Appi, võrkturundus/võrkturustus!

Olen viimased nädalad seiranud LHV vaba teema foorumis ühte threadi, mida paljud pidasid esialgu aprillinaljaks, kuna see alustati 1. aprillil ning oli sisult alama astme kütusetablettide müügimehe soov mõne LHV geekiga suuremat koostööd tegama hakata. Praeguseks on see teema foorumist kustutatud, põhjuseks toote promo neutraalses foorumis. See oli tasemel thread, naersin pisarateni ja samas värisesin õudusest, mõeldes, et kunagi sellist visa ja agressivset müügimeest ise peaks kohtama. See aga juhtus, esimene otsereklaam minu gmaili kontole, ehk on kellelgi tableti huvi, siis võtku ühendust, ma investeerin selle 3 - 1 = 2 krooni oma jalgratta uutesse kummidesse:

kiri eemaldatud viidates isikuandmete kaitse seadusele

Kaardiserveri paradoksid

Eile olin üle poole tunni telefoniühenduses projektijuhiga, kes pani kokku ühe Leader piirkonna turismiserveri projekti. Projekti aluseks oli lähteülesanne, milles oli kirjeldatud kaardiserveri tööpõhimõtet, võimalusi vabal põhimõttel turismipakette ja marsruute kokku seada.

Projektijuht soovis minult kaardiserveri disaini (kujundus, kasutajaliides), hinnapakkumist. Ühtlasi võttis ta ka kaardistamisfirma R hinnapakkumise digitaalsele aluskaardile. Aluskaart oleks läinud maksma XXXXX krooni, minu disain XXXXX krooni ning selle disaini implementimine kaardifirma R aluskaardile lisaks XXXXX krooni. Tähelepanuväärne on, et XXXXX=XXXXX=XXXXX nii enam-vähem. Paraku XXXXX+XXXXX+XXXXX>XXXXXX, kusjuures XXXXXX ületas juba projekti eelarvet, seega ei saanud sinna lisada programmeerimist suurusjärgus 3 x XXXXX, mis oleks olnud mõistlik suurusjärk, minu senise disaini-programmeerimise kogemusest lähtuvalt. Lõpuks selgus veel, et lähteülesandes kirjeldatud kanuu-jalgsi-autoga marsruudi integreerimine ühtseks ning kõik muud tõhusad uuendused oleksid läinud maksma suurusjärgus XXXXXXX, umbes sellise eelarve on kaardiserverile kulutanud visitestonia, kusjuures ei ole veel rakendust tööle saadud. Sellised lood siis.

Nostalgia

Kui teie blogist Triigi mõisa kohta loen, siis meenuvad mulle alati Ardu sovhoosi jaanituled, mida peeti Triigi mõisa pargis. Sašlõkki said sovhoosnikud talongidega ja igaüks tegi oma lõkke, kus peal seda siis oma seltskonnaga küpsetas. Ansambel mängis, veeti köit ja joodi õlut. Meie olime
selle viimase asja jaoks tol ajal siiski liiga väikesed. Minu tädi elab Silmsi külas, kõik oma lapsepõlve suved veetsin tema juures.

Mina mäletan ka neid jaanitulesid. Vello Orumets esines väiksel laval jaanituleplatsil. Esimest korda nägin sinimustvalget ka ühel jaanipäeval, legendaarseim karjak andis lipule isegi suud.

aga praegu hakkab helge periood

Jälle on need päevad

mil raagus okstest saab mets
võsa on veel eriti pidulik
pajud kõik urbes
või oli see juba paar päeva tagasi
kui ma hakkasin seda märkama
vaadet jätkub veel mõneks päevaks
siis on kõik lehtes
enam ei näe läbi

kolletamispäev on 14. oktoobril
siis on kõik jälle raagus
seega lehtes
on meie kliimas loodus
viis ja pool kuud
kaduperiood on pikem
taevas on madalam
ilm on inertsem
aga praegu hakkab helge periood
viis ja pool kuud

vaid tagantjärgi tundub
nagu poleks suve olnudki
nagu praegu mõelda
et just oli talv
enne seda sügis
pärast sulas lumi
ja seda oli tol talvel palju

aga praegu on need päevad
millest varsti enam läbi ei näe

Nähtud turismikaarte

Täna pildistasin Ardu külalistemaja ees asuvat turismikaarti - tegelikult vaatasin seda esimest korda; selgus, et see katab ida-harjumaad ning põhja-järvamaad, seega mürakas maalahmakas. Ilmselt suure ala katmisest tingituna on kaardil väljatoodu üsna valikuline - puuduvad näiteks mahajäetud põnevad paigad, rõhk on aktiivsetel ja töötavatel magnetitel, turistilõksudel. Kõue valla esindatud värk on üsna kesine - ära on toodud vaid Tartu maantee vahetus läheduses asuvad objektid, mõisaid pole ühtegi (ametlik turismiprogramm on praeguseks hakanud tööle Uue-Harmis):

Vaatasin kaarti analüüsivalt, millest shnitti võtta ning mida karta hetkel töös oleval Kõue turismikaardil - värvikoodid võiksid isegi paremini töötada, piltide liigendus on nigel, vaid sakraalehitised on grupeeritud kirdesse.

