Kõue koolijuhataja Georg Bergert

Selline sai üks lugu,
kes nimetas end vanaks õpetajaks,
kes elas kord ajas ja aastais,
kus oli romantikat, ängi
ja päevatööst välja puhkamiseks
ei olnud alati oma sängi,
kes haris, kündis ja külvas
maarahva hariduspõllul,
kus mulda külvatud seeme
tärkas, võsus ja võrsus,
kasvas ning tuumakust kogus;
sellest külvaja õnnistust adus.
Kord aastate taguses rüblikueas,
sündmustest ammustest ta pajatas;
oli üks huvitav ja haritud mees—
kõigiti väärikas, teadmamees:
muistsest hämarusse vajuvast ajast
ja sellel nii mõnestki rajast,
kus salapära ning värve,
toekaid tegusid, hirme ja arme,
kus ellu jäämise nimel
võõraste hulgas pidid olema oma
ja vandeseltslase pisara
kinnitama alla neelamisega.

Kui arvate, et see olin mina,
siis eksite. Ta töötas koolis õpetajana
ja mina olin õpilane—kuulajana.
Nüüd kilde sai korjatud kokku
Ta, päikese tõusust ning elust,
Ta, jaaniööde unelmaist,
Ta, argiseilt rännuteedelt,
Temast, kui purjeka mastist
. . . ja värve õhtusest loojangust,
mis silma jäid varjude virvas,
erkki, lohutavais kiirte vihus.
Pikk iga antud käia, Tal,
oli eluteel—tegusal,
mis mälestusis ikka elavad
ja paberites jäädavalt püsivad!
Kes elavad, need näevad neid
ja aegu muistseid—meenuvaid!

Aksel Orasi järelsõna raamatust "Päästetu saaga - Georg Bergerti lugu", mida esitleti Triigi kooli kokkutulekul 19.08.2012 Kõue mõisas. Ülemisel fotol ainus teadaolev foto Kõue ministeeriumikooli (1905-1941) interjöörist. Georg Bergert (1892-1984) tagumises reas vasakult kolmas. (Veel üks katkend mainitud raamatust.)

Kõue mõis

Sai tehtud väike panus kodukoha mõisale - raamatu näol.Triigil-Kosel kirjutatud, Triigil trükitud ja köidetud. 100% käsitöö. Lauaplaat, mille peal raamat pildistatud, on jalakast, mis kasvanud Otto Rjurik von Kotzebue haust 8 meetri kaugusel Kose kirikaias. Kõik detailid on läbimõeldud, kohalikud ja paigas.

Kõige põnevam on alati asjade algus. Hüpotees, kes oli Gerhaldus de Kouve, fotod kõigist keskaegsetest detailidest mõisas, millest paljud olid nähtavad vaid viivuks 2010-2012 ümberhituse käigus.
 

Põhjalik ehituspäevik kahest aastaringist, mil mõis sai terrass-köögi, teise korruse Kotzebue tiivale ja kõige muu, mis eristab teda tondilossist, milleks oli ta muutunud peale kooli sulgemist 1975. aastal.

Kuidas tekkisid interjöörid - raamatu 202 fotot on valitud 6000 seast - suurim fotokogu Triigi mõisa kohta läbi ajaloo. Eriti rariteetsed kaadrid algsest projektipõhisest sisekujundusest, mis ei olnud pooltki nii uljas, kui see, mis praegu näha.

Sündmused fotos - privaatsed ja avalikud alates 31.03.2012 kuni 23.06.2012 ehk elu taasalgus mõisas.

Loomulikult leidub 192. leheküljel kõike seda, mida põgusalt siin-seal mõisa kohta teada-kirjutatud. Vürtsitutuna 202 foto, 20 skeemi-joonise ja 19 kaardifragmendiga. Trükis on saadaval piiratud koguses ning ainult Triigi külavanema käest.
 

Näitena raamatu sisukord:

Triigi kaartidel 

Mõis vanadel fotodel
Kõu enne Liivimaa vanemat riimkroonikat
Mõned tõed Liivimaa vanemast riimkroonikast
Kilde Henriku Liivimaa kroonikast
Järelpalaks—Kuus venda Fredlandist de Bekeshovede—ristiusu külvajad 

Viikingeist sündinud riik 

Pilk Taani Hindamisraamatule
Taas Taani võimu kütkeis
Rahulolematus ja Jüriöö ülestõus 

Esimene Põhjasõda 1558—1583. Liivi sõda.
Vahepealne järelkaja
See õnnis Rootsi aeg 

Suur Põhjasõda 1700-1721 

Võim, tõlgendused, arusaamad
1725—1726 a. adramaarevisjoni andmeid. Aastal 1726 4. veebruaril toimunud adramaarevisjoni protokoll
Revisjonikomisjoni poolt koostatud Triigi mõisate vakuraamatud 

Omanikud kinnistul
Adramaad ja tööjõud
Otto von Kotzebue
Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue
Koht, kus sõnasabast haarata
See salapärane Eichenfeld (alias Tammeväli) 

Häärber, mõistatusi täis maja
Aastasadu igatsetud priius 

Kalurist sai mõisahärra 

Triigi mõisast sai saatuse tahtel mõisakool
1905. aasta sündmused ja Triigi
Mõisalegende
Ja külauudiseid ajalehtedest
Pärast kooli
Erastamine
Uus omanik
Peahoone koristamine
Kaevetööd
Aprill 2010
Mai 2010
Juuni 2010
August 2010
Oktoober 2010
November 2010
Detsember 2010
Jaanuar 2011
Märts 2011
Suvi 2011
Sügis 2011 

Jaanuar 2012
Sisekujundus projekti ja perenaise järgi
Fuajee
Söögisaal
Galerii
Parunessi tuba
Ballisaal
Kooliaegne tütarlaste magamistuba
Raamatukogu
Toad
Pilte avamiselt 7.06.2012
Teetähised

Triigi kooli kokkutuleku tagasiside

 Tere!

Kõigepealt tahan Teid tänada kahe ilusa augustipäeva eest! Ja ka selle eest mida olete minu kodukandi heaks üldse teinud!

