Üks parimaid üritusi Paides üldse

Vastu igasugu ootusi sain täna õhtul Paidest väga võimsa ja meeldiva emotsiooni. See oli järjekorras kolmas ajalooüritus sel hooajal Paide raekojas, mida külastasin - sellega, et Paide linna peale tuleb kokku sama palju rahvast raekotta, kui Kõue Külade Seltsi kohta Kõue Rahva Majja, olen juba harjunud, eelnev, vanalinna konverents oli veidi punnitatud üritus, eelkõige linnaametnike vastumeelsena näiva esinemise tõttu, tänane üritus, ajalooõhtu, oli aga väga äge.
Õhtut alustas kõiksugu vanakraami ja tehnikateadlane, mõisaajaloo uurimise raskekahurväkke kuuluv Valdo Praust, teemaks Paide linna tekkimine teedevõrgustiku taustal. Ta oli special selleks ettekandeks uurinud väga täpselt ja tõetruult Paide ümbruse teid ning Tallinn-Paide teede-taliteede trasse. Tõnu Raid oma tagasihoidliku muinasmaanteid käsitleva teooriaga võiks õppust võtta järgmisest plaanist (Kuigi Rainer lubas esitluse tervikuna üles panna, tegin ikkagi mõned kaadrid projektsioonist, mis vilkus ja streikis):

Kirivalla-Alansi kanti käsitleti põhjalikult, Valdo teooria oli, et Kõue kandi külad soosaartel Virla, Aela, Pala, Kadja on tekkinud muinastalitee tõttu. Paide asutamisel on mänginud tähtsat rolli Maalemäe küla viimse Harjumaa kantsina, kas mitte muinasaegne malev ei patrullinud siin Järvamaa piiri? Juhuse kokkulangemisel külastasin eile Maalemäe peretütart, kes on Triigi mõisa viimase omaniku Juhan Niguli minia, palavad tervitused Viimsisse!

Ojataguse mõis sinise sooala taustal, inspiratsioon missugune:

Erinevad trassid käidi välja Pärnu jõudmiseks. Esialgne tee läks läbi Väätsa kuni Kädvani, sealt Kullimaa kaudu alla, kus praegugi karmid kruusateed.

Alempois=kolmnurk Vahastu-Väätsa-Paide.

Mehe hüpotees oli, et Paide linnus on tekkinud kontrollimaks kaubatee kulgemist, mitte kauplemiseks teederistmel. Üldiselt ma ei viitsi fakte palju pritsida, eks Rainer avaldab selle 13 lk reisikirjelduse, sealt saab kõik detailid teada, oluline on praegu hea ürituse emo. Mis tegi Valdo etteaste kaasakiskuvaks oli tema mitteajaloolase taust (diletandid ajaloo alal oleme ka meie Raineriga) ning just see kõrvalseisja pilk teadusele on tähtis - mänglevad hüpoteesid, mida kuivade faktide najal ei tekkiks. Pärast Prausti etteastet kukkus üks mees plõksima et kroonikas on ju Järvamaa keskuseks Kareda ja Paide pold ikka midagi. No ikka oli küll, kui teed kulgesid. Sellel mehel pani Valdo hetkeks suu kinni, kuna ütles, et pidas riimkroonikat ka põhiliseks allikaks, kuid kroonika ei kajasta ju tervikpilti pluss muud andmed ning julged hüpoteesid annavad täiuslikuma vaate. See vaidlus läks pärast privas edasi, eks anti sõbralikult lõuksi üksteisele.

Vaata Valdo 600 aasta vanust käimateekonda Weissensteini veebist.

Teine ettekanne oli Aldo Tammelt, kes on oma Hoffmannide suguvõsa uuringul jõudnud reformatsiooniaegsesse saksamaale välja. Väga põhjalikus, üksjagu pikas esitluses oli pilte, mis jäävad mällu pikemaks ajaks. Näiteks tema esiisa, kes ravis aastakümneid erakluse tee valinud vene Tsaari; vennad Kügelgenid; pool linna, mis kaardilauas maha mängiti; sõdur, kes võttis talust kaasa 130 papile kleebitud fotot, mis läbisid rinde, saksamaa, inglismaa ning Aldoni tagasi jõudsid; Lennart Meri, kes mäletas, kuidas poisikesena esimest korda põõsalt marju sõi Aldo esivanemate juures Viljandis jne, jne. Põnevamad lood, kui Forrest Gumpil. Aldo, kelle paljud esiisad on olnud pastorid, räägib pikalt, kuid kohati väga väga põnevalt ning minu üllatuseks loeb ka seda ajaveebi. Tervisi Vaole!

Sellise paipoisi immitsa taha peidab ennast viis aastat Paide ajaloo vagu ajanud Rainer Eidemiller, tänane üritus võis olla tema tähetunniks, vähemalt ettekandjatele, allakirjutajale ning Nahkanui mehele, kes peale Aldo uhke suguvõsa ettekannet arvas ennast päris maameeste ridadest pärit olevat, kuid mina arvan, et tema järeldus peitub uurimise metoodikas.