Üle tee asub gräffitivendade poolt vihatud Süda-kõrvemaa rattakaart, kuue valla koostöö. Kõuelt vaadatuna võiks siin olla rohkem radasid, näiteks Pala-Nõmmeri-Saarnakõrve, mõned head rajad ei mahu enam kõrvemaa sisse:

Ravila mõis

Ravila (Mecks) mõisa maad on kunagise Kose kihelkonna suurimad - alla jääb nii Kose-Uuemõisa, Paunküla, Triigi on juba hoopis väiksem. Ka kihelkonnakeskus Kose, kirikumõisamaadega, jääb Ravila alla. Ravilasse just igapäev ei sattu, jääb läbipääsuteedest kaugemale ning võib tõenäoliselt puutuda kokku mõne sealse elanikuga, kes külje alla kleepub, heal juhul nuiab vaid suitsu. Oma rännakul saabusin mõisasüdamesse läänest, Kose poolt. Esimese arhitektuurielamuse pakkus neogooti stiilis hoone, algul arvasin, et kabel, muinsusnimekirja järgi hoopis triiphoone osa:

Edasi oli näha peahoonega samas stiilis väike maja, hiljem, Valdo teksti uurides selgus, et tegu on peahoone kunagise kaugeima tiivaosaga, mis peale 1905. põlengut püsti jäetu, kusjuures pikk vahepealne tiivaosa peahooneni tehti maatasa.

Peahoone taga on võimas trepistik:

Paistab veel analoogne, ilmselt nõukaajal roosaks võõbatud valitsejamaja:

Minnes jõe poole, jõuame tagantpoolt viinavabrikuni, see hoone on ka müügis:

Päris jõe ääres üllatas mind sümpaatne kahekordne palkhoone, mingi vesiveski operaatori torn vms:

Ning meierei, jällegi, kolmekordne hoone laguneb meetrikõrguseks kivimassiks:

Üksik puitdetail mäletab veel mõisa hiilgeaegu, Jaan Tatika prototüüp olevat olnud Ravila hull krahv Mantoeffel, kes omaehitatud lennumasinaga meierei katuselt alla sõitnud.

Korstnapüksid ootavad paremaid aegu:

Mõned kaardistused, hooaja trendid ning blogimise hooaja lõpu algus

Rainer (mitte Nõlvak) kirjutas mulle nii:

Ja siis veel selline asi. PLV-l tekkis soov vana kaevukoht raekoja ees ära märgistada ja sealt isegi asfalt lahti võtta, küll ainult selleks, et all olevat munakivisillutist demonstreerida. Mul on kaks kaarti, millel see kaev peal on. Kas saaksid need ja ühe tänapäevase üksteise otsa tõsta, nii et oleks täpsemalt näha, kus see kaev asetses? Siis ma saaksin ehk ka koordinaadid võtta ja kasvõi GPSiga kui vaja kohapeal täpse punkti määrata.

Mis siis ikka, aerofoto maaametist ja viskasin sinna peale kõigepealt rootsiaegse kaardi, millel kaev kena suure sinise ringina märgitud. Antud hüpoteesil kujunes minu jaoks põnevamaks praeguse kiriku põhjaosa, mis järgib toonast krunti:

Järgmisena viskasin aerofotole peale uuema kaardi, järgmise tulemusega:

Omamoodi tõe tsekiks sai nende kahe hüpoteesi ühendamine - nagu oligi arvata, paikneb rootsiaegne kaevukoht ilmselt suvalisemas kohas, kui uuemana kaardistatud, igal juhul need ei ühti:

Siis tuli mulle meelde veel, et on olemas Paide keskväljaku uuendamise skeem (seesama, kus ükski uuendus ei klapi millegiga, isegi vana kiriku koht on ära unustatud), ning viskasin kaevuga kaardi sinna peale. Mõningase ebatäpsusega võib seda hüpoteesi kõige õigemaks lugeda, antud metoodika ei ole aga piisavalt täpne, et otse kaev lahti kaevata, soovitaks mõnda vitsameest valgelt lehelt kaevu leidma, et siis kõike neid tulemusi võrrelda, ehk saaks mingi aparaadiga ka üle kontrollida. GPS siin ei aita, interpoleeringud tolle aja kaartidelt on piisavalt suvalised:



Viimasel ajal on populaarseks otsisõnaks siin ajaveebis saanud talu silt, talusilt, külasilt, külaviit, jne. kõiksugu derrivaadid, mis ühtib minu hüpoteesiga, et talu sildid on hooajakaup. Ilmselt on kõigil külaelu suurkujudel vaja vägev puunott oma väravasse püstitada jaanipäevaks, et sugulased-tuttavad imetleda ning ahhetada saaksid. No äärmisel juhul augustis vabariigi taassüttimispühaks. Jään tellimusi ootama.

Ning praegu õue, postitan ilusate ilmadega harvem, kõvale kettale jääb fotorepotaaz Ravila mõisast, kõiksugu muud rännakud ja nende kajastused saavad teoks lähi- või kaugemal ajal.

Laudkatuseid Tarkovskilt

Ma ei hakka Andrei Rublevi arvustust kirjutama, kuna vaatasin filmi otsast lõpuni viimati aastaid tagasi. Kiirel tsekkimisel märkasin sääl viimati kena arhitektuuri - võrreldav Meri "Veelinnurahvast" tuttavate külade üldmuljega. Ülemisel pildil kiidavad tatarlased Vladimiri linna ilu. All nähtav roovitus palkviilul ilma sarikateta on huvitav lahendus, tahaks loota, et mitte ainult kuliss:

Mis see peaks olema, kas poolik laudkatus?

Karukäpajäljed Pala teelt, fotod!