Lugesin, et kahjuks kõik koolikokkutulekust osavõtjad ei registreerunud. Kahjuks tallis ei jõudnud ja mõisas läks register kuhugi rändama. Kui on võimalik kirjutage ise sinna neli nime juurde (ei tea küll mis andmed vajalikud olid, panen need mis mul käepärast on).

1959.a. Kõue 7-kl. Kooli lõpetanud: /.../

Lugesin kooli kroonikast, et millegi tõttu ei olnud meie kooliaastate kohta kandeid. Kui vaja siis võin mõned andmed edastada. Meie klassijuhatajaks oli Aino Jaakov- hilisem koolidirektor, kokkutulekul näidatud fotodel domineeriski põhiliselt meie klass, eks ta säilitas oma õpilaste fotosid rohkem kui teisi. Meie klassituba näitasime Teile kokkutulekul, raamatus on, et teadmata tuba:





(fotol oleva tahvelduse ja uste järgi raske uskuda, et on tegu sama toaga (toim.))

Veel üks tähelepanek - fotol kus on direktorid Bergert, Jaakov ja keskel veel üks mees - selle mehe nimi on Erich (Eri) Seppik, ta oli meieaegse direktori Leida Seppiku abikaasa, ehk oli ta ka hiljem direktor, ei tea, kuid nimi on tal küll selline.




Ilmselt kroonika puudubki Leida Seppiku aegadest. Mina tulin Kõuele kooli pärast Siberit 1957/1958.õ/a 3. veeradiks, seetõttu paljut ei tea, kuid Leida Seppik on Mait Valdmaa tädi, ehk Mait oskab tema kohta andmeid anda. Ka mõned õpetajad elavad veel, nägin mõisa külalisteraamatus, et Tiiu Külmallik oli sel suvel mõisa külastanud, elab ka Harri Tarve. Küllap nemad oskaksid kroonikat täiustada. Kiri tuli nüüd küll väga pikk, vabandan tülitamise pärast!

Kui soovite rohkem andmeid meie klassi kohta, andke teada, tean ka üht legendi mõisnikust mida raamatus ei ole.

Teie parimat soovides,

A. T.

Kõue mõisa legendid

Fotol Alexandre ja Nicolas Kotzebue-Vautieri sissekanne Kose kiriku külalisraamatusse. Mehed leidsid Kõue mõisa antud ajaveebi vahendusel mõned aastad tagasi ja peatusid nüüd Triigil nädalakese.

Traktor jäi kinni paeplaatidesse mitte ristimäel, vaid suurte kuuskede juures mõisasüdamest läänes. Mingid kirjad olid ka plaatidel peal. Jube jama oli seal tööd teha. - Heldur Põlluaasa täpsustus võimaliku Strykide (Põhjasõja) aegse matmispaiga kohta.

Elasime Kõue veski juures talus. Lapsepõlves tuli mulle soolatüügas. Vanaema õpetas: pane kooljaluu peale, see aitab. Aga kust seda saada? Mine kergumäele, seal on neid palju! - Kinnitus kergumäe kui matmispaiga kohta.

Triigi ja Ravila mõisa lähedased suhted

Kuulsaim perekonnaside nimetet mõisade vahel on Peter Mantoeffeli vallastütre Amalie Zweigi abielu ümbermaailmasõitja Otto Kotzebuega - Niisiis on Triigi hilisem valitseja ja ümberkaudsete maade nuuma kontrahtiga päriseks müüja Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue Mantoeffeli päritoluga. Jaan Kross vastas kunagises telesaates tema põlvnemise kohta Ravila mõisnikest kahemõttelise vastusega "ei lükka ümber ega ei kinnita", ehk veresugulus võib Triigil kehtida tänaseni! 

Miks on Triigi ja Ravila selsamal augustikuul seotud? Mõlemas asunduses, hilisemas külas (Triigil mõisas) toimub 18. augustil üritus - Ravilas külapäev (ei leia kahjuks rohkem infot), Triigl aga küla/valla/asunduse/mõisapäev. Kes Triigi raamatuesitlusest, maalinäituse avamisest, Tallinna Keelpillikvartetist ja peaesineja C-Jamist lugu ei pea, võib minna Ravilasse, sealgi mängitakse pilli ja tehakse kindalsti pulli.

Triigil on üritus lausa kahepäevane. 19. augusti koolikokkutulek paneb mõisa köögi proovile - registreenunuid on palju ja ootused kõrged. Kui Triigi mõisa raamatut, milles ajalugu keskajast suveni 2012, 192 lehekülge, 202 fotot, 20 skeemi ja joonist, 19 kaardifragmenti ning mida esitletakse 18. augustil kell 15.30 mõisa tööhobustetalli kontsertsaalis on juba mainitud, on tähelepanuta jäänud 164-leheküljeline Aksel Orasi poolt kirja pandud "Päästetu saaga - Georg Bergerti lugu", mida esitletakse samas kohas päev hiljem 19. augusti kooli kokkutulekul.

Georg Bergertit pole lihtne mõne lõiguga portreteerida. Näitena võib tuua tema teenistus- ja õppetöö:

Teenistuskäik:
1. 1913—1914 juhataja-õpetaja Atsalema vallakoolis Mäetaguse vallas.
2. 1914—1915 juhataja-õpetaja Udriku vallakoolis Undla vallas.
3. 1915—1917 õpetaja Valtu 2-e kl. Ministeeriumikoolis Rapla vallas.
4. 1917—1918 juhataja Järvakandi Ministeeriumikoolis Järvakandi vallas.
5. 16. I 1919—26. IX 1919 Eesti Kodanlikus sõjaväes (4. Rahvaväe polgus).
6. 26. IX 1919—1. IX 1920 õpetaja Narva Linna I Eesti Algkoolis Narvas.
7. 1. IX 1920—1. IX 1930 õpetaja Tallinna Linna IX Algkoolis Tallinnas.
8. 1. IX 1930—1. IX 1937 õpetaja Tallinna Linna XVII Algkoolis Tallinnas.
9. 1. IX 1937—1. X 1940 õpetaja Narva Linna III Algkoolis Narvas.
10. 1. X 1940—1. VIII 1943.direktor Tuhala M/t Keskkoolis Kuivajõe vallas.
11. 1. VIII 1943—1. IX 1949 direktor Kõue M/t Keskkoolis Kõue vallas.
12. 1. IX 1949—alates õpetaja Kõue 7-e a. koolis Kose rajoonis—kuni 1. IX 1956. Sellest ajast pensionil.