Ma privasin üritusest ka Järva Teatajat, kes küll pani reklaami lehte, kuid mingil arusamatul põhjusel ei tulnud üritust kajastama - väga suur bläkk, magasite maha hetke, kus öeldi ära Paide linna tekkepõhjus ning koht, rääkimata kõigest muust põnevast, tõesti mage lugu, Triigi käsitööline kajastab nüüd suure naabermaakonnakeskuse tippsündmust. Ai-ai, valus värk!

PARNADUS!!! Järgmise päeva keskpäevaks ikkagi oli nupuke JTs, eks vaadake ise, kui põhjalik.

Mis oleks võinud olla veel parem - peale küpsiseid ja kohvi oleks pidanud afterparty kauem kestma, ma jõudsin vaid põgusalt soovitada Leho Rubisele Esnasse kinnominekut ning kuulma tema stoilist konstanteeringut Paide rahva üliväikese osaluse kohta kultuurisündmustel. Valdo kutsusin Triigile ja Ojasoole külla, Aldo kutsus mind Vaole kaema, ja juba olidki kõik kadunud öhe, ühes väikeses Alempoise linnas, Järvamaa-Harjumaa piiril.

Triigi Mõis V - viimased õigusjärgsed omanikud Hagemeistrid, Laurits ja Nigul

Kui ma väidaks, et 1906. aastal Kotzebue perekonnalt Julius Hagemeistrile läinud Triigi mõis muutus marginaalseks Paunküla kõrvalmajapidamiseks, siis ma vassiks vähemalt poolega - tegelikult mul ei ole andmeid selle perioodi kohta. Küll aga ootab Tallinna Linnaarhiivis, Hagemeistrite fondis, virnatäis materjali, mida tuleviku uurijatel on võimalik pureda. Kotzebued lahkusid mõisast maha jättes hunniku kaarte nii Triigi mõisamaade, Kossaste, Nutu karjamõisa, muude valduste kohta, olemas on vakuraamat, kõiksugu muud põnevat. Nii mõnelgi plaanil või piirikaardil on allkiri Otto (Rjurik Nikolai) von Kotzebue, koos massivse pitsatsõrmuse kujutisega, samad rekvisiidid, mis kohalikel talude päriseksostulepingutel. Seda siis Paunküla materjalide kõrvalt.

Hoopis proosalisem on Triigi maade kaart aastast 1921 (RA), tükeldamise ja ümberkruntimise kava ehk good bye, Hagemeistrid! Triigi mõisahoone ja maad mõisasüdamest idas teenis endale Eesti vabadusristi II järgu kavaler, kolonel Karl-Johann Laurits.

Kuid Lauritsate edulugu Triigil jäi lühikeseks, 1938. aastast on säilinud Karl Lauritsa kiri Juhan Nigolile, kus ta on viimasele välja ajanud maapangast 4500 krooni, mõisa ostuks. Niisiis teine eestlasest Triigi mõisaomanik Juhan Nigul hakkas siin majandama ning Triigi talu pidama. Hoonest ida poole jäid külviväljad, päris taha, peaaegu Ravale heinamaad. Järgnevad meenutused on saadud omaniku minia, Vilma Niguli käest:

1940. aasta talv oli võtnud mõisa õunapuud, need tuli kõik uuesti istutada. Üldiselt oli maja liiga suur ja külm, suured ahjud tahtsid palju kütet. Kord sõitis mõisa ette autoga Julius Hagemeistri poeg. Jutu peale hoone ruumijaotusest, kus elas omanik, tegi Parunite järeltulija ilgeid grimasse, et mis omanik! Kotzebue aegses tiivas kummitas. Keerulised ajad olid. Parem mööbel pandi mingi aeg laepeale peitu, katus lasi läbi ning katuselappijaks sai üks kohalik kuulus pealekaebaja.

Hoone funktsioon muutus 1941. aastal, kui tabamuse sai Kõue ministeeriumikool. Nigulite polnud valikut - kool kolis mõisahoonesse. Leping, millest ei saanud keelduda on dateeritud 30. detsembrile 1941, alla kirjutanud Kõue vallavanem A. Kasera ja J. Nigul. Esialgne üür kestab 1943. aastani, aga sellest juba järgmises postituses.

Triigi mõisa renoveerimise seisust 7/100, hoone keskaegsest kujust

Mõisa tühjakstõstmine käib ka laupäeval-pühapäeval, täna selgus, et alla võetakse veel paar vahelage, seega ei saa ka mina puhata, ning panen kirja oma tänase uuringu tulemuse ning avaldan paar kaunist krohvipinda.

