad aknakaared:



Kimmkatus, saetud kärjekujuliste (teravate) otstega:



Neogooti stiilinäide kuivati näol:

Järvamaa, august 2009. Tee endale täielik mõisakompleks

Kes meist ei tahaks olla uhke maamõisa omanik? Paraku pole see privileeg kõigile võimalik ning paljud meist kükitavad ja kütavad võõraste ahjusuude ees või kompenseerivad oma mõisnikuiha muude tegevustega.

Nüüd on aga võimalik olla kõigil mõisakompleksi omanik. Prindi endale välja ilmselt Eesti ilusaima interjöörgiga mõisa, Vodja peahoone, ilmselt ilusaim ehitis Järvamaal - kavaleride maja ning lisaks veel köögimaja (Põhjaka peaköök) ning tallihoone:






Ehitised lõika välja ja kleebi kokku järjekorras müürid, katus, korstnad, põhi. Ülejäänud paberiga süüta kamin ning valmistu pikaks ilusaks kütte-kaduhooajaks.

1722 Esna kaardi interpoleering

Oma igahommikuses feedis leidsin põneva 1722 Peetri kihelkonna kaardi, mille Seire/Tamm oli oma Kareda vakusealbumis 2005 ilmselt kahe silma vahele jätnud. Asjad aga tulevad välja, isegi 300 aastat vanad. Viskasin kena rahvarõivaid sisaldava üllitise aerofoto peale. Mingit absoluuti tolle aja pseudogeomeetrilistel pooltriangulatiivsetel märkmetel ma ei lootnud, kõiki asju ei saa selle aja kaartidel kunagi paika, paljud kohad jäävad vaidlusaluseks. Mida aga võib selle hommikuse kokkuajamise peale väita, et läheb 300 aastat joondu küll? Kõigepealt muidugi mõisasüda võiks sama koha peal olla. Keerame paika Kodasema, vesiveski koht, terve allikjärv on kas veidi nihkes kujutatud või liikunud 300 aastaga. Sobib mõisaesine tee, mis peaks küll minema läbi praeguse ringtee keskelt, aga kui jätame samasse paika praegusega, läheb muu kokku, ning selleks on teetrapets-lehvik Suur-Kareda kohal, kohe väga ilusti läheb see kokku. Nagu ka otsesiht mõisa eest. Keerulisem on otseteega Peetri kirikusse - juhul, kui see läks algul otse, pidi see hiljem paremale poole kalduma, aga mis sest, põnev nihkega ruum ikkagi, absoluutne tõde jääb siin olemata, vähemalt minu poolt täävitamata. Vaata loo järge siit.

Algkoolihooneid Andreseni albumist, osa 2

Sarekorb (Sontacken)

Saarnakõrve ehk Soontagana muuseumi andmetel asus mõisa peahoones viimati õmblustöökoda, viimased elanikud elavat oma vanduspäevi Järvamaal, võibolla on olemas ka fotod hoonestusest. Saarnakõrve mõisa häärber olevat olnud tüüpiline arhailine selle kandi hoone - madal suur palkehitis, väikeste ruutudega akende, mantelkorstnaga. Viimase vare on veel selgelt näha, krundil on ka lahtine sügav kaev. Mõisasüdant meenutab puiestee:

Ja jupike majandushoonet:

Tõenäolisemalt on ümbruse ilusaim teelõik Saarnakõrve külast lõunas, Saueaugu poole, kuna küla-mõisa läbimiseks on läbi metsa aetud paralleeltee, on muistne teelõik jäänud puutumata harvesteri rattast, muust rööpast ning ka parandusest, ideaalne rattaga sõitmiseks:

Käisin reisil, Preedis

Seekord juhtul mediteerimisel mingi jama, jõudsin aega, mis oli natuke peale eelmist reisi, kuigi tahtsin minna just sinnasamasse hetke, kus neli hobust ja kolm kana hoovil olid. Häärber tundus nagu kõrgem olevat, oli endale saanud paar päeva tagasi valendava laudkatuse. Küünil, sigalal ja kanalal oli õlgedest katus, teistel hoonetel turbamätastest, mis kohati nii katki olid, et sarikad ja vitstega punutud roovitus alt paistsid, kohati kasvas seal peal mingi ebamäärane hein. Ka aeda oli kohati parandatud, hoovile oli veetud lapikuid kive. Oli öökülma tõotav punane ehataevas, suitsuvine tõusis korstnast peaaegu püstloodis üles. Taamal oli põllult koristatud vili, kohati kandsid õunapuud, viinamarja- ja kreegisaak oli korjatud. Päevinäinud tõllaga tegi kutsar kahe hobuse jõul kiiret sõitu, kolm ülejäänud hobust, kes tallide ees rohtu sõid, ei teinud sellest välja. Üldiselt on sellel vaatel peahoone tagantpoolt kenast näha, perspektiivi tõttu jäävad väikseseks kaugemale jäänud hooned, mis liiga kribu detailiga.

Kuidas joonistada mõisasüda (kunstiteraapia)

Minu postitus vanade kaartide interpoleerimisest on olnud menukas - blog.tree esikohta pole mõtet mainidagi, nelja päeva jooksul 153 otsekülastust pluss lugemine koos teiste postitustega, mida ma kuidagi arvestada ei saa, kuna postitused ei käi salmiku moodi kokku, et nende eraldi avamisel arvet pidada.

Preedi mõisasüdant Koeru kihelkonnast Järvamaalt olen püüdnud mõtestada kaasaegset aerofotot ja 1703. aasta kaarti kokku segades, antud mõisast võib leida poole ajaveebi jagu infot Nahkanui lehelt. Olen Preedile mõelnud otse kaema minna, kuna mind huvitab lisaks teoreetilisele või talletatud infole ka vahetu kontakt paiga füüsisega, paraku pole jõudnud seda veel teha.

Meditatsiooniks sulgesin silmad, rahunesin maha, kujutasin enda ümber konkreetset füüsilist reaalsust, milles olin. Seda saab teha aeglaselt, lastes enda ümber tekkida ruumil, muul maailmal, detailide, pindade, kaupa. Kui tekkinud pilt oli staatiline, valmis, hakkasin mõtlema ennast ülespoole kulgevat, jättes kujustatud maailma allapoole, niiviisi järjest kõrgemale. Vaikselt tekkib ümbritsev maailm justkui aerofoto, mida järjest rohkem nägema hakkan. Kellel ei teki, laske ennast vabaks ja heitke eelarvamused, kui midagi ei mõtle, tekkib ümberringi õige maailm. Kui mõelda ennast valesse maailma, võib astraalkeha kuhugi teise reaalsusse minna ja on raskusi selle tagasitoomisega, ehk keha jääb ilma hingeta, hing jääb kuhugi maailma kummitama ja kinni. Niisiis, mediteerides, võib ennast kujutada ükskõik kuhu või misiganes aega. Mina reisisin Preedi mõisasüdamesse, ajas kuskil kolmsada aastat tagasi. Mida seal nägin, joonistasin ja maalisin vaikselt siia aega ja kohta tagasi tulles paberile, kasutades vildikaid ja vesivärve:

Millise (Järvamaa) mõisaga on tegu?

Olen paar päeva sorteerinud oma kaardikoopiate kollektsiooni, väikseks jõulueelseks mõistatamiseks käin välja ühe mõisasüdame plaani. Millise mõisaga on tegu? Siinjuures on kõige kergem hoonestust võrrelda näiteks Rasumovski üldkaardil leiduvate mõisasüdametega, aga ehk keegi leiab mingi tagaukse NN asemele mõisa nime panemisega. Miks üldse selline nimi? Õieti vastanule Kõue Ajaloo Vihik 2008!