Lõpetanud:
1. Voose vallakooli 1906. aastal (Kose rajoonis Voose külas).
2. Aleksandri 2-e kl Ministeeriumikooli 1909. a Kõue vallas.
2. Pedagoogika klassi Jõhvi 2-e kl. Ministeeriumi kooli juures 1911. a.
4. 2-e aastased Pedagoogilised Kursused Tallinnas 4-a klassilise Keisrinna Ekaterina II nimelise Linnakooli juures 1913. aastal.








Ei saa me Bergerti eluloo juures ümber ei Triigi ega Ravila mõisatest. Olgu alljärgnev raamatukatkend neile, kel olnud aegade vastu igatsus hinges:

Audru härrastele hakkas silma, et Gatšinas nähtud seltskond, kes ka posthobustel teise jaama tõttas oli nüüd esimesena pruuti ja peigu õnnitlemas, kusjuures vanem daam isegi taskurätiga silmanurka tupsutas, kust rõõmupisarat eemaldada. Läks siis lühikestel sammudel ja kaisutas emaliku soojusega pruudi ema ning isa. Kogu temaga kaasas olnud seltskond tegi sedasama ja tõmbus kõrvale, kusjuures pruudi isa osutas sohvale, et nad võiksid seal end mugavalt tunda seni kuni šampuse voor läbi saab. 

Kui nüüd Audru härrased olid oma tseremoniaalse toimingu sooritanud ja kõrvale tõmbusid, lähenesid nad tähelepanu köitnud seltskonnale ja proua kõnetas: „Palume vabandust, ega me ei häiri oma väikese seltskonnaga, Teid, ega teie vaatevälja, kui siia peatuma jääme?”

„Oh ei, olge lahked,” kostis heatujuline, rõõmsameelne vanem daam vastu, sõnas oma kaaslastele, noorematele prouadele, kes ka sohval istusid, „võtame koomale, proua saab ka istuda siia meie juurde!”

„Tänan osutatud lahkuse eest! Mulle tundub, kui ma ei eksi, et me sõitsime vist alates Tallinnast ühes ja samas rongis siia, istusime Gatšinas ümber ja oleme koos sündmuste tunnistajad.”

„Teil on täiesti õigus, me oleme tõesti Tallinna lähistelt! Aga, Teie?”

„Me oleme Pärnu lähedalt, Audrust. Peig on meile kaugemalt sugulane.”

„Rõõm kohtuda! Näib, et saame omavahel sugulasteks. Minu nimi on Amalie. Minu mees Otto on juba kakskümmend viis aastat olnud seal üleval aujärje peal,” osutab näpuga üles lae suunas ja viipab käega seisvate meeste poole, „aga siin seisavad minu pojad Otto Rjurik Nikolai ja August ning Otto Rjurik Nikolai poeg Victor, minu kõrval aga istuvad Otto Rjurik Nikolai naine, proua Marie Wilhelmine ja Augusti naine, proua Sophie”, kusjuures iga tutvustatu oma nime esitamisel peaga kummardades endast märku andis ja kätles Audru härrastega vastastikku.

Berta Johanna oli kogu selle tutvustamise käigu aja jälginud ja proovinud mõistatada, kes ta, veel šarmantne, meeldiva nöbinina ja suurte, ümarate, unistavate kalasilmadega, tüsenemisele kalduv daam pruudile võib olla, kas vanaema. Oleks nagu noor . . . . aga võib olla ka ja milline iludus ta võis olla nooruspäevil? Lihtsalt ei mõistata ära! Vaja küsida.

„Ma nägin, Teid, väga soojalt ja südamlikult noorpaari õnnitlemas, isegi pisarat pühkimas ja pruudi vanemaid embamas ning pruudi isa poolt osutavat viidet istumise võimalusele. Ma sain aru et olete omavahel sugulased, aga ikkagi ei ole ma suutnud selgusele jõuda, millise suhtega? Vabandage minu pealetükkivust, kui ma otse küsin, ega, Teie, ei ole pruudi vanaema?”

„Oh ei”, Amalie hakkab seejuures lõbusalt naerma, vaatab oma poegadele küsivalt otsa, saab neilt tagasihoidliku pea noogutuse ja jätkab, „kas, Teile tundub nii ja tõesti olete sellest huvitatud?”

„Egas, ma muidu, suusoojaks poleks küsinud, saame ju sugulasteks, kui mitte „langudeks”!”

„Ei, seda viimast mitte! Aga , eks selles ole omajagu keerdkäike, millest . . . .

„Rääkige! Rääkige, Te kütate põnevust! Ma olen üks suur kõrv!”, katkestab Berta, Amalie viimase lause.

Tõde kui muinasjutt

„See on pikk lugu, pikem kui minu elu. Eks ma püüan sellesse valgust heita. Küllap, et olete mõnda varemgi kuulnud, kuid seoste puudumisel on kilde raske koju ajada!”