Triigi mõisa keskaegseks, kindlustatud vasalllinnuse osaks loetakse murtud nurgaga põhihoone küljes asuvat kahe ruumiga kahekordset ehitist - varaseimast hoonejärku tõendavad hiigelsuured munakivid seinas, paksem sein ning nagu selles postituses selgub, paeplaatidest põrand ning kihiliseim krohv seintes. Hoone koosneb kahest ruumist ning võiksime küsida, kas saame eristada siinkohal klassikalist keskaegset hoonet, seda jagades dieleks-dornseks? Kindlasti saab, ent milline ruum on mis? Praegune sissepääs põhihoonest linnusesse käib läbi suurema ruumi, muutes väiksema automaatselt tagatoaks, põhjalikumal uurimisel aga võime järeldada, et diele ehk köök-eluruum võis kunagi olla hoopis väiksem kamber. Väiksemal kambril ei ole akent (praegu), on vaid uks sisehoovi, seal asub taga nurgas massiivne leivaküpsetusahi, paar orvandit seinas (keskaegne aken?), mingi kahtlase küttekeha varemed, ning palk keskel laes, mis muudab ruumi automaatselt avatud koldenurga, mantelkorstnaga dieleks! Leivaahi on seega ehitatud kunagisse mantelkorstnasse.

Dieles on võimsatest paeplaatidest põrand, asub allpool sissekäiku:

Dornse põrand on valatud, tõenäoliselt võib seal all olla paeplaat. Terve hoone konkreetseim seinamaaling asub diele-dornse vahelisel ukseava seinal, pealmistel kihtidel:


Nende ruumide krohvipinnad, nagu juba mainitud, on hoone huvitavaimad, kirevamad. Kõige peal on ka maja välisfassaadist tuttavad roosakas-beezikas-sinakas. Selle all on hallikaid-tuhmikaid-beezikaid, ning kõige all tumedad, võibolla söekihi ja tahmaga kaetud mustad-hallid-pruunikad:


Kuid hüppame nüüd Kotzebue aega ja tiiba. Sealt on tõstetud viimastel päevadel väja hulgaliselt tünne mingite kemikaalidega, ehk avanevad vaated seintele, hoone sisevaadetele üldisemalt. Kui muinsuskaitse üldse midagi selle hoone detailidest väärtustaks, siis oleks see kindlasti kemmerg ühe ruumi nurgas. Põranda alt ehk läbi toa jookseb renn, midamööda väljaheited hoovile juhitakse. Kas just tulevikus seda kasutada, aga põnev on see lahendus küll. Hoones leiduvatest ustest on paar tükki õrnad väikseste ruutudega siseuksed, riiviga, mis peaksid kemmergule ette sobima.


Kaunis katastrofaalne sein samas hooneosas. Juba seitsmekümnendatel oli kokku varisenud tiibhoone korsten. Õnneks vahesein veel püsib.

Lugemissoovitus: Orrisaare bloog

Siin see on, Esna, ehk Orrisaare ajaveeb, koht, millest ma ei osanud isegi unistada, kuigi teadsin, et see tuleb, ning ma ei karda, et mõni keskpäev postitus tulemata jääks. Kui enamus ajaveebe on tühisest tänapäevast, mõtetutest toimetustest ja rabelemiseset, täävitavad hetke arusaamadest ja vastuoludest, siis Orrisaare bloog on veelgi tühisem - kirjeldab mingit mõtetut aastat 1911, pole revolutsiooni, pole pöördelisi hetki, pole tegevustki, päevast-päeva tõuseb vaid korstendest taevasse suits ja segatakse sütt ahjude all, liiguvad uksed ja udukogud verandal, kaiguvad eesti-saksa-prantsuse-vene käibefraasid. Seesama poolhull proua oma kinnisideedega, härra, kes alati linnas asju ajamas on, aednik, alati küürutamas põõsaste peal ja kütja, küürus haohunniku all. Nii, nagu nad meile mällu on sööbinud ja mitte midagi enamat. Uksed käivad kinni ja lahti ning inimesed eristavad nendega üksteist. Võibolla on mõtetum 1911. aasta Nouvelles de Lausanne’i lugemisest lugeda Tode, Nigovit või Õnnepalu. Mina soovitan lugeda hoopis Orrisaart.

Suurema osaduse saamiseks soovitan välja printida, lõigata ning kokku kleepida järgneva pinnalaotuse - kes kunagi Orrisaarde sattub, saab aru, miks.

Triigi mõisa interjöör - esialgne sondeering

Panen selles postituses kokku esmakordselt ühe päris keerulise pusle ehk teen Triigi mõisa interjööri uurimises esimese väikese sammukese - just olemasoleva värvilahenduse osas. Töö on koostatud pildipanga alusel, mis on mul aja jooksul kogunenud, palju on veel valgeid laike ehk pimedaid ruume, tulevikus pildistamist ja jäädvustamist kindlasti jätkub, kindlasti täiendan seda postitust edaspidi, on naiivne loota, et üks väike pildike per paarisaja aastane ruum võiks edasi anda seal leiduvaid pindu ja kihistusi. Selle töö ülim eesmärk aga on näidata Triigi mõisa sisekujunduse naturalistlikku suuna võimalust - kui kõik pinnad jääks, nagu on, muidugi need, mis pinna nime kanda suudavad, mitte mingid telliskuhjatised, mis uksepiitade najal seisavad. Kuid nüüd asja juurde. Läheme sisse peauksest, skeemil all.