Kes rubriiki Kõue Sahinad ei loe, riskib oma eluga - karu on tipamas Pala teel, nähtud koos karupojaga. Sahinad rubriigil on võimalus esitleda eksklusiivseid karukäpajälje fotosid, mõõtkavas koos inimpapudega. Lisaks karu varvastele kenasti näha ka küünte jäljed. Tahaks näha kepikõndijaid, kes nende fotode peale õhtuti Ardu-Kõue vahet kepsutavad. Ma ei ole kindel, kas ma rattatrippi viitsiksin antud teel lähemal ajal ette võtta. Kohalik leht Kõue Kuulutaja on ennast gerilja peatoimetaja tõttu kotti mänginud - kes riskib oma nime all karuteemast kirjutada, eelistaks pigem ilmselt Pala teel õhtust jalutuskäiku. Karuteema juhatasin sisse paar päeva tagasi, Pala küla palkteest, nüüdsest karurajast on artikkel siin, jääge lainele, võib tulla veel inffi!


Võrdluseks üks karujälg eelmisest aastast:

Varing Triigi mõisas

Talvest on saanud kevad ja Triigi mõisa tööhobustetalli viltune seinaosa on vajunud ajalukku koos lumega, tegelikult oli see asjade loomulik käik ning prognoositav - kinnimüüritud ukseava ülemine osa viltuses seinas vajus irvakile juba jaanuari sulaga.

Viis päeva tagasi, kui varingu avastasin, võttis mind talli juures vastu sülem mesilasi - olid teised pesitsenud tellistega mõlemaltpoolt kinnimüüritud aknaavas:


Järgmine päev oli vaikus - mesilased olid läinud. Varingu foto pealt on näha kuidas võimas müür pudeneb kas just molekulideks, aga suht mittemillekski maas - saatus, mis on tabanud tuhandeid mõisate kivist abihooneid - oli, ei olnud enam, ning hoonet meenutab vaid veidi kivirisu, hiljem kõrgem mätas. Allesjäänud müürid on muinsuskaitse all:

Parim rootsiaegne metsatalu müügis

Järgnev võib välja näha nagu reklaamkuulutus - eks see olegi osaliselt seda, kuna käisin antud maja mõned aastad tagasi kiibitsemas. Ühesõnaga leidsin kinnisvarakuulutuse, milles pakutaske Saarnakõrve külas asuvat Päimetsa (Paismetsa) talu. Sinna juhatas mind Saarnakõrve muuseum, jah on selline olemas, töötab suvel, tee Paismetsa viib läbi muuseumi õue. Tegu on väga vana ja ehedal kujul säilinud palkmajaga, väikste ruutude ja laiade raamidega aknad ees. Analoogne ehitis võis olla Saarnakõrve mõis, mantelkorstna vare veel järgi. Maja asub totaalses eraldatuses, elektrijama ei ole sinna veetud. Ühe korra olen rännanud sinna Ardu tagant, Nõmmeri külast, Kaskevõhma soolinnuse juurest. mööda metsasihte minnes jõudin peaaegu krundini, kuid ei viitsind ületada purret, kuna oli talv ja vesi võis külm olla. Kel tsivilisatsioonist, mürast ja elektrist siiber, tsekkige ja minge vaatama, ela nagu Rootsi kunn! Kui kunagi TLN-TRT maantee sinnakanti jõuab, saad endale personaalse Saarnankõrve mahasõidu paari kilomeetri kaugusele, kuigi siis võib müraga antud kohas juba teised lood olla. Samas, siis võid selle häärberi jälle kasuga müüki lükata!

Karu hoiatus ning vanades majades

Pala külavanem oli eile Kõuele kalosse maalima tulles märganud Pala ürgteel värskeid karupoja käpajälgi - need uuritud, tõstnud pilgu ning vaadanud tõtt (ema)karuga... Eks siis pööranud vaikselt ringi ning kõmpinud koju tagasi, et mõne aja pärast jälle teed püüda üritada käia.

Paar päeva tagasi oli Nutul nähtud autoaknast kahte karu metsaveerel müramas, ilmselt nooremapoolsed isaskarud.

Sellised sahinad siis, üldiselt ei ole karud siin igapäevane nähtus, jäävad Aela ja Kadja järvede juurde suuremasse metsamasiivi, aga mingil põhjusel on hakanud siiapoole liikuma, alles eelmine hooaeg oli jama huntide poolt ketist puretud koertega, nüüd siis mesikäpad platsis.

Paar päeva tagasi läbisin jalgrattal nii Pala tee kui Nutu-Vaopere teeraja (tee oleks palju öeldud). Kui ma oleks Kõue Kuulutaja gerilja peatoimetaja, ütleksin, et mis te pabistate, mingeid karusi pold. Karu on aga võimeline jooksma kiiremini, kui ma maastikkurattal sõita suudan, nii et ma ei hakka siin saatust mõnitama, metssiga olen varasemalt näinud mõlemal teel.

Näitan parem paari pilti mahajäetud, unustatud, käest lastud, parseldatud talukohtadest - võrreldes kesk-Järvamaaga on siin varede konsentratsioon palju väiksem, aga kõrvalistes kohtades üht-teist ikkagi leidub. Lennake peale ja lööge üles!