„Minu isa oli täisnimega krahv Peter August Friedrich von Mannteuffel—Ravila mõisa pärishärra, kes varakult kaotas oma vanemad, ema ennem, nelja aastaselt ja isa hiljem, üheteistkümnendal eluaastal. Ta jäi vanaisa Gotthard Johanni, bonnede ja virtina kasvatada. Vanaisa saatis rahutu poisi koos saatjaga noores eas, viieteistaastaselt Lõuna-Euroopa ringreisile—silmaringi laiendama ja elus toimetuleku tarkust omandama. Nad rändasid sealmail kolm aastat ja kaheksateistkümnendat sünnipäeva olid tähistanud Viinis, minu onu pool, kellel oli väike tööstusettevõte sinna rajatud. Vennale oli tulnud külla neil päevil, ühel saatuslikul pühapäeval, tema nooruke teismeliseks saav õeke, küpsevate tunnustega tüdrukuke Johanna kodukandist Tüüringist, kus lambaid kasvatati ja tema Alpi karjamaadel lambakarjuseks oli. Noor krahv oli tüdrukusse esimesest silmapilgust niisama kiindunud kui Šveitsist ostetud uuri, mis hõbedase keti otsa köidetuna üle kõhu vesti taskus asunud. Ka tüdrukule meeldinud, et noor krahv talle paažiks olnud tagasiteel Tüüringisse, sinna romantilisse mägiaasadega maale, kus ka sillerdavad mägiojad vulisevad. Enne krahvi sünnipäeva oli tema reisisaatja Otto Wilhelm Masing läinud Hallesse, kus ta samal ajal sealses ülikoolis usuteadust õppinud, sooritanud õpingu arvestused ja naasnud kodumaale. Kuidas krahv tüdrukukest keelitas või mismoodi romantika õide puhkes, kuid Tüüringist nad Ravilasse tulid. Pärast Ravilasse tagasijõudmist usaldas krahv oma mõisa majapidamise kaasatoodud austerlanna hoolde ja „austas teda väga” Teade levis ning nüüd tajus krahv ilmselgelt aadlikele seatud varasematest põlvkondadest edasi pärandatud kirjutamata, seisusekohaseid naitumise piire, mistõttu ei astunud austerlannaga seaduslikku abiellu. Perekondlikud vahekorrad põhjustasid krahvihärrale nii mõnegi seltskondliku etteheite, aitasid teda võõrutada seisusekaaslastest ja soodustasid tema lähenemist loodusele ja talurahvale. Krahv andis ühe oma mõisatest, oma ema kodumõisa Palvere Johannale, minu emale, kellega tal oli kolm armastuse kroonitud õit—kolm tütart, kelledest mina olen kõige viimane, noorim. Aga me ei pärinud oma ema ega isa perekonnanime, vaid olime selle ühend-perekonnapuu kolm armastuse haru, Karoline, Henriette ja Amalie, kes said perekonnanimeks—Zweig (oks, haru).

Pärast Johanna Dressleri surma astus minu isa krahv 1816. aastal aadlile vastuvõetavasse, seaduslikku ja seisusekohasesse abiellu vabapreili paruness Louise von Uexküll-Güldenbandiga, kellega sai aadlile tunnustatud õied. Tütre—Elise, 1818. aastal ja poja—Carli, 1820. aastal. Poeg Carl sai noorelt Šveitsi reisil õnnetult surma. 

Tütar Elise on aga tänase pruudi ema. Meil on niipalju ühist et omame ühist isa ja oleme tema isaliku käe all üles kasvanud. Ja veel, isa kandis hoolt ka selle eest, et meid, kolme vabast abielust sündinud tütart kaasavaraga väärikalt kindlustada, meile väärikad, aadlimeestest kosilased leida, kes inimest rohkem hindasid kui seisust ja muidugi oskust valitud väärikaile meestele meid õigel ajal mehele panna. Kahjuks on minu õdede maapealne aeg täis saanud ja mina üksnes äsja kuuldud mälestustega kõnnin siin veel.”

„Aga see, Teie, poolõde, kellega tema abielus on? Mulle kostus kõrvu härra von Kotzebue, kuidagi sarnase kõlaga nimi kui Teilgi? Ega ma kogemata vääriti ei kuulnud või ajan midagi segi? Palun kui tohib!”

„Ja, muidugi, miks-mitte! Selguse mõttes ma alustan nii:1781. aastal tuli Saksamaalt Peterburi, linna asutamise 69. aastapäeva pidustustele, kahekümne ühe aastane noormees,August von Kotzebue, mitmesuguste huvide ja teadmistega, et sobivuse korral siia jalg maha saada. Kaks aastat hiljem saabus ta Tallinna, leidis siit eest asjaajamises omase emakeele kasutuse. Tundis end siin, nagu kodus, saksa keel ja kombed ning aadlipreilid missugused! Juba samal 1783. aastal abiellus ta Tallinna linna ülemkomandandi von Esseni kauni tütre, kahekümne aastase, Julie Friederice Dorothea von Esseniga. Abieluehteks oli viie lapse sünd. Esimesele lapsele, tütrele jagus elupäevi vähe. Teiseks lapseks oli poeg Wilhelm (1785—1812), tõusis tsaar Aleksander I tiibadjutandiks ning oli kindralstaabi ülem, sai surma Isamaasõjas Napoleoniga. Teine poeg Otto (1787—1846) ja kolmas poeg Moritz (1789—1861) läksid isa palvel vabatahtlike jungadena purjelaeval „Nadežda”. Venemaa esimesele ümbermaailma reisile. Laeva komandöriks ja Ekspeditsiooni juhiks oli määratud noor, kuid kogenud meresõitja kapten-leitnant Adam Johann Krusenstern. Laev sõitis siit, Peterburist välja 27. juulil 1803. aastal. Otto sai reisi ajal kuueteist aastaseks ja Moritz oli temast veidi üle aasta noorem. Nad jõudsid reisilt tagasi 1806. aastal. Otto teenis selle reisiga välja mitšmani auastme. Kaks aastat hiljem, Vene—Rootsi sõja ajal (Soome pärast), määrati ta aga juba Balti merel seilava transportlaeva „Frau Cornelia” komandöriks. 1811. aastal juhtis 23. aastane leitnant Otto juhtlaeva Valgel merel.

Adam Johann Krusenstern, kes oli avastanud Ottos silmapaistvaid meremehe ja uurija andeid soovitas 1814. aastal määrata 27. aastane leitnant uue Vene ümbermaailmareisi juhiks. Ekspeditsioon korraldati teadushuvilise riigikantsleri krahv N. Rumjantsevi kulul ja taotles puht teaduslikke eesmärke. Selle maksumuseks oli esmalt kavandatud suur summa, 100 000 rubla, mida hiljem küll vähendati. Eesmärgiks oli Loodeväila leidmine, Beringi väinast piki Ameerika põhjarannikut seilates „otsida väila, mis ühendab suurt ookeani Atlandi ookeaniga”. Selle teadusliku ümbermaailmareisi tarvis ehitati Soomes, Turus prikk „Rjurik” Laev ehitati Otto ja tema ohvitseride isiklikul jälgimisel valmis väga kiiresti. Komandör tegi kõik selleks, et laev oleks mugav nii ohvitseridele kui madrustele. Otto rääkis selle kohta ise: „Ma ei hoidnud kohtade pealt kokku, olles veendunud, et sellest sõltub kogu meeskonna hea tervis.” Kõik rääkisid sellest, kellel oli õnnestunud „Rjuriku pardal käia, milline suurepärane sisseseade. Noor komandör tundis sellest rõõmu.

30. juulil 1815. aastal sõitis väike, kahemastiline prikk „Rjurik” Kroonlinnast välja, pardal Otto poolt, paljude ümbermaailmareisile soovinute hulgast, välja valitud meeskonnaga. Otto palvel lubati laeval seilata sõjalaeva lipu all, sest Vene sõjalaevadesse suhtuti kõikjal suure austusega. Tema arvates oli nõnda „maadeavastamise reisi” kergem korraldada. Väikese laeva eelis oli olnud, seilata üle madalike ja pääseda rannajoonele ligemale, mis uurijatele väga meelepärane, kuid sattuda tormi kätte –väga ohtlik ja etteteadmata teekonna lõpp. Ühe suurema tormi kätte olid nad sattunud Lõuna-Ameerika tipus 1816. aastal ümber Hoorni neeme purjetades, kus Otto oleks peaaegu hukkunud. Suur laine viinud ta üle parda ja vaid õnnekombel õnnestunud tal ühest köiest kinni haarata. Järgmine suur torm tabanud laeva Tšiili vetes Talcahuano linna lähedal ja nad jäänud sinna sadamasse ligi kuuks, remondi- ja ettevalmistustöödele, et valmistuda ette raskeks Vaikse ookeani ületamiseks. Nad olid ligi kolm ja pool kuud purjetanud Tšiilist üle Vaikse ookeani Petropavlovski sadamasse, laeva teel kohanud mitmeid saari, nende asukaid, teinud astronoomilisi määranguid ja täpsustanud saarte seniseid koordinaate ning kandnud parandused merekaardile. Petropavloskis teinud nad ettevalmistusi reisi kõige tähtsamaks etapiks—retkeks Põhja-Jäämerele. Seal olid nad remontinud laeva ja varunud toiduaineid ligi kuu aega. Ega mul pole kõiki neid tegemisi õieti enam meeleski, millest ta kunagi on rääkinud. Vahest niipalju, et seal oli olnud palju teaduslikku tööd, mõõtmisi, avastusi ja üks laht kandvat tema nime—Kotzebue laht. Sealt olid nad tagasi tulnud lõunasse, jäänud Unalaska saare juures olevasse abajasse ankrusse, täiendanud oma moonavarusid Vene-Ameerika Kompaniis ja suundunud Marshalli saarestikku uurima, et järgmisel aastal tagasi tulla ja Loodeväila otsinguid jätkata.

Aga sinna, nendele vetele tagasiminek, see oli olnud kohutav (kolmeteistkümnes kuupäev). 1817. aasta 13 aprillil sattunud Rjurik jälle tugeva tormi kätte Vaiksel ookeanil Aleuudide aheliku mõju piirkonnas, kus põrkuvad põhjast tulev Beringi mere Kamtšatka poolset akvatooriumi mööda liikuv külm hoovus ja lõunast põhja suunas vastu liikuv soe Vaikse ookeani põhjahoovus ning lisaks neile veel nimetatud sooja põhjahoovuse ringina tagasipöörduv ja Alaska poolsaare ning Aleuudi aheliku varjus küljelt sekkuv haru. Oli kohutav öö! Ta on oma reisipäevikusse sellest kirja pannud nii: „Ma vahetasin just leitnant Sišmarjovi vahist, peale minu oli veel tekil neli madrust, neist kaks hoidsid rooli, ülejäänud meeskonna saatsin ohutuse mõtte trümmi. Kell neli üllatusin ma ühe mühiseva laine kõrgusest, kui see lõi ootamatult „Rjurikut” ja samal ajal ka minu jalust maha. Kaotasin teadvuse. Meelemärkusele tulles tundsin väga teravat valu. Samal ajal tundsin kurbust, mis mind valdas, nähes vältimatu huku lähedal laeva. Kui orkaan oleks veel mõni tund kestnud, siis ei oleks olnud enam laeval kohta, mis poleks sellest hirmsast lainest kannatada saanud. Kõigepealt hakkas mulle silma purustatud pukspriit Võib endale ette kujutada, milline oli vee jõud, mis ühe löögiga purustas puu läbimõõduga kaks jalga (~61 cm.). See kohutav laine murdis ühel madrusel jala ja viskas ühe allohvitseri merre, kuid viimasel jätkus niipalju hingejõudu, et haaras kinni ühest laeva küljest ripnevast köiest ja päästis niiviisi oma elu. Rooliratas oli murdunud. Mõlemad madrused, kes seda hoidsid said tugevasti kannatada. Mind ennast paisati rinnaga vastu nurka ja tugeva valu tõttu pidin mõneks päevaks voodisse jääma.”

Juuli alguseks olid nad jõudnud jällegi Beringi väina lähedusse, kuid raskete jääolude tõttu ja kukkumisel saadud rindkere trauma, mis jättis püsiva jälje halvenes Otto tervis sedavõrd, et ei lubanud tal lõpetada ekspeditsiooni nii, nagu ta seda oli kavandanud. Ta loobus Loodeväila otsimisest ja otsustas tagasi pöörduda Kroonlinna. Jõudsid Neeva jõele 13. augustil 1818. aastal. Reisi eest sai Otto kaptenleitnandi auastme ning Püha Vladimiri IV klassi ordeni ja 4. järgu Georgi risti.

1. detsembril 1818. aastal me abiellusime Ravilas. Ravilale kuuluv Palvere mõis sai minu isa ja ühtlasi ka tänase pruudi vanaisa, krahv Peteri poolt meile pulmakingina meie kodumõisaks. Oih, nüüd ma rääkisin nii pikalt ja laialt oma armastatud mehest ja oleks peaaegu libisenud mööda küsimusest. Kui jagub veel kannatust, siis ma lisaksin niipalju, et Otto ei paranenud saadud vigastusest. Ta tegi veel ühe ümbermaailma reisi alates 1823. aastast, peale seda kui meil sündis esimene poeg Otto Rjuruk Nikolai Palveres, kes on siin ja kelle juures ma praegu elan Triigi mõisas, mille Otto ostis peale erru jäämist 1832. aastal.”

Aga nüüd räägin küsitule vastates: „Paul Demetrius on oma isa Augusti teisest abielust sündinud viies laps, sünniaastaga 10. augustil 1801, seega minu mehe Otto poolvend, ühine isa, kuid erinevad emad, sest Otto ema, õnnetuke, suri viienda lapse sünnitamisel. Kui Otto sündis keiser Pauli võimule tulemise järel, siis Paul Demetrius sündis juba Keiser Aleksander I võimule saamise järel. Kuna isa August peale Peterburi kolimist oli tihedalt seotud keiser Aleksander I, nii majanduslik-rahandusliku nõuandjana, siis nimetati ta peale Napoleoni lüüa saamist 1814. aastal Venemaa peakonsuliks Preisimaale. Juba Eestis olles oli ta siin Saksa teatri asutaja, näitemängude korraldaja, siis asus ta Königsbergis jällegi tööle sealse teatri kunstilise juhina. Samal ajal Venemaa peakonsulina koostas ta igakuiseid aruandeid keiser Aleksander I olukorrast Preisimaa kuningriigist ja ka Prantsusmaalt idapoole levivatest ideedest. 

Poeg Paul pandi varakult sõjaväelisse õppeasutusse, niisama kui varasemadki pojad. Ta omandas sõjaväelise kasvatuse, korra ja reeglid ning tõusis teenistusredelil, võttis osa Vene-Türgi sõjast 1854—1855 („Maailma Ajalugu” John. B. Teeple ). Oli Sevastoopoli kaitsja, tõusis 60. Zamoszi jalaväepolgu ülemaks. 

Minu mees Otto ostis 1832. aastal Triigi mõisa ja me kolisime siis Palverest Triiki elama. See oli suur sündmus. Korraldasime soola-leiva peo ja sellest võtsid osa minu isa, krahv Peter oma perega kui ka minu mehe Otto mitmed vennad, kes siinmail elasid ja tulla said. Seal kohtusidki, minu poolõde Elise Wilhelmine ja Otto poolvend Paul Demetrius. Läks mööda mõni aasta ja Elise Wilhelmine vanemad võisid rahumeeli nentida—nende tütrel on väärikas kosilane, pealegi varasemale perekondlikule sidemele teistkordne kindel seotis oli osaks saanud. Minu isa, krahv ostis meilt tagasi Palvere mõisa. Ravila mõis sai sellest peale jälle üheks tervikuks, majoraatmõisaks—pärandvaraks.”

„See on tõepoolest huvitav ja suur suguvõsade omavaheline seotus, tulla Krimmist vennale külla ja leida siit omale sobiv kaaslane, kellega koos hakata elusoola sööma ning pealegi veel edukalt, nagu ma aru saan”, nõustus proua Berta Johanna.

„Ma arvan, et tänasest võime nentida, uut ja tugevat suguvõsade seotust, rõõmu ja romantikat, millel saab olema väärikat järge! Kohane on soovida, ka Teile õnne!”, Amalie sirutab Berta Johannale käe. Peale käe surumise ja mõningase viivituse mil ta pilgu üle külaliste libistab, kes gruppidesse kogunenult omavahel muljeid jagavad ja samal ajal toimuvat jälgivad, lisab: „Siin on veel mitmeid Pauli poolvendi oma perekondadega, tema isa kolmandast ja viimasest abielust, mitmed kindralite mundris, Wilhelm seal, osutab peanoogutusega mehe poole, on Venemaa diplomaat ja publitsist, aga see seal veidi kaugemal, kes koos oma proua Carlotte Emilie Johannaga muhedalt tseremooniat jälgib on Alexander Friedrich Wilhelm Franz—professor ja maalikunstnik, kes on maalinud Venemaale kuulsust toonud „Sevastoopoli lahingu”, millest vend Paul—pruudi isa osa võttis ning ka teise kuulsa maali tsaar Peeter I 1704. aastal võidetud „Narva lahingu”!”

„Selline perekonna kroonika mida minu kõrvad praegu kuulevad, lööb mind lausa tummaks. Mul jääb üle, ainult imetleda. Oih, viidatakse, et lauda koguneda. Lähme! Ma aitan tõusta, istusime kaua pehmel sohval!”

Otto von Kotzebue perekonnarahula piire leitud!

Üle aasta tagasi sai võrreldud arhiivipilte praeguse Kose kalmistuga ja kurdetud piirdeaia puudumise üle Otto von Kotzebue haual.

Täna selgus, et vähemalt osa aiast pole omal ajal metallikokkuostu viidud vaid seisab vahelaos - vanas kabelis.

Isegi lukk on olemas!

Lisaks on päevavalgele ilmunud vasest silt, mis kunagi piirdeaial asus!

Samas võib mainida, et EELK Kose kogudus ootab annetusi, et Kotzebuede rahula taastada endises hiilguses. Triigilt on kidlasti midagi tulemas. Ja Triigil olla täna käind Hagemeistrite viimane Paunkülas sündinud sugulane. Vaata rohkem fotosid Kose aaretest siit.

hof Habbat, Alt-Harm, Paunkyl

 Aeg-ajalt juhtub onlaini arhiivide fotomaterjali - Herder instituudi Estlandi kogu on põnev - esimese vabariigi aegseid mõisaid ja muid vaateid üle riigi (Järvamaa samuti hästi esindatud).


Habaja (hof Habbat):

Kes soovib mõisaesist taastada (kes on see Rootsi kodanikust omanik?), siis viimane foto on abiks.

 Ojasoo (hof Alt-Harm):
 

 Pizangi raamatus võis olla ka viimane vaade.

Paunküla (hof Paunkyl):

1905. järgselt ühenkordsena.

Põnevad kinnisvarapakkumised Kõue kandis

Lisaks tavapärastele pankrotivaradele/hõredatele palksaradele/aastaid müügis olnud teeäärsetele krundita majadele on mõned põnevad kinnisvarapakkumised Kõue kandis, mis hiilgavad privaatsuse, suurejoonelisuse või siis muu eripäraga:

Triigi mõisale kõige lähemal, Kantkülas, on müügil Kulli talu - renoveerimisest kergem on sara maha tõmmata, asukoht aga soodus - lähedal ka Harmi kool ja Punamäe järv koos muu Paunküla looduskaitsealaga.

Vanamõisas, otse Kroonu Klubi kõrval on pakkumisel pool endist Saarnakõrve mõisasüdant. Põnev koht keset mittemidagit, turvalisust pakub pidev riigikaitsjate õppus naabertalus.

 

Kõrvenurgas on müügis suht hullumeelse hinnaga suvila. Samas, päris põnev onnike.

Kes orienteerub Leistu külas. Kus see üldse on? Paunkülast Voose poole muidugi. Palju metsa, vähe tsivilisatsiooni. Reljeefne krunt aga vilets hoone. Jällegi krõbe hind.

Kadjas samuti üllataja! Siit majast lumerohkel talvel juba iga päev välja ei saa... Talu vastu Vaopere taliteetrassi, tuleb ehk seda kasutada. Samas, nii äge talu, et polegi vaja kuhugi minna. Andrese talu.

Lõpetuseks. Kes evib vana vallamaja Raaval? Pakun, et ostja leitakse lähitulevikus. Nii hästi säilinud vallamaja ei seisa tondikana lõpmatuseni.

Kui president viimati Kõuel käis (ühe eduloo anatoomia)

Kas millegi ära tegemiseks (võtame aktuaalse näitena varemete koristamine) on ilmtingimata vaja palju raha ja valla survet? Kindlasti mitte - nagu olen juba korduvalt täävitanud, on asjade liikuma panemiseks vaja kõigepealt sotsiaalset kapitali. See foto on 1994. aasta Kõue küla keskus - nn. Pikkeli maja jäänused. Mis siin kunagi kõik oli, võib lugeda Sirje Saulepi ja Ireene Tisleri kodulooraamatutest, paraku peale põlengut oli seis selline ja püsis aastaid ühetaolisena.

Inimesed olid sellega harjunud, ei pidanud seda vaadet koledaks ega kohta õudsaks. See sobis neile.

Kõue keskuse näite puhul tõi muutuse külla inimeste kaasamine ja juhtimine, mille algatasid külavanemad, kes lõid 2005. aastal Kõue Külade Seltsi. Esimene külavanem oli tugevate Raava juutega, järgnevad aga sisserännanud, kes tihti peale suudavad pilti laiemalt näha ning olemasolevatesse käitumismustritesse muutust tuua. Inimeste ehk protsesside juhtimine on keeruline - eelduseks, et Kõuel tookord asi õnnestus, oli peale rahva valitud liidrite ka üldsuse samale ajale sattunud soov muutustes osaleda ja tärganud kogukonna- ning kodanikutunne. Oli palju eeldusi, et midagi muuta.

Esimesed talgud Kõuel - koos olevat olnud 67 inimest ehk umbes iga neljas hing sellest kandist.

Et Pikkeli maja asemele kunagi Kõue Rahva Maja kerkib, ei osanud tol ajal arvata keegi - esialgu oli soov veidi korda luua ning koledust kaotada. Kes tasuta töötab, teeb seda kõige paremini, hingega, vabast tahtest. Asjad hakkasid liikuma. Kui üldine valla kraaklemine käib sovhoosiaegsete kantide - Habaja ja Ardu vahel, oli tol ajal volikogus ja vallavalitsuses jõud niimoodi, et üht-teist jagus ka Kõuele. Müüdi maha lagunev vana vallamaja ning kirjutati PRIAle projekt.

Edasi saab juba annaalidest lugeda. 2006 oli valmis Kõue Rahva Maja vundament, esimese klotsi asetas sinna president Arnold Rüütel.

Esimene leedi - maarahva sõber ja toetaja.

Rüütli ametiauto oli Kõuel paksu tolmukorra all. Legendid räägivad, et just presidendi teenena asfalteeriti peatselt ära Silmsi-Kõue teelõik. Tol ajal oli Savisaar majandusministriks. Järgnevaks planeeriti Ojasoo-Triigi lõiku, seejärel Kõue-Virla ja valla rahadest kuni Kadja teeotsadeni välja.

Siin on veel Kultuuriminister enne maja lõplikku valmimist.

Projektidest Kõue-Triigil

Kui eelmises postituses avaldasin lugeja fotod Ardus asuvatest tondilossidest dokumenteerimaks sealset elu-, töö- ja õppekeskkonda, sain anonüümset tagasisidet, mis nimetas postitust vihaseks, virisevaks ja ära panemiseks (kellele?) ning soovitas välja pakkuda lahendusi, siis täna valgustan veidi olukorda keskvallas Kõue-Triigil ja lahendusi, millega siin edasi mindud nii füüsilises kui ka sotsiaalses sfääris.

Palju on kiidetud Triigi mõisa ka sel põhjusel, et mõisasüdamesse pole rajatud nõuka ajal põllumajandushooneid. Tõesti, kuhu neid olekski olnud rajada? Viimane mõisaaja laut, mis asus praeguse tööhobutalli kõrval, lammutati 1954 (näha viidatud postituse ülemisel pildil vasakul). Variandid oleksid olnud mõisapark ja õunaaed, mis lükati "sovhoosis pole kohta aiandusele" kokku alles kaheksakümnedatel. Laut ja sigala ehitati mõned sajad meetrid eemale idasse, 1820. aastal kaardil märgitud "Kagro Mätz Meggi" juurde.

Tänase mõisasüdame renoveerimise esimene järk on lõppenud, kaks järgmist (aitkuivati, viinavabrik, saun) on peatselt algamas. Kompleks on töös ja tihedalt täis bukitud. Mõned suviste ürituste pääsmed on võimalik osta piletilevist. 

Valitsemine ja arhitektuur-meelelahutus on aga mõisa üks tahk. Triigi puhul on igas jumala ajaloolises ülavaates rõhutud kuldaega kui meresõitja Otto poja Otto Rjurik Nikolai Kotzebue valitemisaega, mil kasvatati nuumhärgi - nende sõnnikuga väetati põlde - väetatud kartulist aeti viina mille praagaga toideti loomi ehk loodi toimiv põllumajanduslik makroahel. Ka tänapäeval töötab see analoogselt - külviväli, mis pindalalt võrreldav Rjuriku ajaga, elab eksperimentaalset adrataviljelust, mis tõstab saagikust ja vähendab kulusid, rääkimata huumuskihi kasvamisest. Triigi kandi põldude korrektsust ja ilu kiidavad isegi muinsukaisteametnikud! Põllumees Aare on aga võrsunud mõisa aednikust, kes omale Otto Rjurikult endalt nuuma-kontrahti abiga Allika koha Raaval ostnud.

Sigalate koha pealt jäi jutt enne pooleli. Toetuste abiga uuendatakse kogu Triigi kompleksi. Lammutatakse maatasa vanem palksigala ja vahetatakse välja betoonehitiste sisustus. Loodetavasti ajab uus lägahoidla ka vähem haisu.

Vana hoone on isikupärane - linaluuplaadid, palk- ja saepurusoojustus, ilusad proposrtsioonid. See jääb alles vaid fotole.

Kaunistatud sarikaotsad, lubjatud vahelaed.

Betoonsigala - siin käib sisustuse väljalõhkumine, uued põrandad ja kõik muu.

Mis on selle jutu moraaliks? Lubasin anda mõned lahendused, kuidas vana uueks, kole ilusaks ja mahajäänu edasijõudnuks saaks. Siin on kolm näidet:

Triigi mõis - hullumeelse unistuse teostamine, EAS toetused
Triigi põllud - järjepidevus (mõisa aedniku lapselapselaps), tööoskus ja ratsionaliseerimine
Triigi sigala - toetused, täiendus põllumajandusele

Kindlasti on ka sada muud võimalust - kui aga pole sotsiaalset kapitali, oldakse kinni vanas ja nähakse igal pool ärapanemist, siis pole parata midagi...

Aitame vallaametnikku osa II - lugeja fotod Ardust

Antud postituses on ära toodud Ardu elaniku fotod kodualevikust. Esmapilgul ei saagi aru, kas on tegu Groznõi, Sao Paolo favela või Tallinna lennujaamataguse raadzhakülaga. Tegu on siiski praeguse Kõue valla keskuse, Ardu vaadetega.

Nagu on Ardu tõusnud väikesest Paunküla külast Habaja sovhoosikeskuseks, paistab nõuka aja lõppemisega seal endine rikkus ja tööstus kaduvat. Meierei (valge hoone) muidugi on varasemast ajast. Kui Tallinna hoovide murupikkust käib Savisaar ise tollipulgaga mõõtmas-menetlemas ja näiteks Viimsi vallas ei tohi olla palkmaja, ehk kui on, tuleb see korraliku voodrilauaga katta, paistab Ardus olevat soositud omamoodi varemete anti-disniländ. Keegi ei kobise.

Loomulikult, keda säärased kolossid segavadki? Paneelikate elanikud lähevad hommikul vara ja saabuvad õhtul hilja, kooli- lasteaeda- valda ruttajad ei pane neid aja puudusel tähele, vanematele sovhoosiaja tegijatele tuletavad need vrakid magusalt meelde kunagist kuldaega.

Enamike antud ehitiste puhul asub maa Pirita jõe ligidal, nii et peaks olema väärt krundid. Aga pole sotsiaalset kapitali, pole ka huvi materjaalsete väärtusete vastu. Kohalike peremeeste omandi eest hoolitsemine näitab ilmekalt ka nende suhtumist teiste kodanike vastu.

Jääb vaid üle mõmiseda Aela küla Käsampõllu Aksli lorilaulu:

Las katus sajab läbi
kaob emisel tõbi
ja arneneb külmaveesiga
meil metsikut maisi
puhvaikades naisi
meil kartul on kärnase näoga
ja nisu on hargneva peaga

Paunküla (Ardu) kool 250!

Õppetöö algus Kose kihelkonna Ravila vallas asuvas Paunküla esimeses koolimajas, Korteni majas, on Paunküla külaseltsi poolt viideteta dateeritud varasmaks, kui 250 aastat, kuid Paunküla-Ardu kooli kokkutulekul see kedagi ei huvitanud - Paunküla külaselts nimelt ignoreeris täielikult üritust. Huvipakkuv on Paunküla (mõisavalla) kooli moondumine ajas Ardu (küla) koolimajaks - haldusjaotus on soosinud keskusi ääremaadele ja alates kuuekümnendatest, kui Ardus laienes jõuliselt majand, kujunes paariklassilisest Ardu koolist sovhoosi kaadri eelistatud õppe-kasvatusasutus. Ardu kasvas ja kerkis, kuid kuidas läks ääremaadel? Ehitati kahekordseid hrustshovkasid, ühtlasi hüljati vanu kombeid ja traditsioone - sovhoosi direktor Mihkel Tuuleveski ei leidnud sovhoosi korras kohta aiandusele - koolimajade juurest kadusid lavad, kasvuhoone, kus lapsed ja pensionärid oli tööd saanud, õunapuuaiad jäi soiku, nõuti nende likvideerimist. Eile avatud Ardu haridusmuuseumis on mitmed albumid Paunküla kooli kunagisest tugevast aianduse traditsioonist, tänapäeval ei ole aga kooli supi kõrvale kohalikku maitserohelistki võtta. 1975. aastal suleti nii Paunküla kui Triigi kool - viimane oli kahe õpetaja ja kümnekonna õpilasega, esimene aga 22-aastase korraliku stalinistliku koolimaja ja kaadriga, kelle hulka kolm aastat enne sulgemist näeb ülemiselt fotolt. 1975 valmis ühtlasi Kose gümnaasiumi laiendus. Kas on paralleele tänapäevaga?

Muude Paunküla albumite hulgas on läbiva tuletõrjetemaatikaga kompilatsioone. Ühtlasi on nendel fotodel näha Paunküla koolimaja, kui see asus mõisa valitsejamajas.

Selle hoone vaated on suhteliselt harulased nagu see kaader 1982. aastast, mis jäi ka viimaseks.

Siin on lähivaates näha gaz-51 madelile tõstetud inimeste veoks ette nähtud kuut - see oleks paras sõiduk ka praegustele valla teedele.

Pikemal reisil oli mugavama käia muidugi omnibussiga.