Esimene saal, kohe peale topeltuksi, mis moodustavad eeskoja, on ukse ümber säilinud puittahvlitega, pruunikates toonides kihistusega. Ruum ise on alt beezikas-pruunikas, ülalt valgeks lubjatud. kahes seinas asuvad ahjude tagaküljed. Sellest ruumist viib üks sissepääs edasi, tagumisse saali, võimalus on minna veel mõlemale poole, paremale, piljardiruumi ning vasakule, läbi ühe ruumi edasi Kotzebue aegsesse tiibhoonesse. Mõlemad ruumid, nii paremal kui vasakul, on läbikäidavad edasi, läbi kahe ruumi, kus mõlemalpool teises asub trepp, jõudes kolmandatesse, kustkaudu mõlemast saab tagumisse saali minna.

Valime parempoolse ruumi, nn. piljardisaali. Sellel ruumil on väga hästi säilinud tahveldus, tumeroheline alt, pealt heledam. Siin ruumis on roheline värv konkreetne dominant, kõrgem osa ruumist on lubjatud.

Siit ruumist saab minna edasi, väiksesse kotta, kustkaudu saab tagasi eessaali või barokiaja sissekäigu eeskotta. Need kaks ruumi on sellises korras, et hetkel mul krohvisondaaze sealt võtta ei ole, kohati läbisadanud katuse tõttu päris toores sein.

Lähme läbi kodade tahatuppa, mis viib omakorda tagasaali. See ruum on suhteliselt hästi säilinud puittahvlitega, alt pruunikad, pealt helesinised.Selles ruumis asub kõige paremini säilinud suur pottahi.


Lähme tagasaali. Siin on kohati võigast kollast õlivärvi aga ärme laseme ennast sellest häirida. Ruumis on suur ahi, paljude krohvikihistuste sees on helesinist, mitut tooni pruuni ja beezi, helesinist. Võimalik seinamaaling eessaaliga ühtivas seinas, pigem aga mitte.


Aga läheme tagasi eessaali ning seekord valime sissetulnuna vasaku ruumi. Siin on tahveldus päris hästi säilinud, hiline, aga võimas nüanss on lilla tooni kasutamine rohelistel tahvlitel.


Siit ruumist saab edasi liikuda Kotzebue aegsesse tiiba, kus on hiliseima hooneosana värvilised toad, tahvelduseta. Esimeses ruumis on dominandiks sinised, tagumisel sümpaatsed pastelsed rohelised, kollased, sinised. Kaks väiksemat ruumi on pruunides krohvikordades. Selle tiiva ruume kasutas aktiivselt Triigi algkool, hiliseima lisana on mõnel ruumil näha seinas tapeediräbalaid. Aga lähme tagasi lilla-rohelisse salongi ning liigume sealt edasi järgmisse ruumi, kus kõrged pruunid tahvlid. Sealt saab edasi sisehoovi trepikotta, kus läheb juba päris kirjuks, dominantset tooni ei oska ma praegu välja tuua. Siit saab minna tornlinnusesse, aga ka edasi rahulikku tuppa, kust pääseb omakorda tagasaali. Siin ruumis on pastelsed kollased-beezid, hilisemad roosad toonid, geomeetriline seinamaaling paistab põhjaseinast, kuhu madal päike otse peale paistab. Rahulik tuba.


Lähme läbi tagahoovi koja tornlinnuse alumisse ossa, kunagisse kööki. Siin on väga kirju ja põnev krohvikihistus, tegu on vanima hooneosaga. Dominantideks on üksikud kirkad toonid. Siit saab edasi ruumi, mil pole akent, kuid kus asub leivaahi. Siin ruumis on rombikujuline seinamaaling ning siit saab edasi minna vaid õue.

Teise korruse ruumid võtan vaatluse alla kunagi tulevikus.

Triigi mõisa fassaadist, krohvi värvidest

Mõisa renoveerimisel saabub alati hetk, mil on vaja maja välisilmega tegelema hakata ning fassaad on üks olulisemaid detaile - hakkab kohe silma. Mis värvi võõbata hoone? Triigi mõisa puhul on üheksakümnendatel sellele küsimusele vastanud arhitektuuribüroo DIA. Mehed on tükk aega mediteerinud ning käinud välja värvi - kollane. Selle tooni on omal ajal nad kooskõlastanud ka muinsuskaitseametis. Sama asutuse arhiivis on ka antud mõisa täielik krohvisondeering, uuring, mis tõestab, et ühtne toon lihtsa lahendusena ei pruugi antud hoone puhul olla õige valik. Minumeelest on muinsuskaitseameti dokumentatsioonis läbiv jama ilmakaartega - hoone paiknemisel poolilmakaarte kirre-kagu-edel-loe suhtes on minumeelest dokumenteerijatel need sassi läinud või käib fassaadide arvestamine mingil muul alusel. Mina kasutan järgenvalt ilmakaari nii, nagu neid õigeks pean, ehk peauks kirdes, sisehoov kagus, tiigipoolne kahekordne hooneosa edelas ja barokiaja sissepääs loodes. Nüüd aga sondeeringute juurde:

1,2 - Peaukse ümber on kirevad korhvikihid: kollakat, roosat, sinakat
3,4 - Samba toon samas, põhiliselt hall, valge, sekka ka sinakat
5,6 - Barokiaja sissepääs: kokku 12 kihti, millest on lahutatud seitse erinevat kirevat tooni
8 - Tiigi, päikesepoolne sein: hallikad-valged, sinakas, rohekas, täiesti puudub kollane ja roosa!

Antud nimistus on mul osa sondaaze kopeerimata, kuid mõte joonistub siit välja - tiigipoolne sein pole ilmselt suuremat osa ajast muu hoonega sama värvi olnud, seega on vägivaldne võõbata terve hoone ühte tooni. Isegi minu, kui omaarust tolerantse inimese jaoks oleks tiigipoolne sein mingit muud tooni kui valge õõvastusttekitav. Ilmselt läheb see kokku maastiku vajumisel tiigiks, hoone peegeldustega sealt. Võibolla ei üritatud kunagi selle külje krohvi toonida intensiivse päikesepaiste pärast, võibolla oli põhjus millesgi muus.

Ülimoodsa renoveerimislahenduse, nüüdseks ka muinsuskaitseametis aksepteeritud naturalistliku suuna pooldajana soovin, et Triigi mõisa fassaadid jääksid neid toone, mis hetkel on. Kõik pudenev krohv tuleb muidugi maha kraapida, aukus pinnad lubikrohviga üle mätserdada, kuid uued seinaosad kas jätta lubivalgeks või lasuurida antud fassaadiga sarnast tooni. Sel juhul jääks hoone välisilme nagu ajalooraamat või väärikas maal - kõik kihistused näha koorunud pindade näol. Võõpamisega ühtset tooni peitub alati jama, et kuskilt pudenev krohv tekitab ebameeldiva defekti, mida parandades tuleb teinekord suurem osa seinast ühtlaselt ära katta. Kireva seina puhul võib parandada loovalt või üldse parandamata jätta.

Mõned kaadrid väliskrohvipindadest:

Põneva nüansina on peafasaadil näha erinevate kihtide vahele maalitud rustika, mis pidi jätma mulje, justkui oleks hoone hiiglaslikest ehituskividest tehtud, neid jooni võiks veel mõned peale markeerida, pildil olev aken on raam kivipinnal ehk mulaaz:

Kirevuse päralt - üks näide maalilisest krohvist, sekka tsementlappimist:

Mõisa läänepoolses nurgas asub kunagine triangulatsioonipunkt:

Lõpuks vaade tiigi poolt, see sein on alati olnud valge, hallikas, variatsioonidega:

Filmielamus: Koeraküüne lõikaja

Koirankynnen leikaaja (Soome, 2004)

Taaskord esitan küsimuse, miks pea igas Soome filmis nagu muuseas peatub kaamera puutööl, traditsioonilisel taluarhitektuuril, ajatul talutööl, kui Eesti filmis peab neid tegevusi otsima legendaarse tandemi Lennu-Maran dokkidest või Johannes Pääsukese üllitistest?

Ilmselt põeb esiteks rahvas kollektiivset postsovjeetlikku kompleksi, kus iga plekk-kuut on veel mõnusaks kojaks ning teiseks liiguvad tänapäeva filmimehed vaid Kuku klubi - aedäärelinna vahet, erandina meenub vaid Jan Uuspõllu seiklus Tartu maanteest kõrvalepõikel, mida võiksid filmimehed ise sagedamini harrastada.

Film algab, nagu patriootlik kino - sõdurisineleis mehed astuvad rivistuselt rindele, õnneks juba viiendal minutil lastakse haiglast koju Peter Franzeni kehastatud peategelane, saamlane, kes esimesena kuuli ette joostes on haavatuna nõdrameelseks jäänud. Läbi filmi lollilt irvitav saamlane võtab ette reisi põhja, et lõigata ühel kutsul pikaks kasvanud pöidlaküünt. Alguses veab ta saepuru soojustuseks põrandalaakide vahele:

Pikemalt peatub ta metsatööliste hoonetekompleksis, võrratu metsamõis:

Sae vihinat jagub maja ette ja metsa, kus töö pidevalt käib:

Hoone on veidi uskumatult kokku lapitud koorimata kuusest:

Palgid veetakse vee äärde:

Kaamera näitab mõnuga liimeistriga palgi koorimist:

Üks ennenägematu talvine liides on kahehõlmaline lumesahk:

Paraku on siin filmis tegu kulissidega: :(

Kõuel käib adra ees alati aus mees - kuidas on lood Ojasool?

