Flandria Päevik - II osa

Piltidel kaadrid Andrei Tarkovsky Andrei Rubjlovist - ülemisel kaadril põgeneb munk Kirill kloostrist, mis on vaga ja vähenõudliku kantsi asemel saanud võimsaks ja rikkaks asutuseks - no vaata kasvõi seda puurita!

Mis on üldse kirjandus? Vaateme seda TÕ kirjeldatud religionääri pühakirja meetodil - midagi, mille vastu me oma elu tegelikkuse vahetame - asi, mida kunagi on vaja, et hiljem jälle mitte tarbida. Kuna loobusin antud raamatu analüüsist ning ei viitsi seda raamatukogueksemplari enam lehitseda, loon siinkohal väikese aforismialbumi:

Eesti, kui kärbsesitt suurjõudude vahel. Rahvusliku vaenu õhutamine, venemaa poole ärplemine NATO seljatagusega, kui väikemeeste kompleks. Lisan siia omaltpoolt mõtte, et iga ärpleva marurahvuslase kohta saame automaatselt ühe Hermann Simmi.

Usuga, vaimsusega, teadmistega ärplemine, kui sitakoti kompleks - raske patt, ennast teistest paremaks pidamine. Eks ole see üks eskapismi põhivorme, et ma täävitan, et peab olema just nii ja nii ja ikka teistmoodi, kui see Järvamaa argipäev ,- millest tuleme suurte elumuutuste esilekutsumise juurde, suure muutuse kuulutamisele ja elamisele - jällegi üks võimalus oma mina salgamiseks, ennast paremaks pidamiseks.

Raamatu keskel ilmub ja lõpupoole kaob üks paralleeltekst, vana Järvamaa munga soig, kes on vägivaldselt kuhugi euroopa kloostrisse veetud ning seal oma viimaseid elupäevi õhtusse saadab. Need reaalsused koos annavad kaks efekti:

1. Tänapäevane tekst tundub samasugune kokkuleppeline konstruktsioon, kellegi suva fantaasia

2. Moodus, kuidas euroopast praeguseni Eesti paistab - kauge, võsastunud, väherahvastatud metslaste maa, keda on vaja suunata ja õpetada, tahuda ning koordineerida, õigemaks, standardite järgi, kaanonite, pühade (loe vägivaldsete) kirjade järgi.

Millest tuleme kloostriliinini, klostri algkujuks oli kõrilõikajate rutiinne elukorraldus, millega nad paremateks inimesteks saada soovisid. Kella peale elamine tõi jõukust, võimu, hierarhiline süsteem saavutas edu kaootiliste ees. Kloostrid, kui kunagised supermarketid, kobarkinod, offissid. Kõik, kes praegu kella peale tõusevad, on samamoodi mammona või mõne teise fantoomi teenijad, päevast-päeva rutiini, mis see muu on, kui kloostrielu.

Lõpetuseks soovin kõigile rohkem mõtlemist, vähem valmismõtete tarbimist!

Flandria Päevik - viis kohtumist Tõnu Õnnepaluga, osa I

Esimene kohtumine Tõnuga toimus mul kusagil keskkooliajal, läbi Piiririigi - nagu praeguselgi ajal, ma ei viitsinud siis eriti ilukirjandust lugeda. Koolis oli mul kirjandustunnis seis, kus pidin kohustusliku lugemisvara eeskuju asemel treima kirjandeid filmidest, mida olin näinud. Kirjutada oskasin tol ajal paremini, kui lugeda, nagu ka ilmselt praegu. Ma võin eksida, aga tol korral võibolla päevaga sisse ahmitud Piiririik, mis tundus midagi erakordset, võis olla kirjandustunnis veel tabuks.


Teine kohtumine leidis aset Hiiumaal, piiririigi juubelitrüki üritusel, sattusin kujundama raamatu CD versiooni. Ma pidin praegu selle üllitise aidast üles otsima, et teada saada kuulderaamatu pealelugejat - millegipärast olin kindel, et plaadile luges seda Artur, kes oli
tegelikult vaid raamatu produtsent, pealelugeja kubjas ning suurem osa kirjastusest "Teeline", mis sai salvestatud veel ühe kuulderaamatu, Doris Kareva palad, mis aga mp3 formaadist trükki ei läinudki. Võibolla peaksin ma need reliktid üles otsima ning sheerima - kindlasti võib seda teha kuskil seitsmekümne aasta pärast. Tol ajal sai loetud ka ühes jahimajas, veebruaripäikese käes pliiti kütmata Anton Nigovi Harjutused-Harjumused.

Kolmas kohtumine kestis kuskil kaks aastat Järvamaal, kuhu paralleelselt Tõnuga, paljude teistega, pagendusse läksin. 2004-2005 toimus omamoodi prohvet Maltsveti liikumine, kus linnast, rutiinist, tühisusest või muul moel tüdinenud või ummikusse jooksnud inimesed asustasid Kareda kandis mõisaid, majapidamisi, varemeid, hiljem on püsti aetud põhumaju ja kuure, hakatud pidama loomi ja rajatud aiamaid. Kõue kant, kuhu sealt edasi kolisin, on tegelikult rohkem Järvamaa, kui õige Järvamaa - mõnes mõttes rohkem ääremaa, Harjumaa tipp, muinas-alepõhja, põhjatu ja kauge, nagu ka Kau (Kõue) üks võimalik nime algkuju - Kauge.

Neljas kohtumine toimus Esna ajaveebis - eksperimentaaz, mida tasub jälgida.

Viies kohtumine - Flandria Päevik, kirjastus Varrak, 2007

Selles mõttes on enamus Tõnu raamatuid päevikuid - nii kirjutamise mallilt kui sisult. Need mõned arvustused, mis ma FP kohta kunagi lugesin, heitsid sellele ette staatilisust ja mittekuhugiviivust, omamoodi kirjanduslikku tintinnabulismi, paraku lugeja, kes on
eesmärgistatud, rakkes ja teadlikkusteadvusel, võib sellist vormi solvavaks, igavaks pidada. Suurem osa raamatust on seisundlik, paljud kirjakohad aga oma hetkeaktuaalsuses, päeviklikkuses, mis muudavad selle 2007. aasta üllitise juba kahe aasta pärast ajalooks, meenutuseks, kuidas siis asjad olid ning neid tajuti. Ühesõnaga on raamatus kaks liini - üks igvikulik, mida kirjeldan hiljem ning teine hetkeline, mida värskena tarbinud kriitikud ei saanud tajudagi, kuna nad olid tolle ajahooloni sees. Vaid mõned üksikud hääled manitsesid 2007. sügisel inimesi säästlikkusele, tuletasid meelde majanduse tsüklilisust, nii kirjeldab Tõnugi tänapäevast majanduslik-ühiskondlikku elukorraldust kui tarbimise kasvule rajatut, tõde, mis on jõunud nüüdseks igaüheni. Tolle aja kriitikud said tekstist kätte mõtte "ihuline on tõeliselt vaimne", ning nämmutasid selle kallal. Spordiklubid, SPAd või ihu suretamine õilsatel, eesmärkidel saavutades vastupidist on selle idee tänapäevased varjundid.

Üldiselt on palju mõtteid, mis mul sellest raamatust lugedes tundusid, kui enda omad viimastest aastatest, kuid ka palju neid kirkaid hetki, mille peale pole ise veel tulnud, ehk see raamat oli otseteeks keerulisel eneseotsingu rajal. Praegu sirvisin raamatut ja sain aru, et ei oska ammendavat kokkuvõtet kirjutada, piirdun siis mõne mõttega:

Üheks suurimaks rõõmuks mulle oli ajalooteadusele ära panemine - parim moodus, mida ma ajaloolastele-dogmaaikutele seni olen osanud välja käia on andmete vähesusesest tulenev subjektiivsus - Tõnu lisab siia aja tajumise vormi - hetked, mida esitatakse tervikuna, tajumise muutus ajas ning tagantjäreletarkus, kirjasõna, kui sellise fetisheerimine, ajaloo pühakirjaks upitamine ning sellesse pimedalt uskumine, kriitika talumatus, kui ajaloo kaardimajakese kokkuvaring.

Usk, eelarvamused ja vagad kirjapandud evangeeliumid, millesse klammerdutakse ning see on raske patt, tõeline ime on elu ise.

Kuda teha saevideot ning seda bloogis jagada?

Kõigepealt on vaja kuidagi saevideo linti saada ning konvertida see võimalikult väikeseks, et üleslaadimine päevi ei võtaks. Seejärel uppida see Juutjuubi. Seni peaks kõik õnnestuma. Juutjuubist tuleb kopeerida väli Embed, mis algab kindlasti kolmnurksulgudega ning sõnaga object, paari rea pikkune ning see peistida oma bloogi tekstimassivi vahele.



Need mõned read koodi muutuvad videoks postitust publitseerides või Preview nuppu vajutades. Kui video browseris mängima ei hakka, vaheta lehitseja tulirebase või kroomi vastu.

Stihl 070 - mis on kesta all?

Stihl viis osa kettsaagide tootmist Hiinasse seitsmekümnendatel aastatel, ma ei suutnud välja surfata, milliseid mudeleid täpselt seal hetkel tehakse, aga tol ajal viidi kindlasti punalipu riiki euroopas aegunud 070 tootmisliinid. Kes teab, kas osavad hiinlased on need liinid kopeerinud või kasutavad intellektuaalomandit põhuks pidavad tüübid aegunud 070 liine - tulemuseks 070 koopiasae identsus õige 070 saega, väljaarvatud muidugi logo. Kui koopiasael eemaldada korpuse detailid, saame näha kvaliteetseid detaile, nende identsust originaaliga on tähendanud ka saefoorumlased Austraaliast ja USAst.


Kõige eriskummalisem detail on Hiina koopiasael Itaalia siduri kasutamine, veotähik siduriga on kohalikust saekaubandusvõrgust täiesti saadaval.

Eesti koopia 070 kogukond ei ole omale veel Orkuti, Facebooki ja Twitteri kommuuni rajanud, kuid antud sae populaarsus on siin olemas, sellest väike tsitaat ja video:

No-nii , kuna näpud sügelesid siis kiskusin super-hyper-070 starteri ikka lahti, Raaaaisk sealt lendas mingi 3 meetrine china drägon-vedru nagu ehitusmehe möödulint välja ja oligi puuuuuks.. Tund aega ja sain drägoni purksi tagasi, töötab vähemalt samahästi kui Stihl, kui vaja spetsialist siis.. Yits tasuta nipp; leota starterit nats bensupotis ja/või lase Mossi-Wussi , tee talle füüsilisi harjutusi sisse/välja. Asi selles hiinamannid on vedru ja kogu starteri mingi pasa-masloga kokku mäkerdanud mis meie põhjamaises kliimas toimib pigem liimi kui davotina, sellest see aeglane tagasitõmme ja muud käivitus hädad..

Suurt turgu sellisel antiiksael siin kindlasti ei hakka olema peale nende paari isendi, mis siia tootenäidistena on tilkunud, Hiinast saab konteineritäie 070 kätte 200 taala saag, nende jõul saaks paarisaja kilomeetri raadiuses kõik põlispuud maha võtta, nii et pole kõige parem äriidee.

Teeme Ära 2009 infotund - Man machine Revelis

Enne Revelisse (tegelt Ülemiste sitisse) jõudmist, käisin Kehtnast Raikküla, Kohila, Hageri kaudu Laagris, kus toimus Harjumaa aasta tegijate väljakuulutamine. Sõna võtsid eelmise ja selle aasta ettevõtjad, kes rääkisid elekrikappidest kuni ettevõtete tänase missioonini - ellu jääda. Supertegusad külaaktivistid rääkisid mikrofoni oma edulugusid. Endisest Kose Kihelkonnast löödi rüütliks neli üksiküritajat. Mul oli au seista sellise legendi, nagu Tuhala nõiakaevu peanõia Ants Talioja kõrval - jep, ka mina olin üks väljavalitu (ka ülejäänud kaks auhinda läksid praegusse Kõue valda). Ning ma sain käepigistuse, tassi, lilleõie ja paberi just Kõue Sahinad rubriigi eest, nii et, tasub üritada.

Kuid nüüd õhtu põnevama sündmuse juurde. Ülemiste siti on endise dviigateli tehase hoonetkompleksi rajatav loovtööstuse linnak. Kui ma lõpuks renoveeritud Lõõtsa kuue hoonemassiivi sisse sain, valdas mind mõnus äratundmine - sada aastat tagasi voolas linna tehastesse maarahvast, muid üritajaid, et õnne otsida, seda leida tehasetöös, linnaõhus, mida tõmmata sõõrmetesse tehasest väljas. Kuid just põhilise aja tuli veeta just paekivimassiivis, oma tööpingi taga, oskuslikke liigutusi tehes, kopikat teenides, nagu nüüdki - tehaselabürindid on samad, kohati on paas asendatud klaasiga, kuid inimeste motiiv seal viibida, isegi tööpingi põhitüüp, rongimürin väljas on 100% sama, nagu on ka tehaseomaniku, tsehhijuhataja pealisülesanne, suhe töölisesse. Ülemiste sitis veendusin, et tasub investeerida vaid väikeettevõtete aktsiaisse - sarnased kolossaalkompleksid, nagu loovtööstuslinnakud on globaalsetele tõmbetuultele, mullidele, sõltuvustele muu majanduse käekäigust valla ning kontrollimatud, rajatud vaid majanduskasvu peale. Lihttöölise eeskujuks on alati tema ülemus - et sõita sama vägeva kaarikuga ning praalida sama palju kõrtsis. Paraku läheb ülemuse elujärg kiiremini eest ära, kui alama oma järgi jõuab. Sitis võib leida mõne perspektiivika väikeettevõtte, kui piisavalt sõeluda, pigem aga on tuleviku superettevõte algstaadiumis kuskil perifeerias, paari ruutmeetrise pinna peal.

All pildil olev maja on saanud endale esialgu paar plastikakent - mul ei ole meeles, kus fotograaf Koshkini suudio täpselt asus, võibolla on just tema, ilmselt Ülemiste siti loovlinnaku esimene resident oma aknaid vahetanud. Koshkin töötas sitis juba siis, kui praeguse lõõtsa tänava ees oli tõkkepuu ja ülikuri valvur, kes leebus vastu hommikut vaid sõnade "za Koshkinu" peale.

Esmakordselt nägin pronkssõduri kivist vendi-õdesid:

Ning sealsamas asus Lõõtsa 6, kena liimpuidust robotfreesitud talusilt hoonet tutvustamas. Tegelikult oli sarnane silt veel teiseski kohas, kuigi sisse sain lõpuks hoopis kolmandast uksest.

Lõõtsa 6 II korruse seminariruum oli rahvast täis, kuigi ikka jäi mulje, et Teeme Ära 2009 on väikeettevõtte innovatiivses staadiumis, kus tasub veel aktsiaid osta, paljud inimesed olid oma mulli sees, naerisid ennastunustavalt ning olid heas tujus, ettekandjad rääkisid väga konkreetselt ja lühidalt, pildil Peeter Jalakas, kes veab 1. aprillil ürituse pressikonverentsi:

Muidugi jupsis esitlustehnika, piisiid ja mäkid ja kõik muu vanaraud. Järgnev esitlus sai lõpuks käima, selgus, et on tegemist üheainsa slaidiga:

Jan Uuspõld tegi nalja, või siis mitte:

See järmine mees käib ikka ja jälle siit ajaveebist läbi, viimati oli tema nägu siin kolm päeva tagasi:

Tutvustati nänni, mida ka jagati:

Sellest kampaaniast võib tulla midagi võimsat - koos on inimesed, kellel on powerit ning puudub võlts punnitus ja fassaadism. Kampaania värviks on punane ning ühes reklaamis ütleb töötu, et on aeg otsida uusi võimalusi. Mida veel ühelt kampaanialt tahta?

Teeme Ära 2009 - kuda seda tehakse?

Minu msnipüüdja on leidnud signaali, mis kajastab vestlust - arutlust kohalikest teeme teeme teemadest ning nende arengu hetkeseisust. Lugege, mõelge, kommenteerige:
loodusväärtused: Kuidas kaitsta looduslikke pühapaiku, et need säiliksid tulevastele põlevedele? valitsemiskultuur: Info liikumine ning mõju külaelule võimaliku haldusterritoriaalse reformi kontekstis. Kui Eestisse jääks nt. 40 haldusüksust, siis mulle esmapilgul pigem tundub, et see mõjutaks mõlemat pigem positiivses suunas: 1) oleks rohkem ressurssi osutada kvaliteetset avaliku teenust. Praegune efektiivsus (ressursi-tulemuse suhe) on väga mage 2) Rahvas hoiaks oma küla siseselt pigem rohkem kokku ning ei koonduks üksikindiviididena pisikeste vallakeskuste ümber. Maaelu, kuidas elavdada, kuidas saavad külaseltsid panna tõuke piirkonna arengule. KRM (Kõue Rahva Maja) ju ehe näide. Märksõnad sinna juurde: suurvaldade plaan oht külaelule, ääremaad jäävad tühjaks, aktiivne külaelu kui maaelu arengu võti, aktiivsed ja positiivsed inimesed loovad uut positiivset energiat, tõmbavad piirkonda elama samasuguse mõttelaadiga inimesi; traditsioonide säilitamine, traditsioonide elluäratamine; arendab kokkuvõttes turismi, aitab kaasa uute töökohtade loomisele, piirkonna tuntusele. Liigne bürokraatia kui takistus, seadused ei luba talgute korras külarahva jaoks ühiseid asju ehitada; ei luba teha rongkäiku, kus nt traktori järelkärudes on inimesed sees koos lõõtsamehega, päris karmid nõuded külalaada pidamisele. Pakume teema, mis puudutab meie järelkasvu: kuidas lapsed alates sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni kasvatada sellisteks, et neist asja saaks, et nad oleks mitmekülgselt arenud ja asjalikud inimesed. Siin ka lapsevanema probleem - ei tunta huvi oma laste arendamise vastu, kuigi pakutakse igasuguseid võimalusi jne. Väikeses kohas ka palju võimalusi... Keskenduda just probleemide ennetamise käsitlemisele, siis on KRM õige koht. Nii palju üritusi, nii palju eri sihtgruppe kaasatud, see ongi see, mille tõttu nt Kiviloo külavanem väidab, et neil ei ole noori, kes reede õhtuti poe taga viina jooks, ja nii iga reede. Loomulikult võib sellesama asja - aktiivse külaelu üldpreventiivse toime - ära nimetada ka mingi muu külaelu üldise teema juures, v-o selle üldise maaelu teema juures. Sest loomulikult ei tahaks ka seda, et inimesed hea lahenduse nägemise asemel hakkaksid meelde tuletama kõige võikamaid lugusid. Turvalisus, aga seostaks selle ka maaeluga. Arutleks lahenduste üle olukorras, kus politseiteenus on kohapeal sisuliselt olematu. Kuidas ennetada - laste kaasamine väiksest peale, külaüritused, kus kõik põlvkonnad on esindatud, et pubekaeas ei kaoks huvi ega tekiks vastandumist, Kiviloo külaseltsi näide. Kuidas tegeleda tagajärgedega, naabrivalve, pättide vastasleeri ühtsus, misiganes. Kuidas hajaasustusega kohtadesse uusi tasuvaid töökohti tekitada. Kaasamine kohalikes omavalitsustes. Kaasamise kohta tegi riigiametnike foorumil jube kihvti ettekande eesti NGO-de liidu juht Urmo Kübar, slaidid siin.

Ning nüüd tähelepanu kõik te suured teadmainimesed, koolitajad, rändjutlustajad, edulugude elavad kehastused, aktivistid ja silmamoondajad, kes te vähemalt ühe korra olete teisi inimesi powerpoint presentatsioonidega piinanud: Tsekkige seda presentatsiooni - siin on kasutatud kuldreeglit - vaid oluline messidz kaadris, vähese illustratsiooniga ning järgige seda esitluslaadi, see on verstapost powerpoint terroris (slaidid Urmo Kübara ülalasuvast esitlusest):

Sama ettekande kokkuvõte jutuna siin. Tema kõneles riigiametnike foorumil ja riigi tasandil, alates õigusloomest lõpetades mingi konkreetse menetluse kui teenusega, no nt sotsiaalhoolekande teenus vallas. Vaadake neid slaide ja materjale, ehk joonistuvad miskid paralleelid KOV-dega, kust tõusetub teemasid. Servast seondub sellega ka haldusterritoriaalse reformi teema, et kui otsuste tegemine läheb inimestest kaugemale, kuidas siis tagada kaasatus kui valitsemiskultuuri oluline põhiväärtus, kuidas jõuab külavanema või külaseltsi hääl valda, mille keskus asub nt Jüri alevikus? Kui te muideks need Urmo materjalid läbi vaatate, siis näete, et info jagamine on ka üks kaasamise vorm. Nii et vallasisene informeerimine seonduks ka selle kaasamisega, saaks ehk selle teema laiemaks ja sisukamaks. Ja ehk tuleb kellelgi veel mõtteid ja märksõnu selle teema kohta juurde :)

Ning lõpetuseks minupoolt head neljapäeva, kus selgub, kas Kõuelt minnakse Sakusse ainult teistele plaksutama või plaksutatakse ka meile. Kes ei ole kutset aasta tegija üritusele saanud, vaadake sündmust oma tugitoolist:

Nimelt kantakse sündmust esmakordselt üle LIVE-otsepildis aadressil www.kullaauk.ee. Ülekanne algab kell 16.00 ja kestab kella 18.00ni. Vaata ise ja ütle sõbrale ka!

Kõue Kuulutajast

Johhaidii, hakka mingit Kõue Kuulutaja rubriiki vedama ning juba saadetakse siia asju klattida - aga ma ei imesta, Kuulutajasse ilmselt ei julge keegi eriti kirjutada, või kui seda tehakse, saadakse heal juhul hägune vastus, nagu alljärgnevast kirjast näha või antakse pimeda viha ja kiusliku peatoimetaja poolt lihtsalt tappa:

Eelmises Kõue Kuulutajas kirjutas keegi väga mureliku kirja koeraomanikest, kelle suured kurjad koerad jooksevad ringi ja hirmutavad inimesi. Isegi nimed olid ära nimetatud.

Järgmises Kõue Kuulutajas oli ära toodud määruse tekst - volikogu poolt kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskiri. Olles ise nii kassi- kui ka koerapidaja, lugesin seda huviga, et kas on nüüd uus eeskiri kehtestatud (kehtestamise kuupäeva samas justkui polnud, vähemalt ei hakanud see silma), et sellele on eraldi leheruum pühendatud. Alles hiljem torkas mulle pähe, et see vist on valla vastus eelmises lehes avaldatud murelikule artiklile. Selle asemel, et inimkeeles manitseda koeraomanikke ja panna neile südamele nende kohustusi, juhtida tähelepanu sellele, et ka ilma valla eeskirjata ja lihtsalt võlaõigusseadusest tulenevalt vastutab koeraomanik oma koera poolt tekitatud kahju eest sõltumata sellest, kas inimene oli süüdi või mitte, et kirjeldada, mida inimesed võiks siis ette võtta, kuidas dokumenteerida neid juhtumeid, kellele info edastada ja kuidas vald sekkuda saab (teeb ettekirjutuse, määrab trahvi), selle asemel pandi lehte lihtsalt mingi järjekordne eeskiri?

Lõpuks pärl: eeskirja p 5 kohaselt tohib Kõue vallas kassi pidada ainult toas. "Koera ja/või kassi on lubatud pidada elamus ja kinnisel territooriumil selle territooriumi omaniku loal, kusjuures territoorium peab olema piiratud nii, et loom sealt omal tahtel välja ei pääseks."

Miks mul on tunne, et selle eeskirja koostajal ei ole mitte kunagi elus kassi olnud? Või mis see vald siis arvab, et kõik aiad tuleks ümbritseda mitmemeetrise ronimiskindla aiaga, võttes igaks juhuks maha ka kõik puud, mille kaudu kass ikkagi üle aia saaks?

Man machine Revelis

teekond rotermann - ohvitseride maja aed - spa aknad

terve klaasist korrus kiheleb, esmapilgul näib seal sekeldavat ühes rütmis lugematu arv prussakaid, ainult inimsuurused, tasapisi figuurid selginevad - need ongi inimesed - erinevate rataste, pedaalide peal - käed jalad rütmiliselt liikumas, pead kõikumas, sealsamal kõrval - saalitäis kehasi kergutamas mingite pinkide peale, sealt maha - kostub rütm: üks jaa kaks jaa üks jaa kaks jaa. Saalis, konditsioneeri käes, valguses, samas pimedused ja sügavmõtetuses.



vanalinna kooli raamatukogu. kui siin oleks Hispaania, oleks ruum jutuvadinat ja kilkeid täis - viis minutit on aega salvestuseni, see aeg istutakse vagusi.

Mikk räägib sellest ja tollest ilmast - kes ei näe toda see ei saa hakkama siin - valendavad kirstulauad annavad viimase vastuse. Vaimustame, kui vaim pääle tuleb. Hingestame, kui midagi hinge pääseb, mõtestame. Setodel on olemas praeguseni see ja too ilm - seetoo - segu paganlusest ja varakristlusest - kes ei näe seda ja toda ei näe tervikut vastandites. Võim kui paks rasvakiht - või, mis tähenas kunagi kalarasva. Lugu kui loomine, peet, kaalikas kui loom. Indiaani lühikesed saunalaulud heiiaa-heiaaaaaaa, et higitelgis hinge ei heidaks. Mees tervitab saunalisi "jummal sannas", saunalised vastu "jummal ant leili" Ning indiaanlased kargavad ekstaatiliselt hommikuni: üks jaa kaks jaa üks jaa kaks jaa. Lugu kui number 10. Kui ei oleks neid pilte, ei usukski seda lugu.

Kiri Harju Maavalitsuselt

Antud kohast potsatas minu postkasti kiri, õigemini oli see koos Kõue Kuulutajaga jõudnud sinna paar päeva varem, ma polnud lihtsalt postkasti vaadanud. Kiri oli adresseeritud nimeliselt mulle, kuid kandis Tihase talu aadressi Kõue külas, ehk Kõue Rahva Majal ei ole ametlikku aadressi. Sellegi poolest saab mind kirja teel kätte, kui kirjutada lisaks minu nimele märksõnad Kõue Vald/Triigi, Rahva Maja saab kätte, kui kirjutada ümbrikule Kõue Vald, Kõue Rahva Maja. Kiri ise on selline, õigemini kutse:

Ma arvasin automaatselt, et saan rubriigi "Kõue Sahinad" avamise eest suure medali, honorari, koti kommi ja käepigistuse, siis aga hakkas selginema, miks kiri mulle oli saadetud. Olin esitanud ühes kategoorias kandidaadi aasta tegijaks. Võibolla kutsutakse kõik esitajad üritusele, võibolla on see märk Harju Maavalitsuse tulevast tunnustusest Kõue kanti. Mine tea, püsige pikal lainel, neljapäeva õhtul saab asi selgust!

Mul õnnestus antud loole saada kommentaar Kõue Kuulutaja Peatoimetajalt:

Ma ei või, mida tuusamist seal Kõue kandis - omal ajal kutsuti selliste kirjadega inimesi vaksalisse, kus pandi neile suhu püssitoru ja kamandati rongile, mis viis nad teadagi kuhu! Oma erudeerituses oskan öelda, et Sakus on raudteejaam ning sealt pääseb otse Kloogale, kus ajatakse ahju juba hagu, kergeusklike ootuses. Omal ajal sai ikka tunnustatud ustavaid partisõdureid, vahel ka lihttöölisi, mitte kunagi mingeid küla kehkenpükse, kes mingit hägust küla asja ajavad. Ma tean, mis te teete seal ülla märgi all - kühveldate omale inimeste kopikaid taskusse, kutsute mingile üritusele ja kasseerite selle eest rahhvi - ühesõnaga vargus! Mul tuleb alati pisar silma, kui ma näen Kõue Rahva Maja, miks te selle sinna küll rajasite - enne oli seal niivõrd romantiline vare, kus kunagi velskripunkt asus. Käisin seal omale piiritust pangega toomas, sest midagi muud juua ei olnud - rasked ajad olid, uhh! Nüüd pean aga minema, loen viimast Kõue Kuulutajat kahesajandat korda, olen juba leidnud kaks kirjaviga, kuid ka palju mõtteid, mille kraesse kinni hakata ning nende kirjutajaid tümitada järgmises lehes - kõiksugu tühikargajad ja mõttehiiglased ajavad mul ihukarvad püsti, üleüldse ootaks Kõue Kuulutajalt rohkem ametlikke protokolle, ülejäänud ärapanemise rubriiki ma laiendan, oodake te varganäod ainult, et midagi uuenduslikku sealt nähe tahate - leht on minu ainuvõimu all ning selliseks ta jääb!

Teeme Ära 2009 - kuidas seda Kõue mail tehakse?

Selle postitusega avan oma bloogis uue rubriigi - Kõue Sahinad, põhjuseks üldisem infosulg vallas, mida olen kirjeldanud eelmises postituses, vallalehe peatoimetaja (ärge otsige teda lehe tegijate nimekirjast, vaid tagurlike artiklite alt) üldisem kiuslikkus ning negativistlik meelestatus põhimõtteliselt kõige uudse suhtes, mille tõttu ei julgenud viimases numbris inimene Teeme ära! - Minu Eesti kampaaniast kirjutada oma nime all. Ühesõnaga, kes valla lehes suu julgeb lahti teha, võib arvestada räige solgivalanguga üle mitme numbri, mis on põhjustatud mingist ängist, pimedast vihast ning tänu sellele ei olegi peale ametlike teadete suurt midagi lugeda. Valla lehe vilets seis aga on vesi Kõue Sahinad rubriigi veskile.

Tegelikult sai seesama hall Kõue kardinal, kelle ego on vallutanud Kõue Kuulutaja, põhjuseks minu loobumisele Teeme Ära 2009 Kõue valla koordinaatori kohast, kuigi jõudsin valmis skribada uhke strateegia, kuidas seda üleeestilist kampaaniat väikse koha jaoks ära kasutada. Kuigi paljud inimesed soovisid mul seda edasi vedada, leidus üks, kes vaikselt asja edasi ajas ning tema poolt veetud seisu ma järgnevalt tutvustangi, sellest peaks korralikum kokkuvõte ilmuma Kõue Kuulutaja aprilli numbris, noh, selle muu solgi seas, kui arvestada peatoimetaja aina kasvavat haaret lehes.

Teeme ära 2009 - minu Eesti on osalusdemokraatia eksperiment, millest võib välja kasvada uus partei või koguni mingi uutmoodi ühiskonnakorralduse mudel. Kui Tõnu Õnnepalu näeb oma Flandria Päevikus demokraatia järglast diktatuuris, siis see on üks võimalikest stsenaariumitest - Rainer Nõlvaku fanaatiline silmavaade võib tähendada tema jaoks võimsat tulevikku. Üldiselt, mis edasi toimub, ei tea keegi - valdade täielik kadumine, vaid nelja linna jäämine Eestisse, mõni suurem ühiskondlik muudatus, totaalne politseiriik - keegi ei tea ega oska prognoosida. Võime seista väga suurte muudatuste ning võimu ümberjagamise lävel. Reegel: kes möliseb, selle häält ka kuuldakse, kehtib ning on oluline komponent antud kampaanias lisaks uue poliitilse jõu kujunemisele.

Oma Kõue valla strateegias pakkusin välja kaheksa mõttekoda, suht idealistlik variant, millest on praeguseks sõelale jäänud kolm. Muidugi loobus vallavalitsus lahtiste uste päevast 1. mail - oleks nõudnud liiga suurt eneseületust. Sahinate järgi on ühe koja põhiteemaks Harmi kooli tulevik - hägune asi, mille problemaatikat ja tulevikuperspektiive hakatakse arutama suuremas ringis, kui päästekomitee. Teise koja põhiteemaks tõotab olla uue Tartu maante problemaatika - kelle tagaõuest tee läbi läheb, kes soovib seal juba kimada, ma osaleksin antud kojas kindlasti, sest olen avastanud katkuhaua võimalikul teekordidoril, mis ei ole sügavamalt huvitanud ei muinsuskaitseametit, ei tee projekteerijaid. Ühesõnaga Kolu-Võõbu lõik on sama segane, kui seda esitlev kaart, lisaks sahistatakse kõiksugu Paunküla veehoidla saarte jõudmist teetäidiseks.


Ning nagu progressiivsele vaimsele keskusele kohane, avatakse mõttekoda ka Kõue Rahva Majas. Üheks teemaks sahistatakse saavat looduslike pühapaikade teemat, kuna aga Kõue vallavanem peaks sel mõttetalgul Kõue Rahva Majas viibima, võib teemaks tulla ka valla tulevik tervikuna.


Kõue Sahinaid toimetavad Õiged Kõue Ühinenud Pead

Vaata ka Kõue Ühinenud Peade luuletusi

Harmi koolist

Üks käsitöine lokse, mis Kõue Kuulutajast välja jäi, kuid millest hullemat jura seal nüüd avaldatakse.

Kes on Kõue Kuulutaja peatoimetaja?

Märtsi number annab sellele selge vastuse: see, kellel koguni kolm lugu antud numbris. Kuulutja lae alla siit, kui see ei avane, siis mine www.Koue.ee - dokumendid - kuulutaja - 2009 - Märts.pdf

Kui ma mõnda aega tagasi Kõue vallavanema juures vaibal käisin, rääkisin talle minumeelest suurimast probleemist (peale rahalise muidugi) vallas - infosulust Harmi kooli tuleviku suhtes. See sai alguse anonüümsest allkirjade kogumisest, mis nõudsid vallalt Harmi kooli jätkamist, kuigi mingit ametlikku seisukohta kooli sulgemiseks ei olnud keegi teinud - need olid sahinate tasemel, räägiti, et kooli juhataja on põhjusel valla teadmatuses kooli tuleviku suhtes sügisel ametit maha panemas ning uut hingestatud koolijuhatajat pole kusagilt võtta. Ka sahistati, et allkirjade kogumine olevat valimiskampaania avapauk, nojah, midagi vallalt nõuda, on vast kampaania. Edasi kajastas sahinaid Harju Elu, kes oli agmaterjali leidnud Alansi ajaveebnikult, tüübil, kes sel ajal ainukesena sellest probleemist avalikult oli rääkinud. See jällegi oli kellelgi vallas maksa üle kopsu keeranud ning arvati, et just Alansi veebnik aitas kaasa eelpoolmainitud anonüümkirja koostamisele. Edasi ilmus Harmi kooli tulevikust artikkel Nelli Teatajas, ehk vähemalt mina sain teada, et selline asi veel ilmub, kusjuures ma ei imestatks, kui Ärihaide kooli äraostmise teema sai sinna loosse just minu kommentaaril esimesse Alansi veebi artiklisse või siinsamas ajaveebis kajastatud tänapäeva mõisnike Tamjärve ja Krossi tegemistest. Aga polegi midagi imestada - mingit avalikku infot peale blogijate keegi ei liigutanud ning seda teemat ei puuduta ka Märtsi Kõue Kuulutaja - põhjuseks ilmselt see, et vallal ei ole mingit otsust, arvamust veel. Hariduskomisjon käib koos ja arutab, info sealt välja ei liigu. Harmi kooli lehel on nupp, kust saab sisestada oma arvamust kooli jätkamise osas, see inff kaob samuti kuhugi musta auku. Aga võibolla teab vallavanem rohkem, kui kõik teised kokku ning targu hoiab suu kinni. Twitteri ajastul aga, kui info aegub sekunditega, on vaja minumeelest kiiremat reageemist, kui oodata ära 1. mai mõttetalgud, et seal sel teemal vaielda - kui kool on valla oma, siis peaks ka adekvaatne ja ja uuendatud inff ametlikest kanalites olema saadaval, enne, kui enamus lapsevanemaid oma võsud meedia poolt sulgemisohus esitletavast koolist välja võtavad.

Kõue Kuulutajas lõpetas vallavanem oma pöördumise loosungiga, katkend lausest: "Eelkõige vajaksime reformi ehk põhjalikke muutusi mõtlemises"

Eeldusel, et valla rahadega väljaantav leht käib vallavanema sõnade järgi, vaatame, kuidas Kõue Kuulutaja peatoimetaja oma lugudes seda mõtet toetab:

Külakoosolekut mina organiseerima ei hakka, külavanemaks ka ei hakka. See on järjekordselt ülevalt poolt peale sunnitud plaan, mis mulle ei sobi.

Loen, aga mitte internetti. Ma olen väga hästi informeeritud, milline käsitöine pritse seal loksub.

Kasvatatakse lapsi, täiskasvanu ümberkasvatamine on kommunistlik jura.

Kadunud sotsialismi ajal anonüümsust tauniti, vähemalt sõnades.

Samas küüditamisest selsamal sotsialismi ajal: Kodust väljaveol hakkas üks naine vaikselt laulma, millega ühines terve autokoorem inimesi ja siis sõdur püssitoru talle näkku torkas.

Huvitav, mis mulje Kõue Kuulutajast enamusele rahvale (minule pole paberlehte jõudnud) viimasel ajal on jätnud - kool on sulgemisohus, sellest ei sõnagi, samas nüüd juba kuue lehekülje jagu jagelemist ja ärapanemist, kiuslikku mölinat või äkki see ongi see tsirkus, mida raskel ajal rahval vaja? Kusjuures ma ei imestaks, kui see sissekanne saaks paari lehe pikkuse järjekordse sapise analüüsi KK peatoimetaja poolt, sest ta on väga hästi informeeritud, milline käsitöine pritse seal loksub. Kas sedasama pritset peaks ka KK avaldama? See on ajalehe edasise margi küsimus, kui sellest midagi veel alles peaks olema.

Ning üks teine tähelepanek märtsi KK lehest: ajal, mil on laiemasse inimeste teadvusse jõudnud ohud laste internetikasutamisel, oma piltide jagamisel, enda eksponeerimisel, võiks ametlik kanal ise eeskujuks olla ning laste pilte ajalehes mitte näidata (vaid lastevanemate nõusolekul). Millega seletada siis lapsevanemate keeldu lastel ennast netis mitte näidata, kuid suvalise lehe õigust suvalisi lapsi netis eksponeerida? Mida aga arvab sellest Kõue Kuulutaja lugeja (mitte ainult Arno vaid ka iga teine ühisest infokanalist huvitatud Kõue elanik või kaugemaltki)?

Pilpakiskumise masin ootab kevadet

Kuna tänavune talv on olnud oma nime vääriline, ei ole ma laastumasinat alates jaanuari sulast käivitanud - miinuskraadidega puit ei taha mõnusasti lõhestuda, on jäik, rabe, hea kirvega pilbast lüüa. Kevadhooajaks on mul kogunenud pilpakiskumise terasid kokku kolm tükki, nii et aretamist jätkub. kõige teravam, kuskil vikati teritusnurgaga ca. 5 kraadi, jääb paraku lahjaks, nii et tuleb püsida 15-25 kraadi juures:

Naabermaakonna kuuri alt on leitud ning ootavad kohalikule massinale aretust ka järgmised sahad, pole paha, või mis?:

Kindlustatud mõis Kose-Uuemõisa

Raplamaa kirjasaatjalt tuli veidi juttu (artiklite kogum ; rapla rajoonis e. kodu-uurijate seminar-kokkutulek 18-21 aug. 1976 a.), mida lõin valikuliselt arvutisse:

Kõigepealt tekkisid mõisad Tallinna lähedal. Jüriöö ülestõusu eel oli Harjumaal 21 mõisa, Rapla territooriumil nähtavasti hõredamalt, enne jüriööd vaid Tamsi, mida mainitakse 1310. Kindlasti olid olemas Kuimetsa (1346), Triigi (1379) ja Jalase (1389 mainitud mõisaasemena) mõis. Jüriöö ülestõus algas ja võttis erilise hoo sisse just Harjus, kus talupoegade rõhumine oli tugevam. Kui Jüriööeelsest perioodist on võimalik kindlaks teha vaid üksikute mõisamajapidamiste olemasolu, siis paljud 14. saj. algul eksisteerinud mõisad esinevad esmakordselt allikais 15. sajandil. Nii mainitakse muuhulgas Harmi (1417), Angerja (1424), Haimre (1426).

Oma viimasel kohtumisel Kosel elava koduloouurija Aksel Orasiga, tuli samuti jutuks Jüriöö Ülestõus - ta rääkis, et talupoegade salgad pidid Kose kandist Tallinna alla minema läbi Peningi, Aruküla, Lagedi, kuna Kose-uuemõisas, sarnaselt Triigiga, asus kindlustatud vasalllinnus, mis patrullis teed. Sarnaselt Triigi mõisale on Neuhofis samuti keldrid, mida dateeritakse hilisesse keskaega. Need keldrid olidki üheks ajendiks, miks sinna sattusin, kuid mitte ainult. Minu poolt väljaantavad Kõue Ajaloo Vihikud olid seal asuvas koduloomuuseumis otsa saanud.

Kose-Uuemõisa mõis asub kohas, kus ürgorus Pirita jõgi teeb kauni käänaku ümber mõisasüdame, jättes viimase justkui poolsaarele. Kõrguste vahe tõttu on vaade võimas, mõis ise minu jaoks väljast poolt suht mittemidagiütlev, saanud oma viimase kuju üleeelmise sajandi keskel. Niisiis, eelistame petlikule väliskujude majaplaani, paksemad seinad muidugi vanem osa:


Kuidagi kõhe on mul alati seal peaaegu keskaeses koridoris, mis on kitsam, kui müürid seal ümber, omamoodi fiilingut loob läikiv õlivärv:


Mõisa saal sai laemaalingu värskendust kaheksakümnendatel. Praeguse aja jaoks näeb saali lagi veidi liiga konkreetne ja kontrastne välja, ei läheks nagu tervikuga 100% kokku:


Samas saab maja lähiaastatel miljoneid, eks siis näis, mida kõik seal ennistatakse. Sel korral sain vaadata ka ruumidesse, mis pole nii esinduslikud, selle võrra põnevamad, nagu näiteks endine fuajee, kaminasaal, mille laest on koorumas ka maaling, veidi värvilisem:


Hoone on muinsuskaitse all, seega ma saan rahulikult magada. Kas ikka saan? Turistidele on lukustatud terve üks tiibhoone, kus on säilinud kunagised õpetajate, personali korterid. Niisugust autentset mõisakorteri interjööri olen seni näinud vaid Öötla mõisas. Ma ei tea, palju muinsuskaitse seda atmosfääri väärtustab:


Kindlasti ta väärtustab läikivat, võimsat, justkui uut ilmselt tammest lakitud ust, sealsamas, mahakistud tapeetide ja eilse päeva lõhnade majaosas:

Kuna peahoone pole väljast teab mis erilist, meeldib mulle hoopis triiphoone künkal, kahel pool seni säilinud müüre asusid kasvuhooned: ühes apelsinid, teises viinamarjad, säilinud on ka fotosid, kus näha klaaskatuse peal teisaldatav laudkatus.


Mõisasüdamest poole kilomeetri kaugusel asub kabel, küll viletsamas seisus, kuid suurem, kui Esna, Purdi, Kuksema analoogid:


Kose-Uuemõisa koduloomuuseum oli just vahetamas oma igaaastast ekspositsiooni, väljas oli üks naljakas kaart, millelt puudub näiteks Mäo:

Tagasisidest

Olen saanud tagasisedet nii seni avaldamata kui postitusterägastikus asetsevate kommentaaride, kui meili teel, laiv kommentaarid ei lähe arvesse, kuna neid ei viitsi ju kirja panna. Avldan siinkohal kolm:


Tere ja jõudu Juhan

Jõudsin lõpuks Juhani-blogi ja külaleheküljed läbi uurida Väga kasulik ja minu silmaringi põhjalikult avardav materjal Kõue-Triigi ja ümbruskonna külade mineviku ja tänapäeva kohta
Mulle meeldib kohalugude käsitlemisel filosoofiliselt rahulik ja tasakaalukas kirjapanek, kus vett pole ollagi, on vaid tummised faktid ning nende isikupärane tõlgendus. Jõudu ja head sulejooksu Sulle!
Muidugi olen internetis Kõue Kuulutaja üsna järjekindel lugeja ning olen sealavaldatud nn jahindusalased mõtteavaldused läbilugenud. Soovin jõudu Kuulutaja kokkuseadjatele ja tema autoritele!
Jõudu ja tervist sulle!


Rein-Aksel Oras

---------------------------------------------------------


Tere Juhan!

Leidsin juhuslikult (oma üllatuseks) netiavarustest selle põhjaliku lehekülje mis kajastab Triigi mõisa lugu. Isklik huvi mõisa vastu ilmneb selles, et meie pere oli viimane Triigi mõisa omanik (Juhan Niguli järeltulijatena). Minu vanaisa Arnold Nigul (viimane elukoht Viimsis) suri täpselt aasta tagasi, kuid minu vanaema Vilma Nigul 87a. teab jutustada Triigi mõisast nii mõndagi. Ise käisin eelmisel suvel mõisa perega vaatamas ja meie südamesoov on, et see pärand säiluks ja taastataks. Tore, et tegeled asjaga ja jõudu edaspidiseks!

Tervitades

Maarja


---------------------------------------------------


I am very honored to see that the house of several generations of my family is being renovated. It is with great interest that I hope to follow the evolution of them !

Alexandre Vautier-Kotzebue (vautier.kotzebue-ÄTT-gmail.com)

Généalogie de la famille KOTZEBUE et familles alliées

Adramaadest, Harmi identiteedist

Mul on plaanis kirjutada üks pikem lugu Harmi teemal, kuid see lükkub edasi aega, mil Kõue kuulutja mulle lõpuks postkasti ilmub.

Kirjasaatjad on mind vahepeal meeles pidanud ning läkitanud kaks teadet:

jau kõue vasall-man

kas oled jõudnud tutvu muinasaja teadus 11-2002 a. keskus-tagamaa-ääreala

Lang kirjuta seal vakuse ja linnusepiirkondadest.Manuse pilt sealt.

kontuur tähendab vasalli maavaldust 13 s. algul ja number kyla suurust liber cansus daniae järgi. Rasvane kontuur veel varasem vasalliüksus:

et siis 19 adramaad e. kõue kündis üits mees 19 päevaga ülesse või 19 meest ühe päevaga.

Teine teade naaberküla (S)Harmi ülesse kyndmise kohta on tulnud

kirjasaatjalt A.Kriisalt - Aegade Algusest 2004:

Viikingiajal võeti kasutusele rauast adraterad. Vanimad leitud teramikud pärinevad konksadrast, kuid tõenäoliselt oli tuntud ka uus künniriist - harkader. See oli konksadrast oluliselt tõhusam ning mitte ainult ei kobestanud mulda, vaid pööras pinnase ümber. Senise ristkünni asemel saadi sama töö tehtud ühesuunalise kündmisega. Vanimad ühesuunalised künnitriibud on avastatud Lõuna-Harjumaalt Harmist, kus on sellist kündi tehtud enne 11. sajandit, mil endisele põllule rajati kivikalme.

Kuigi olin paar aastat tagasi lugenud Kriiska Aegade algust, ei olnud mul see fakt meeles ning Harmi vanem ajalugu jäi mul käsitlemata eelmine aasta Harmi kooli 165. juubeliks koostatud trükisel, millesse ma kaalusin küll paari leiu rekonstruktsiooni arheoloogia publikatsioonidest, millele juhatas mind Aarne Kivistik, kelle käsi on ka tõenäoliselt mängus eelpoolmainitud künnivagude leidmisel.

Aarne Kivistik on legendaarne teadlane, arheoloog - oma leitud trääni käib ta alati rahvale välja, enne arhiivisügavustesse lükkamist, järgnevad leiud on pildistaud Harmis, maikuul 2008, esimesel pildil olevad kujused on veel koos mullaga väljapanekul:

Harmi teemalt on lahatud pikemalt Alansi veebis, põnevaim arutlus toimub teemal, mis oli enne, kas Uus või Vana Harmi (Ojasu)?

Oma panuse antud koha koduloosse olen koondanud Harmi ajaloo vihikusse:

Saetest: Stihl 070 Hiina koopia

Ühes saefoorumis arutasid mehed, et hea varustus koosneb kolmest saest: väike, 254 kategooria 0.25" ketisammuga kerge saag, keskmine 372XP (paljude meelest parim huski) kategooria 3/8" ketisammuga keskmine ning suur 395XP analoog, 3/8", 0.404" ketiga. Muidugi võib kõikide analoogide asemel kasutada sama kategooria lemmikfirma saage, kuivõrd Husqvarna on skandinavia, paljuski ka Eesti standard. Mul õnnestus proovida Stihl 070 Hiinas valmistatud analoogi - kubatuuriga 105cc teeb huski anloogidest talle ära vaid 3120, omades 120cc, kuid paljude omaduste poolest, ma arvan, on 395XP ilmselt 070 üle. Neid põhjuseid on palju:

Stihl 070 tootmist alustati 1968. aastal ehk tegu on legendaarse Stihl lightning asendussaega - väljanägemises on analoogne hoogsate tõmmishammaste rida. 80. aastatel asendus euroopas 070 090ga, esimest jäädi tegema veel kagu-aasia metsade jaoks. Ilmselt selle populaarsusest sealkandis toodetakse Hiinas 070 analooge tänepäevani - üheks turuks Lõuna-ameerika vihmametsad.

Hiina toode on paljuski nagu loterii - kvaliteet võib igal eksemplaril olla erinev. Antud isend töötas ideaalselt. Saag on üüratult raske - 15.5 kg kuivalt, ilma latita. Sinna juurde arvestada 1.5l kütust ja 0.55l õli, lisaks latt, soovituslikult 36". Minu testitud isend oli 21" latiga, harvesteri ketist viletsamat peale ei saa panna, ketisamm alates 0.404", 1.6mm laius. Nagu võite arvata, huvitas mind pikisaagimine, harvesteri latiga on see paras saepurumasin, lõikelaius tuleb kuhugi 1 cm ligi. Kett oli muidugi ristisaagimise oma (0.404" tuleb ise pikkiketiks lasta), kuid saagimist see ei morjendanud. Tuima mahlase pobinaga sõi saag ennast läbi nii kasest, tammest (sädemeid pildudes), jäätunud okslikust kuusest. Kui just kett tühikäigul kuhugi taha kinni ei jäänud, toimus mõnus puu järamine - sae raskus on piisav, et gravitatsiooni jõul läbi mistahes puidu alla vajuda, aeglase käiguga kett kraapis pikki saelaaste, ülivõimas mootor annab järgi kiiruses, kuid ei tee kompromissi puidu küünistamises. Kuskil 0.2 ruutmeetri saagimise kohta tuli ligi ämbritäis saepuru!

Muidugi on antud saag minevikuklassika: puudub ketipidur, süütelüliti on disainitud viletsasse kohta, kaalu/võimsuse suhe tänapäeva saagidega võrreldes jama. Kuid on ka plusse: Küünla saab kätte otse korpuse pealt, on olemas gaasi lukusti (kaatris laskmiseks). Plastmassdetaile praktiliselt pole - peamiselt malmvalu. Isegi bensupaak on kahest malmdetailist, kummitihendiga kinni. Ka summuti on, paistab malmist. Sae vibratsioon on omaette teema - kena sirget joont segab lõikamisel värin.

Kunagi katsetan 070 saeraamil ära - ma arvan, et seal on see monstrum kõige efektiivsem. Saeraam peaks olema Alaska tüüpi - 36" latiga, mis on ka lati otsast kinnitatud, kuna vibratsioon ja selle olematu summutusmehhanism võivad muidu lõikejooned kõveraks ajada.

Ning lõpuks ütleme õieti druzba: põristame r-i, nagu annaks 105cc mootoriga gaasi - drrrrrzzba

Infotahvlitest, ajalootahvlitest

Olen vahelduva eduga promonud oma kujundatud info/ajalootahvleid, mis peaksid andma mingi paiga ajaloo/tänapäeva kohta teavet, ilmestama, mõtestama ning mütologiseerima ümbrust üldisemalt ning tähistama oma olemasoluga antud koha ärganud kogukonda. Sama teema - mõtestatud kartograafia on jooksnud ja jookseb sisse nii mõnelgi minu muul projektil.

Vahepeal oli mul võimsa kujundusliku löögirusikana kasutada käputäis parimas eas ja perspektiivikamal arengustaadiumi kõveral arvutigeeniusi, pakkusin ühe võimaliku kujundusliku harjutusena neile välja mingi koha illustreeritud kaardi tegemist, nii mõnigi viitsis seda teha, kuigi algul ütles mitu tükki, et pole ju mõtet mingit pommilehtrit promoda. Pärast muidugi selgus, et pole midagi nii pommilehter - igal pool on minevikku ja tänapäeva, mida teada.

Imetlege, võtke õppust ning tehke järele!

Eriti tuusad tüübid - tellige analoogne tahvel oma keskusesse, pange üles ning avage suure showga!


Antud üllitised ripuvad Fotopoes, hea kujunduse ning äriidee bloogis!

Kaardistamisest, turismist, kurja koera indeksist

Olen viimastel päevadel tänapäevase kartograafiaga tegelenud - põhjusi, eesmärke isegi kaks, käimasolevad projektid, millest esimene kujutab koduvalla kaarti, millel peaks kõik siin leiduva kuidagi sünteesima, üldistama, kajastama ning teine, lähteülesanne JAPi piirkonna turiismiinfo andmebaasi loomiseks. Need kaks projekti on mitmel korral kokku jooksnud, mitte kinni, vaid üheks üldisemaks ülesandeks, nimelt ootan teist päeva valla aluskaardi hinnapakkumist teiselt pakkujalt. Teises projektis, turiismiinfo kaardiserveris, sai minu üheks ülesandeks, Nahkanui mehe idee põhjal, joonistada tänapäevane piirkonna kaart, kasutades vanadele kartograafidele omast selgust, lihtsat joont ning üldist, tänapäeva sobivat, postbarokset laadi. Ehk on see võti ka esimese projekti jaoks, tähendab, loobumine kirevusest, liigsest detailist, keskendumine olulisele - põhiteed, külad, mõisad, poed, vaatamisväärsused, järved ja jõed, olgugu, et valla kaardi projekti jaoks on isejoonistatud (eeskujuks EW aegne kaart) skemaatiline kaart veel mitte väga tõsiseltvõetav alternatiiv, ootan endistviisi teist hinnapakkumist. Paistab, et minu vildikakaart tuli välja analoogne 1923 aasta Harjumaa omaga, eks sama kontseptsioon sealgi:

Kuid keskendume praegu turismiteemale, paar päeva olen seedinud Peetris toimunud JAPi turismiarenduskoosolekut - kas seda saaks kokku võtta seal osalenud Aldo sõnadega, et ta on Järvamaal selliseid häid turismialgatusi näinud juba kümme aastat, aga tegudeks pole veel läinud? Nii ja Naa. Nagu selgus, tegeleb mitu üritust Järvamaal turisimi arendamisega, ehk midagi ikkagi toimub. Reaalseks tulemuseks oli ka juba mainitud lähteülesanne turismimarsruutide ja -objektide haldamise programmile, millega peaks saama tulevikus igaüks omale meelepäraste liikide objektide (mõisad, looduskaunid kohad, turismitalud, muistised) hulgast välja sõeluda ning koostada personaalse tursmikaardi. Kolmandaks muidugi pilootprojekt Kõue kaardina, mille tulemust terve JAPi piirkond ootab, et võimalikult oma vallale rakendada.

Koosaolekul osalenud Eivere mõisa omanik Janne ütles, et reaalne kasu on vaid pakettidest (mõisatuur, linnatuur), et välisturiste paeluda. See on muidugi ideaal, kui igale turistile leiab sobiva paketi, mis teda rahuldab. Siin tuleb mängu turisti mõiste, mille all mõeldakse isikut, kes viibib võõrsil üleöö. Pildil Eivere mõis 2006. aastal, praeguseks on see neoeklektiline loss kenasti klantsitud nii seest kui väljast ning ümbritsetud raudvarbadest aiaga:


Minu jaoks on turism midagi üldisemat või ma soovin selle segada üldise eluga, ehk arvan, et pole vaja rohkem raudaedadega ümbritsetud ööbimiskohti, kuhu väljamaalased sisse aetakse, kaitsmaks neid külaelu üldisema miljöö eest. Minu jaoks algab turism (eelkõige tunnen ennast turistina jalgrattal kohti avastamas) turvalisest külatänavast, väga iseloomulik, kuid teatud mõttes uskumatu on minu jaoks turismi väärtus kurja koera indeksis, ehk kõige ebameeldivam on mulle olnud ründavad koerad. Sellest teooriast võib südamerahus välja jätta kõik need embrüonaalses staadiumis bussis olesklevad laibad, keda solgutatakse aedadega piiratud maaaladelt analoogsetele. Peetri kosolekul jagati ka hulgaliselt tänapäevaseid turismiteooriaid ning ühel nendest olid turisti tüübid, ehk intelligentne, oma jala peal käiv, uuriv, objektiivset elu otsiv turist sattub kindlasti ka külavahele. Muidugi on kõiksugu intriigid seal eksootika, võibolla ongi ta koerade gaasitamise või kellelegi tappa andmise peal väljas ekstreemturist, enamasti aga ei saa võõrustaja üle oma varju hüpata, ehk, kui üldine elu on vilets, inimesed kurjad ja koerad lahti, ei aita siin ka mingi virtuaalne rakendus, järgmine kord valib turist uue sihtkoha. Tulen tagasi oma kunagi teesi juurde, et üldisele viletsale foonile ei ole mõtet kiiskavat torni ehitada, reisisihtkoha sõbralikkuse määrab keskmise inimese heaolu, rõõm külalist vastu võtta, kui me saame üldse suuremas plaanis välisturmist rääkida.

Mis oli üllatuseks, et JAPi piirkonnas tegelikult ei leidu majutajat, kes võtaks ööseks vastu bussitäie rahvast (50 inimest). Siinkohal on Triigi Mõisa uuendatud äriideel perspektiivi, kui seal nii suur ööbimiskohtade arv sisse peaks jääma.