See foto on viis aastat vana, ei anna garantiid, et praegu veel katus peal on - Kadja küla Pääramäe, kuuseheki juures hauaplaat: Juhan keegi - mälestus sinust ei kustu, leidsin selle kivi kogemata ühel oma sünnipäeval:

Pääramäe jääb Kadja, Virla ja Aela külade kokkupuutepunkti juurde, lähedal on Vonka raba, kus rabalagendikul asus kunagi antud külade kool - Vonka kool, praegu sigadepassimiskoht:

Papli talu Nutul, minu lapsepõlves oli häärberil veel katus peal, Papli asub Nutul eespool, ehk põhimõtteliselt viib sinna veel tee:

Seda kaunist metsheinaküüni, Nutult edasi Vaoperel, pärandkultuuri nimekirjas, olen juba esitlenud, nüüd märkasin veel analoogset varet viimase lähedal, väga põneva varaga, palk on pikkupidi pooleks kistud, poolenisti varatud, piisav heinasara jaoks:

Analoogne loominguline vara on ka püstisel küünil:

Aru talukoht Habaja-Harmi piiril, katus oli siin peal vaid kümme aastat tagasi:

Nii Aru kui Papli rehealuse laelauad on eksklusiivsed, kuskil 40 cm laiused! Vanasti ikka osati maju ehitada, ütleks selle peale:

Mardi saun Kõue külas, elumaja põles paarkümmend aastat tagasi maha, lauda sein kukkus hiljuti kokku, suur raidkivikelder haigutab kenasti õuel, kaks kaevu. Tegu minu naabertaluga, mäletan lapsepõlvest, kuidas vanatädi käis meil külas, turnis purdel, et üle Mardi kraavi saada. Praegu puhkab Kose kalmistul.

Kõue vana vallamaja Rava külas, valla keskel. Paljud mäletavad veel tantsupidusid majas, aktiivset elu ja adminni, mis seal toimusid, kino. Hilisem majaosa on kivist, kaks sajandit vana, puust. Ravas asuv vallamaja võib olla Sinu jagu vaid 1 190 000.- eest!

Filmisoovitus: Primer

Primer, Usa 2004

See film oli, on, minu jaoks tõesti midagi ennenägematut. Mu pea töötas öö otsa veel filmi kallal, nägin mingeid oma variante sellest ülikeerulisest ja huvitavast inseneritosest, sarnast kogemust evisin viimast korda kuskil 15 aastat tagasi, kui unes Amiga klassikut, Cadaveri edasi mängisin.

Mul on teinekord probleeme keerulisemate thrillerite 100% mõistmisel, ehk mõnedest detailidest saab alles takkajärgi aru. Teisest küljest on tekkinud filmizanr, kus tervikpilt tuleb alles peale vaatamist ette (Memento), või jääb igaühele ise omamoodi kokku panna (Inland empire).

Primeri looja, näitleja, Shane Carruth on erialalt insener, tegu on tema esikfilmiga, mille valmistas ta 7000 taalase eelarvega. Filmi jaoks õppis ta kinematograafiat ning valas ühe insenertehliselt mõistetava olukorra filmikeelde. Kui ma kunagi pedas matemaatikat õppisin, sain hakkama mat. analüüsi esimese ja teise kursusega, kolmandal enam pea ei võtnud, ehk ma ei suutnud või ei viitsinud seda endale selgeks teha. Seda filmi vaadates sain ma mõnedest asjadest kenasti aru, täielik pilt tuleks aga ette peale väga pikka tööd antud filmiga, mis oleks minu jaoks ilmselt suurem ületamine, kui mat. analüüs 3.

Teeme kõigepealt Wikipedia skeemi abiga selgeks ajaviivitusmasina, mida filmis kasutatakse. Mees paneb taimeriga 15 minuti pärast käima ajaboksi, läheb ise hotellituppa, kus veedab isolatsioonis kuus tundi, vaatab päeva lõpul, mis akstsiad kõige rohkem tõusid. Peale seda läheb ta ajaboksi juurde ning ronib sinna sisse. Boksis käib aeg tagurpidi, ning kuus tundi tagasi ronib ta sealt välja ning sattub aega, mil ta veerand tunni eest lahkus boksi juurest ning oli läinud hotellituppa. Aga boksist ronib välja hoopis tema teisik ehk tüüp, kelle jaoks aeg on nihkes. Ta ostab õigeid aktsiaid ning elab originaali asemel, kes samal õhtul ronib boksi. Lihtne!

Kokkuvõtvalt on sul ajamasin, millega saad reisida aega, mil masina käivitad.


Nüüd vaata aga terve filmi taimlaini, kuhu on pealtnäha lihtne film mahutatud üheksasse paralleelaega - ma ütlen ausalt, et ilmselt ei aitaks filmi ametliku foorumi kaheksatuhande postituse lugemisest, et seda kõike endale selgeks teha. Mehed leiavad filmis põnevaid mooduseid, kuidas asju enda jaoks lihtsamaks, vaataja jaoks aga keerulisemaks teha.



Seda, et teisikud üksteisele probleemiks on ning üksteist ära kasutavad, võib arvata juba stseenist, kus teisikud vaatavad esimesel õhtul binokliga oma originaale, kes boksi ronivad. Kusjuures filmis sisalduv puzle on niivõrd kaasakiskuv, et ma võiksin paari aasta jooksul seda endale selgeks üritada teha, kui vaid oleks viitsimist. Ühesõnaga tegu ei ole tavalises mõttes filmiga vaid krüpteeritud maailmaga, mis on kümnendas astmes keerulisem ja kaasakiskuvam, kui lineaarne poolteist tundi.

Parim asi, mida 7000 taala eest kunagi tehtud on, soovitan!

Dektori hoiatus!

Sain sellise kirja:

Eile helistasToomas Mägi. Kas tunned tema aardeküttide seltskonda? lubasin ainult enda juuresolekul,neil konnata metalliotsijaga. Tagasi ei helistanud, kuigi lubasid. Lugesin, kuidas nahaalitsevad, aga meil seal pärandkultuuri hulgi. Kuidagi ei oska kätte saada rootsiaegset katastrikaarti. Seal pidi meie põld olema kabeliväljana kirjas, Oskad anda täpsed viited eha valikul. Kas on fond 1? seal peab täpselt nimetust teadma jne On sul olemas see kaart?