Ilmunud veebruarikuu Kõue Kuulutajas

Teise osa oma menuartiklile ajandas kirjutama Viivi Laanet, kellelt on ilmunud kaks numbrit jutti tagasiseidet, täpsustusi, küsimusi ja lihtsat sõimu esimese osa kohta. Tunnen, et olen siinkohal võlgu mõned selgitused, kuna vähemalt Viivi Laanet on mõnest asjast nähtavasti
teistmoodi aru saanud, kui ma neid näidata püüdsin.

Kõigepealt artikli pealkiri "Adra ees käib aus mees" on tõesti mugandus kunagisest vanasõnast, erinevalt muistsest kuldajast, kui tõesti adra taga käidi, haritakse tänapäeval enamast põldu
mehhaniseeritult - traktori taga asub ader, kultivaator või mõni muu liides, just taga, ehk mees asub haakeseadeldisest ees, ehk "käib" adra ees, kuigi nii loo allakirjutaja kui ka nii mõningi kaval
naabrimees on põllulapi harimiseks motoblokki kasutanud, sel juhul tuleb tõesti käia mullafreesi taga, kuna motoblokk pole tavaliselt võimeline atra piisaval sügavusel vedama. Motoblokk on aga pigem marginaalne nähtus maaharimisel, siiski tavalisem kui hobune, kelle adra ette rakendamise asemel kasutatakse ära hoopis tema ratsutamis või hipoteerapilisi omadusi.

Sõna "aus" kasutasin ma pealkirjas kahes tähenduses, kõigepealt traditsioonilises, ehk kes omale juurikat kasvatab või looma kütib, saab oma toidu kätte ausal viisil, mitte kellegi kulul liugu lastes või nahka koorides. Teises tähenduses mõtlesin ausa all head, ehk peale ilusate kohalike põldude saab tänu heale põllumehele traktorit ka Kõue Rahva Maja, vaid väljakutse peale on kaevatud maasse vajalikud elektritrassid, kujundatud maastikku, lükatud lund, traktori on saanud abiks ka Triigi mõisnik, hoonete renoveerimisel.

Miks üldse see lugu, jahiseltsi esimehest ja põllumehest, mis ilmus Kõue Kuulutajas novembris 2008, minu käest telliti? Ma arvan, et põhjuseks oli see, et tegija põllu- ja jahimehega saaks kokku keegi sel alal täiesti rumal, ehk, põllu ja jahitõed saaks teada ka neis asjades kõige kaugem lugeja. Lisaks toimus siin täiesti erinevate maailmavaadete kohtumine - ratsionaalne põllu- ja jahimees käis välja oma tõed, minu poolpoeetiline maailmavaade ja artikli toimetamine tõid
loosse sisse ka Arnold Kipso hundilaskmisloo. Paraku vist ei lugenud Viivi Laanet lauseid korralikult kokku, ehk, kui lause algab sõnadega "Uskumatu legendi järgi", ei pea ju järgnevat tõe pähe võtma. Minu kirjeldused üle talve hapukoorega keedu põldubade peal elavatest
külaelanikest pidid ilmestama maitsvat, toiteväärtuslikku kultuuri, Kui Viivi Laanet selles kirjelduses vargust nägi, siis arvan ma, et ta omistab teistele enda käitumisharjumusi, ma ei näe siin muud põhjust. Ka tuleb mul tema väljakäidud tõehetkeküsimusele "Kas Teil on kombeks
oma igapäevane söök ja talvevarud muretseda võõralt põllult?", vastata "Jah. Kuna ise ei ole seni põllumajandusega tegelenud, toon need poest või talunike käest, seega võõralt, mitte koduselt põllult ning ei oma isegi talvevarusid, kuna mul pole veel keldrit." Kelder ja vähemalt pool peenart porgandit on aga selle hooaja teema.

Nüüd vaatame, kui tõetruud juttu Viivi Laanet ise räägib. Näiteks lõigus "Arnold Kipso oli Kõue kandi mees, kus tal oli omal ajal Ugani talu. Haritud põllu taga on näha väga „öko" maatükki koos ohakate ja pujuga ning hoolega silmitsedes ka maja otse kõrgepingeliini all lepikus." leidub tervelt neli viga. Esiteks ma ei leidnud Eesti arhiivide ühendatud andmebaasist ühtegi "Ugani" märksõnale vastavat kirjet, kirjeldatud koha peal asub aga Kiipso talu. Kust on pärit sellised andmed? Teiseks, kirjeldatud koha peal asub keskpingeliin, mitte kõrgepingeliin, kui keskpingeliinil jookseb 10000 volti, siis kõrgepingeliinil vastvalt 35000 - 110000 volti, kuskil kümnekordne vahe. Kolmandaks pole ma oma elus näinud maja, mis asub kõrge- või
keskpingeliini all, ma arvan, see tuleks koheselt maha võtta. Vaid ühel korral olen näinud majaosa, mis on elektriõhuliini alla ehitatud, ma arvan, et energiamehed ei vaata ka sellele väga hästi. Neljandaks, sõna "öko" kasutamine - kui põhjendatud või vajalik see antud lauses
on ning mida see peaks tähendama, kas ökoloogiline või ökonoomne, või hoopis midagi muud? Ma arvan, et tasub kasutada sõnasid, mille tähendust selgelt tead.

Seda, et Viivi Laanet on suutmatu maamõõtja, võin tõendada oma poolehektarilise hingemaa peal, mis asub keset mingit suvalist krunti, mille ükski serv ei lähe teiste kruntidega kokku ning kuhu sissesõites mul on vaja läbida teiste maad, sest Viivi Laanet, legendaarse maamõõtjana seda teed kruntida ei pidanud vajalikuks. Mainitud krunt on ka rikkunud mitusada aastat vana tervikliku põllu, seda rikkunud maamõõtjat sarjavad veel mitmed põlved põllumehi, kes seal ringitades rohkem tööd peavad tegema. Ja panete tähele, et ma ütlesin hingemaa,
sest ajaloolised teadmised paistavad Viivi Laanetil üldse puuduvat. Ta väidab, et teeehitusel kasutatud palke pole säilinud. Naabervallas Paides, Viraksaarel on turba alt välja puhastatud palktee, mille analüüsid näitavad palkide pärinemise aastast 1567! Ilmselt ei ole ka
proua Laanet sattunud Ardu raamatukokku, kus kohe esimesel riiulil, koduloomaterjalide paki otsas asub legendaarne Leida Otsa kroonika, kus minu mälu järgi kuskil viiendal leheküljel leiab kirjelduse palkteest, mis on Saarnakõrve kandis magistraalkraavi rajamisel välja tulnud. Antud palktee viis ilmselt kunagisest Kaskevõhma soolinuusest lõuna poole. Selle artili illutratsiooniks on fragment 1820. aasta Triigi Mõisa kaardist, kus on kujutatud palktee nii Paunaste - Pala,
Pala - Ardu, Virla - Aela, Virla - Tarapala, kui ka Kossaste - Tarapala vahel, veel väiksematel teedel külviväjadele ja heinamaadele. Tallinna Linnaarhiivis, Hagemeistrite fondis, asub Triigi mõisa melioratsioonikava, samuti 19. sajandist. Siinkohal ootaks Eestimaa muldade kaardistamise, viljakuse uurimise ja hindamis uurijalt, ning selles valdkonnas väga hästi orienteerujalt suvalise lahmimise asemel ajaloolist ülevaadet, miks Kotzebue üldse maid kuivendama hakkas.

Viivi Laanet pabistab veel, et riputasin oma artikli internetti. Seda au ei saa ma enda peale võtta, Kõue Kuulutaja on võrgust kättesaadav kohe, kui on ilmunud paberil. Küll aga saab netist kätte kõik need vastused, mida ma ruumipuudusel olen siin Viivi Laanetile vastamata jätnud. Kes teist kirjaoskust valdab ning keda huvitab, see leiab üles.

Ning kõige lõpuks küsin ma Teilt, Viivi Laanet, mida olete teinud oma kogukonna heaks? Viimastest Valla lehe numbritest on näha, et Teil on palju vaba aega ja kriitilist meelt, Valda ja teisi sarjata Te oskate, kuidas aga ise asja paremuse poole aitate ning seda oma küla tasandil?
Ojasoo on elanike arvu poolest kolmas Kõue Vallas, aga Habaja Külade Seltsi koosolekule pole Te kedagi saatnud, isegi väike Äksi küla oli viimasel koosolekul neljaliikmeliselt esindatud. Võtke ennast kätte ja sapi pritsimise asemel organiseerige külakoosolek, kus valige külavanem, kes Teie küla esindab. Inimese heaolu on ikkagi tema enda kätes ning hea tunde garanteerib kogukonna eest seismine ning koostöö teistega. Ajage ennast oma suures kibestuses urust välja ning hakake tegutsema - kui mina oleks Ojasoo elanik, hääletaksin Teid külavanemaks, võibolla annaks see Teile parema enesetunde.

Ning viimaks tahaks Valla lehele soovitada, et eelistaksin Viivi Laaneti haledatele üritustele tuusa panna leida lehe vahelt kasvõi labidatäie sõnnikut, oleks vähemalt, mida aiamaale viia, teisel juhul jääb suhu vaid vilets maitse.