Ma ei oska selle peale midagi kosta - kui kabeliväli on EHA kaardi peal, on see dektorimeestel juba gepsukas. Muinsuskaitseametit ei huvita isegi, kui potentsiaalne hauaplats jääb planeeritava maantee alla. Nii et, head kaevamist!

P.S. Sain vahepal infot ühe aarde kohta - rootsiaegne varandus, kui ma hakkan midagi täpsemalt siin välja käima, siis kaotan ilmselt selle aarde aktiivsetele küttidele - väga loogiline peidukoht ühe spets tüüpi lahingupaiga läheldal, selle aarde kinnituseks näitas vanamees mulle 1698 raha, mille oli talle pärandanud vanaisa koos selle looga. Nii et, üks potentsiaalne dektorimees juures, enne ei ole sellisest hasardist üldse huvitatud olnud.

Kõue Kuulutaja VS Kõue Sahinad

Sain hiljuti oma ajaveebile tagasisidet: ajaloo, tehnikateemad - 12 points, Kõue Kuulutaja teema - skisoidne. Olen selle hinnanguga täitsa nõus, kes konteksti ei tea, selle jaoks on Kõue Kuulutajaga toimnud müsteerium skisoidne nagu see lugu ka päriselt oli, siinkohal ei hakka seda pikka saagat veelkord lahti harutama. Keiss eskaleerus selleni, et avasin lõpuks rubriigi Kõue Sahinad, kuhu olin mõelnud fiktiivse tegelase, Kõue Kuulutaja peatoimetaja, kelle kiusliku ning negativistliku kontrolli all leht oli. Nüüdseks on mul käes KK aprillinumber ning võin öelda, et gerilja peatoimetaja on lehest kadunud, vähemalt sellest numbrist. Kõue Kuulutaja tiraaz peaks minu andmetel olema 500, enne, kui ma teen väikese ülevaate uuest lehest, vaatame, milline on Kõue Sahinate loetavus, alates rubriigi loomisest, 18. märtsil, peaaegu kuu aega:

Selle ajaveebi pealehel, kus on enamasti olnud mõni või mitu Sahinad rubriigi postitust, on käidud 1350. korral, teiseks klikituim nupp on Kõue Sahinad, mida on vajutatud 125 korda, keskmiselt on peale seda toimingut loetud rubriiki ligi neli minutit. Selle perioodi atraktiivsem teema on vaid Teeme Ära-Kuda seda tehakse, kuigi seda postitust on loetud keskmiselt vaid kaks minutit. Viimasel postitusel ei saa mainimata jätta illutratsioonidel esinevadid Eesti A-F klassi tähti, poliitikuid ja rahvakunstnikke.

Niisiis, et Kõue Kuulutaja kvaliteet ei jääks kvantiteedile alla, annan ajalehest väikese kriitilise ülevaate:

Vallavalitsuse istungite protokollid on kuivanud pooleteistkümnele lehele - ei tea, kas ei viitsita täies mahus avaldada või on volikogu osalisele tööajale läinud.

Uus rubriik on "pressiteade", väga vajalik uuendus, kuna maakonnaleht tsiteerib teinekord kohalikku lehte, Ardu lasteaia nurgakivi on 30 aasta suurim sündmus - vedas, et selleni jõuti.

Pensionärid on aktiivseimad kirjutajad, kenad keskkoolilõpukirjand tasemel, ilusad, lihtsad lood, ei karda nad gerilja peatoimetajat ega midagi -12 points!

Koolidest üht-teist, valla ürituste kalender, üks ökolugu kuskilt tsiteeritud, Teeme ära kampaania tutvustus, mõned üleskutsed ning teated.

Mul on isegi mingil määral kahju, et keegi (põhiliselt viimasel ajal mina ise) lehes rõveldat tappa ei saa, üllitis on konservatiivne, vaoshoitud. Midagi põnevat nagu jääks puudu. Aga mine tea, ehk on see ka hea. Muidugi tekkib kõhedus jälle mai keskel, kui lehte postkastist tooma lähen, gerilja peatoimetaja ründab ettearvamatult ning kui pukki saab, siis võib seal kuulirahet sülata mitu numbrit järjest.

Kõue Sahinad rubriik aga jääb, kajastab kohalikke kitsaskohti ja rõõme, mida vallas räägitakse ja tehakse ning mis on nii mitteametlik, et Kõue Külade Seltsi veebi ei taha üles panna.



Sinu personaalse "Kõue Sahinad" peatoimetaja

Palgid kummitavad tee alt!

Pealkiri on parafraseering kohalikust ajalehest, kus kirjutanud geenius väitis, et mede päeva pole palkteid säilinud! Muidugi, muutusin ka ise suht valvsaks, kui eelmise aasta märtsis rääkis Pala külavanem, et Pala teel olevat näha rootsiaegseid palke. Aastake on kulunud ja valla rahakott ei ole mitte Pala teele münte puistanud - mis seal praegust näha on, on tõeline ajaloohuvilise maiuspala, aga sissejuhatuseks ühest teisest teest, kus kummitavaid palke annab takseerida samuti juba teist aastat. Tegu on teega, mille kaudu tullakse Tallinnast nii Triigile kui Kõuele, mida läbib argipäeviti mitu korda nii valla buss, kui ka kaks korda nädalas Mulgi Reiside maanteelaev. Peale Ojasoolt Triigi poole ärakeeramist tuleb Riidamäe küla - künkast üles ja alla orgu Sääsküla peale madalale, pikale sirgele - üle tee hakkavad jooksma praod risti teega, kohati tee laiused:


Mõni on õrn lõhe, mõni juba sügavam, kus on näha palgi jäänust. Ilmselt on palgid aja jooksul kruusa liikuvuse tõttu tõusnud madalast kihist pealepoole ning kuna kruusa pole peale veetud, turritavad nad sealt kenasti välja:

Muinastee jäänused on vaadeldavad umbes saja meetri pikkusel lõigul, kuni Sääsküla küla piirini.

Nüüd aga tõsise maiuspala juurde. Paunaste-Pala teelõik on hetkel niivõrd viletsalt läbitav, et ei soovita kellelegi sinna alla neljarattavedu minna. Kruus on kohati segunenud poriga, tee on totaalselt rööpas, tume rabavesi on täitnud tee madalamad kohad. Võttes aluseks Triigi mõisa 1820. aasta ajalooarhiivi kaardi, on seal märgitud palktee Palast põhjapoole näha hetkel pea täies pikkuses sadadel meetritel, viimane palk turritab välja Paunaste küla piirisildi juures.

Teest väljas on tõsiselt mahlased jurakad, ilmselt okaspuu vettinud, vetruvad rimakad:

Kõige rohkem ongi kuskil kolm palki järjest näha, siis on meetrike kruusa ning järgmised notid. Kas vahepealt on palgid veel maa all või juba välja tulnud ning kulunud, ei tea.

Kusjuures, kunagise truubi juures on üks tõsine vanaisa palk, mitte enam ümmargune, vaid prussiks saetud, sellest mul pilti pole. Pala tee on niivõrd viletsas seisukorras, et Kõue Rahva Maja plaanib oma parkla lahendada antud teel. Külalised jätavad oma sõidukid sinna lihtsalt augutäiteks.

Katusekimmide, puitkatuste hinnast

(Pildil Esna mõisa kimmkatus)

Minu käest on korduvalt küsitud puitkatusekatte materjalide kohta - olen paigaldanud laud- ja kimmkatuseid, laastu- ehk pilpakiskumimasinat aretan praegu. Juudilaudade ehk sindlite kohta ei oska suuremat kosta, laudkatust soovitan huvilisel paigaldada kõigepealt kuhugi abihoone katusele, kui just pole tegu spets katuseprofiillauga, kus korralikud vihmarennid sisse freesitud. Pilpakatuseni jõuan kunagi, kui masin piisava jõudluse on saavutanud, kimmidel ning nende hindadel aga peatun praegu.

Katusekimm on saetud 100 mm laiast 600 mm pikast tollisest lauast pikkupidi kerge nurga all, et moodustuvad kaks identset kiilukujulist lapakat - paksemast otsast umbes sentimeeter paks, õhemast üle poole sentimeetri, tollist ülejäänu jääb saeketta teele, ehk saepuruks. Jämedamad otsad, mis jäävad allapoole ning nähtavaks, jäetakse teinekord sirgeks, soovi korral aga vigursaetakse vastavalt oma fantaasiale.

Kui pilpakiskumiseks on vajalik oksteta okaspuu- või haavapakk ning laksimisel tekkib palju praaki, ei ole võimalik täpset pilpa hinda puhtteoreetiliselt arvutada. Katusekimmi laskmiseks on aga vajalikuks toormaterjaliks 100 mm tollised lauad, saetakse ka okstega kohad, nii et kadusid praktiliselt ei esine.

Vaatame siinkohal, milliseks kujuneb kimmkatuse omahind:

Üheks kimmiks kulub 100 mm x 600 mm x 25.4 mm / 2 puitu ehk 762000 tmm

Ühest tihumeetrist lauast saab seega 1000000000 / 762000 = 1312 kimmi

Ühe ruutmeetri katusepinna katmiseks kulub 9 x 3.3(3) = 30 kimmi

Oletame, et tihumeetri lauda saab kätte 1500 krooniga,

sel juhul on ühe kimmi omahind 1500 / 1312 = 1.14 krooni,

ning ruutmeetri hind 1.14 x 30 = 34 krooni!

Arvestades, et kimmi müüakse keskmiselt 165 krooni ruutmeeter, on kimmi omahind ligi viis korda odavam! Muidugi arvestades sinna juurde saelaudade transpordi, järkamis- ja kõvera plaadiga kimmlauasae kulumise, otste vigursaagimise, tööjõu.

Edu puitkatuste loomisel, propageerimisel ja müümisel! Pildil allakirjutanu paigaldatud kimmkatus, see pool sai klopsitud koos sulasega päevaga paika, esmane tõrvamine toimub aasta peale paigaldamist.

Triigi Mõis VI - kool mõisahoones

1941. aasta 12. augustil sai tabamuse Kõue Ministeeriumikool, endine Triigi või Aleksandri valla kool, mis süttis põlema ning hävis koos abihoonete, kõrval asuva Põltsamaa taluga. Tuld andsid sakslased kuskilt Rava vallamaja juurest Kõue väljamäele, kus olevat venelaste õhuvaatluspunkt asunud, ehk siis palju mööda ei lastudki. Koolijuhataja Aksel Ergma suutis leegitsevast hoonest päästa kooli kroonikaraamatu, mida oli täitnud alates 1921. aastast ning mille sissekanded ulatuvad 1969. aastasse - väärt lugemine uurijatele, praegu hoiul Pedagoogikaülikooli arhiivimuuseumis, digikoopia olemas ka allakirjutanul. Tuleval õppeaastal suundusid osad õpilased Harmi kooli, paljud jätkasid Triigi Mõisas, kuhu kool kolis.

Kroonikaraamatu esmane sissekanne peale kooli kolimist on dateeritud 1957. aastasse, kui koolijuhatja Georg Berget alustab ülevaadet vahepealsest perioodist. Sealsamas on ka foto, üks vähestest, kus näha Triigi mõisa interjööri:

1942/43. aastal oli koolis 99 õpilast, tsiteerin siinkohal tolleaegse õpilase, Aksel Orasi koolipõlve mälestusi, nüüdseks on ta mõisa ehitusjärkude hüpoteesi siin varemavaldatu vastu välja vahetanud:

Triigi mõis, tolleaegses põhiplaanis jättis ühe pikendatud küljega maha pandud U-tähe kuju, kusjuures U-pealis lahtine osa oli suunatud lõunasse. See jäi mulje, et mõisahoone oli ehitatud kolmes järgus: esmalt U-põhi, paksuseinalise, umbes paari meetrilise kiviseina paksusega –kindlusmõisana, mille fassaad väikeste sammaste ja esindustrepi-mademega avanes põhjakaarde. Sellesse ossa jäävat saali –otsaseina ja sealsete akendega läänekaarest siseneva valgusega, kasutas kool. Saal oli läbikäidav. Sellest korpusest veel idapoolset nurka kasutas kool, kus asus tütarlaste läbikäidav magala ja sellele järgnev, kõrge idasuunalt valgust saavate akendega tuba. Esimestel kooliaastatel oli see I ja II liitklassi õpituba. Sellel ruumil oli kõrge, valgeist glasuurpottidest nurgaahi, mis oli ehitatud dekoratiivse kaminakolde nišši ja simsiga. Koldenišši taga asus ahju suu. Õhtuti, ahju kütmise ajal, enne järgmise päeva õppetundideks ettevalmistust kui oli nõndanimetatud videvikutunni aeg, oli see kogunemise meelispaik, täis romantikat, kus küdeva ahju kütmistule valgel loeti „Tasujat”, „Eestimaa kuningat”. Seal räägiti isekeskis muistseid põnevaid lugusid, mida vanematelt inimestelt oli kuuldud. Nendest vestlustest võttis tihti osa ka kooli teenija Aleksander Robas. Siis kandus jutt: peidu koobastele, salakäikudele, mõisate vahelistele sala- ja põgenemisteedele ning radadele, sealjuures Iida urkeile. Ega Triigi mõis ja tema saladuslikud keldrid ning kõmisev siseõu (oletatavasti võlvitud maaalune osa)ei jäänud vestlusringist välja. Seal oli salapärast, mida siis ei mõistnud ega ole neist ka hiljem kuulnud. Jäägu see parem asjatundjaile mõistatada! Sellele alg-korpusele oli liidetud tiikide poole laskuvale nõlvale kahekorruseline tiib, mis kujutas endast U-lühemat püstposti. Kool kasutas seda täielikult. Alumisel, kütmata korrusel hoiti kojamehe koristusvarustust, kütte ettevalmistamiseks saage, kirveid aga ka internaadi köögi tarbeks külmas säilitatavaid toiduaineid, mis lastevanemad järjekorra kohaselt laste toitlustamiseks tõid. Üleval, teisel korrusel asus läbikäidav poeglaste magala ja selle taga kooliteenija pere korter. Kooliteenija naine Maria oli kooli kokatädiks ning nende juures oli ka korteris vaba ja vallaline tüdruk –koka abi. Sellesse tiiba viis liitumisnurgast, siseõuest uks, mis suundus ristuvaisse sisekoridoridesse ja sealt võisid neisse soovitud paikadesse minna, mida kool kasutas. Eelnevalt toodud tiivaga paralleelselt, üle siseõue oli alg-korpusega liidetud selle mõisahoone viimane ehituslik tiib. Olemuselt oli ta pikk, madal, ühekorruseline, kuid mõne astme võrra kõrgema sokliga Selle ehituse käigus (Kaitstavad mälestised –Harju rajooni ajaloo ja kultuurimälestised / 1988 trükk/ ) olid toimunud ulatuslikud ümberehitused 1817-al aastal. See oli mõisa ajaloos klassitsismiperiood, mõisahärraks von Brevernide. Esmalt muutus mõisa välisilme esinduslikumaks ja ajakohasemaks. Uue tiiva lisamisega sai mõis uue fassaadi, põhjasuunalt –idasuunale, ehituslikult imposantse sammasportikuse ja seinapinda lõikuva kolmik (veneetsia) aknaga. Hoone fassaadi ette oli kujundatud esindusväljak. Peaallee suundus mõisa esise esindusväljakuni ja ühtis siis treppi sõitu tagava, esindusliku sisenemis-ringteega. Tiibadele jäid kaartena kõrvalhooned. Ümberehitused olid ka sel ajal siseruumides olnud ulatuslikud. Kohati oli kinnimüürimisi, seinte läbiraiumisi ja uusi ruumide kujundamisi. Läbi paksu esmahoone kiviseina oli raiutud käik kolme trepiastmelise tõusuga ja suletava uksega uude liidetud tiiba. Selles tiivas, telgseinast vasakule jäävais ja vaheseina ning uksega eraldatavais ruumides asusid III ja IV liitklass ning teises vaheseinaga eraldatud V ja VI liitklass. V ja VI liitklassist viis uks läbi telgseina, hoone läänepoolsesse tiiva –õpetajate tuppa ning sama klassi telg ja vaheseina põhjapoolse ristumisnurga lähedalt läbi telgseina avarasse tamburisse. Otse, trepi astmeid mööda alla sai väljuda sisehoovile. Tamburist aga paremale minnes oli uste taga koolilastele, kes internaati kasutasid toidu valmistamiseks köök ja söögituba koos, kus tegutses kokatädi. Selline oli kooliruumide paigutus kuni avati ka seitsmes klass ja koolist sai Kõue mittetäielik keskkool ning meist selle kooli esimene lend. Igal õppeaastal oli mõningaid organisatoorseid ümberkorraldusi. Kooli programmi kohaselt seitsmenda klassi lisandumisega oli moodustatud VI ja VII liitklass ning me asusime seal kus algselt olid I ja II klassi õpilased. Aeg oli sündmusterohke. Riigikorrad vaheldusid. Seitsmesse koolitalvesse mahtus neli riigikorda, kus liiatagi igaühel vaenulik sinepiiva sees oli oma tegude õigustamiseks. Vaheldusid ka õpetajad erinevate sagedustega nii parimais aastais kui ka noori, kes kõik olid omanäolised isiksused, keda võisid imetleda ja kuulata, mõistatada erudeeritust, nõudlikkust ja kannatlikkust ning teadmiste mahte, mida nad olid valmis võtma oma salvedest ja edasi andma, mis täna sobis ja homme mitte, sest aeg ja sündmused olid; range tsensuur mida tajusid õpetajad, ja neisse raamidesse sobitasid nad ka meid täiskasvanu arukusega ajama neid vagusid, mis olid meile kohased. Kooli juhtisid koolijuhatajad: hr-d Aksel Ergma ja Georg Bergert, viimane andis ka tunde. Õpetasid aga pr-d: A. Ergma, L. Mäesalu ja H. Jürima –klassijuhatajatena ja aineõpetajatena. Aineõpetajatena töötasid H. Eller, H. Kits, B. Kaljund, N- Mei, hr. Jürima ja R. Alev. Kui keegi nimetamata jäi, siis palun vabandust, et minu mäluauk end sellisel kujul ilmutas. Enam mällu talletunud on õpetajatest abielupaar –Jürima’d. Naine –suure südamega, soe sõbralik, tähelepanelik ja abivalmis, rääkimata eruditsioonist. Mees aga esinduslik, sale, keskmist kasvu ja rühikas, tahtejõuliste, kuivetunud sõrmedega härrasmees, isalikes aastais, peenes, mustast kalevist ülikonnas, valge triiksärgiga, raseeritud. Ei ühtki märki habeme või juuksekarvast, vaid vastu peegeldav, klassikaliselt kahvatu, valge jume täies hiilguses. Sellist pead kaunistasid kõrvad, silmad, nina ning suu. Suu –sedavõrd võluv, et teda võisid kuulata kasvõi söömata, unustades teadasaamise uudishimust lisaks kõrvadele ka suu lahti justkui tahaks kõike seda öeldut endasse neelata ja ahmida niipalju kui iganes võimalik. Tema tegusail sõrmedel oli omadus peale koolitundide lõppu laupäeviti tantsida klaveri klahvidel ja võluda sealt välja ning paisata saali avarust mööda laiali oopereid, aariaid Sisseelamise juhtudel lisandus klaveri helidele veel täienduseks verbaalne bariton. Mõistmata sõnu kostis kaunis saatemuusika internaadis elavatele lastele, kes pühapäevaks koju said kui tänu avaldus nädalase koolitöö eest, aga ka kui kutsung –esmaspäeval näeme jälle. See oli jumaldamist vääriv. Meie kasutuses olev aeg oli sisustatud nii arukalt ja tegevuslikult, et see kauge ja ootuspärane kooli lõpetamise aeg tuli peaaegu ootamatult, kuid pingega nagu iga teine koolipäev märkamatult kätte –oli ühekorraga ,Su ees, Su käes ja Sa ise –tema sees, kus loeti ette lõpetajad, anti pidulikult kätte esimesed Mittetäieliku Keskkooli lõputunnistused. Lausuti tänusõnad ja soovid elluastujaile: „Terita, kui kotkas pilku.—vaata merd ja kastetilku!”


Aksel on meenutanud, et kooli minnes oli mõlemalt poolt kinni löödud skeemil asetsev trepikäik pööningule, ehk sealt ei saanud läbi käia ning teine korrus oli üldse kinni, võibolla maja soojapidavuse pärast. Kinni oli ka trepi alt minev luuk keldrisse, ilmselt oli ka keldri parempoolne lööv kinnine, võibolla üldse mulda täis.

Kooli kroonika kajastab ka remonttöid hoones: 1946. aastal tehti hoonele uus katus, valgendati ja värviti seinu ja lagesid, maja seest- ja väljastpoolt, parandati ahjusid ja korstnaid, valmistati uusi uksi, uuendati aknaklaase vanades raamides, vahetati pottahjude uksi, tapeediti seinu, kaeti lage papiga. Vallandati direkor Bergert ning kooli asus juhtima August Rebane, kes mõne aasta pärast loovutab juhi koha jällegi Bergertile. 1956. jääb Bergert lõpuks pensionile.

Kroonika läheb edasi 1962. aastast, mil juhatjaks Aino Jaakov, kes tänaseni asustab Triigi mõisa valitsejamaja! Kooli on selleks ajaks jäänud 21 õpilast. 1964. aastal teostatakse hoones sanitaarremont - valgendatakse laed, värvitakse seinu ja põrandaid. 1965. aastal tunnistatakse Triigi kooliaed rajooni algkoolide hulgas parimaks. 1968/69. aastal sanitaarremondi käigus tehakse hoonesse uued ahjud, Lenini 100. sünniaastapäeva tähe all, sellel aastal käis koolis 11 õpilast. See on ka viimane sissekanne kroonikaraamatusse. Tegu võib siinkohal olla ka teise korruse plekkringahjudega, mis on näha muinsuskaitseameti dokumentatsioonis:


Triigi mõisakool suleti 1973. aastal ning teispoolsusesse kadus ka osa kohalikku kultuuri ja külaelu, sarnaselt sadade väikekoolide ja -külade saatusega.