Filmielamus: Veelinnurahvas

Üldiselt sain Kõue Rahva Majas näha ära Eesti filmi, kus näidati traditsioonilist arhitektuuri sel moel, et vaid Soome filmid saavad sellele vastu. Muidugi ei olnud see film mingi kunstiline liialdus, vaid rännak Lennart Mere juhtimisel ja Rein Marani selge kaadrikeelega soomeugri rahvaste mõttemaailma ja tegudesse. Kui unustada ära analüütiline igapäevamõtlemine ning sukelduda sünteetilisse tervikmaailma, võib näha kõikide filmis esitletud rahvaste kultuuris ühtseid jooni - viimasena võeti filmis vaatluse alla eestlased, kõik kombed, riitused ja arhitektuur, laul ja töö tundusid sarnased teistele hõimurahvastele. Nagu kombeks, vaatasin põhiliselt filmis taluarhitektuuri, kauneid puitaktuseid. Liialdusena tundub puitpits dekoori pidamine vene- või shveitsipäraseks - see on enamustel hõimurahvastel kasutusel. Arhailisematest hoonevormidest oli filmis esindatud elava kuuse ümber ehitatud püstkoda ja muldonn laudkatusega. Kõiksugu head palkkõrvalhoonet oli filmis kuhjaga:



Eestlane oli põhjapoolseim põllupidaja rahvas - reheahju suitsus kuivatatud vili pidas vastu kaheksa aastat, esialgu käis rehepeks ja elu ühes samas rehetoas.

Filmi oli saadud ka päris riitus - juhtis seda lapsepõlvest tuttava kivinõia sarnane ninani pähe tõmmatud kärbseseente kujuliste silmadega shamaan:


Tegu oli kollektivriitusega, igal nõial olid omad instrumendid:

Triigi mõisa renoveerimise seisust 6/100

13 ja reede möödusid mõisa juures isegi hästi - veidi pidi ämbritega krohvi vedama veoka rataste alla, mis multilift konteinerit tühjendades kinni jäi. Keldris jätkus pinnase väljavedu suruõhuhaamri jõul, pinnas oli niivõrd kinni trambitud. Katusekelp on kena valge koormakatte all ja öine tuisk seda minema ei viinud. Pealelõunat olid töömehed läinud ja leidsin veidi aega peahoones mediteerida ja pilte teha - leidsin ka seinamaalingud, geomeetrilised ruudud, teised maalingud, mis ma olen sealt leidnud, häid pilte pole praegu nendest pakkuda. Pilt on aga teise korruse laudteest arhitektile, julgele arhitektile, ma arvan tagasihoidlikult:

Piljardisaal on väga hästi säilinud kassettseinaga, asub kahe sissepääsu vahel, on seega oluline läbikäigu ruum, kuid ka piisavalt intiimne, siseviimistlus praktiliselt olemas:

Sisehoov on paraja keskaegse tänava atmosfääriga, siia tuleks pontentsiaalne talveaed, kui klaaskatus peale panna:


Kaskaad peahoones:

Järvamaa eilse päeva mõisad

Viimastel päevadel on Triigi mõis teinud läbi suure transformatsiooni - ehitusprahi vahelaost on saanud müürid ja talad, laiad põrandalauad esimesel korrusel. Isegi katusekelba kattematerjal on mõned päevad maas olnud, ehk päike on paistnud otse majja sisse ning sellisest vaatest on saanud omamoodi olemuslik fenomen - võimaluseks kas uus katus või müüride täielik häving. Tasub ka meenutada sama kompleksi endist tööhobuste talli - aastal 2005 oli katus korras, 2008 lõpul, paari aasta katuse läbisadades, ei õnnestunud enam päästa sarikatki. Ning sellest sissejuhatusest tuleb mulle meelde mitu mõisa peahoonet (sadu kõrvalhooneid), kus omaniku lohakuse, pohuismi, võimu või varahalduse, segaste omandiküsimuste süül on hävinenud terve hoone, kusjuures häving on alanud väiksesest läbisadamisest katuses. Need järgnevad pildid katuseta mõisate peahoonetest ehk müürid ei olegi teab mis erinevad praegusest Triigi mõisast, ehk betoonvalu müürile, toestus, ajutine katus, fobost ülejäänud müürid, krohv ja päris katus peale! Ma arvan, et suvalisest müürijupist ülesehitatud uhket hoonet käidaks vaatamas ka kaugemaltki.

Huuksi mõis, Koigi kihelkonnas Järvamaal, super poolringi kujuline kompleks, säilinud mitu müürijuppi, üliuhke dekoor:


Müüsleri mõis, Peetri kihelkond, Järvamaa, osa kilplala kompleksist. Kilplased võiskid taastada sellest nurgast omale uhke häärberi:


Väike-Kareda, Koigi-Peetri kihelkonna vahel, Järvamaal, tegu on üliuhke hoonega, kus häving on alles alanud, mida küll mõtleb omanik?


Klooga mõis, Harjumaa, katus isegi kohati peal:

Keava mõis, Raplamaa, taastamata alates 1905. põlengust, paistab, et müürid tugevad: