Jakobson annab süütundenõu

(kujutis wikipediast)

Hea Jakobson,

Igapäevane inimestega manipuleerimine on saanud nii kolossalsed mõõtmed, et ei saagi aru, kas siirast emotsiooni, vaba tahet, või ausat kommunikatsiooni üldse toimub - võtame näiteks terve reklaamibisnese kuni PR trikkideni välja - valitsuse liikmed, poliitikud mingi chit-chatiga tegelemas teevees või kinnimakstud kollases ajakirjanduses reaalsete probleemide lahendamise asemel, pseudoprobleemide väljatoomine jne. Terve koolitus-turundusbinses on ju sellele rajatud.

Aga võtame esialgu isiklike suhete plaanilt. Kaval manipulaator mängib väga osavalt inimese süütunnetel, paneb inimese peaaegu vabatahtlikult midagi ebameeldivat tegema. Hea Vändra Isand, oled süütunde tekitamise osas suht kogenud, näed juba kohe, kui inimesed seda kasutades Sinuga manipuleerima hakkavad. Milline oleks Su praktiline soovitus inimesele ennast kaitsta, kellel pole suurt kogemust süütunnetel mängiva inimesele vastuseisuks?


Panna paika iseenda prioriteedid. Siis saab käituda neile vastavalt, mis kahtlemata ei meeldi paljudele, ja siiski mitte süüdi olla.

Näide: keegi süüdistab sind, et oled laisk. Lased peast läbi oma prioriteedid, ja kui nende hulka ei kuulu virk olemine, ei tunne sa ennast süüdi. Kui aga kuulub, saad küsida, milles tema meelest su laiskus seisneb. Kui vastus on asjalik, on sulle sellest abi, kui aga mitte, selgub, et tegu oli lihtsalt katsega sinuga manipuleerida.

Kui su prioriteetide hulka kuulub aga sellele süüdistajale meeldida soovimine, mõtle oma prioriteetide üle jätkuvalt:) Süüdistaja ei lakka süüdistamast, kuni sinus meeldimissoovi tajub. Tasub ka leppida mõttega, et paljude inimeste meelest oled nagunii süüdi tuhandes asjas, kahjuks mida paremini sul läheb, seda rohkem. Kõigil on õigus oma arvamusele, nagu ka sinul. Tasub proovida vähendada nende inimeste hulka, kellele tahad meeldida, üha väiksemaks, kuni jääb alles üksainus - sa ise. Paradoksaalsel kombel hakkad niimoodi järjest rohkematele meeldima, leppida tuleb sellega, et paljud räägivad sind samas taga.
Võib proovida ka sõnadega, antud näite puhul korrata endale: mul on õigus laisk olla. Tulemus peaks tulema kergema tunde näol nii kolmandal päeval, hiljem kiiremini.


Millised on kõige kavalamad võtted, millega on Sinus süütundeid tekitada püütud?


Kõige kavalamad võtted - silmakirjalik headus ja kurbus, haletsuse tekitamine. Nende eiramine paneb ennast ikka tõelise koletisena tundma. Kui minu prioriteet oleks igas olukorras heaks inimeseks jäämine, oleksin pidanud ennast syytundest ammu yles pooma.

Paide keskväljak 18. sajandi alguses

See vaade ei pretendeeri tõele, vaid on oletus, segatud fantaasia ja akvarellipintsli vaba tahtega, milline võis välja näha Paide turuplats enne 1703. aasta rüüstamist, põletamist. Puukirik ehitati pärast keskaegse kiriku õhkimist, endise kiriku ette. Milline see oli, võime tuletada säilinud puukirikute järgi, mõnel Paide kaardil on joonistatud väike majake, torniga läänes. Keskaegse kiriku asemel, ümber, asus siis saksa surnuaed, lihtravas maeti puukiriku ümber. Kindel on kaevu asukoht, praeguse raekoja ees, kus käis linnakodanik vett ammutamas veel sadaviiskümmend aastat tagasi. Milline oli hoonestus platsil, pole kindlalt teada, säilinud protokollidest leiab vaid, milline krunt oli täis ehitatud, milline tühi. Hoonete asukoht sellel pildil on tuletatud uuemate kaartide pealt, arvestades tõenäosust, et ehitati vanade vundamentide peale.

Tänane meditatsioon

Soovitan mediteerida järgneva avalduse teemadel:

Seejärel tuleb minimeerida meie haridustööstuse tehtav kahju kasvavale põlvkonnale.

Hardo Pajula, tänane Ärileht

Laastumasinast, keevitamisest ja soojamüüri lappimisest

1. Sulgus küsitlus "Mida arvad laastukatusest"

10 häält - Meeldib looduslikkus
5 häält - Mul on juba kuskil puitkatus
4 häält - Kaalun kõrvalhoonele panekut
3 häält - Plekk ja kivi ruulivad rohkem
Pole vaja üldse ehitada praegu - keegi ei arva nii

2. Laastumasina prototüüpi olen edasi arendanud, sai keevitust, sai metall suhvli, pildil veel puusuhvliga:


Kahjuks on terade pildid teise vindi peal, praegu on mul 3 erineva pikkuse, paksuse, teritusnurga ja sulamiga tera, suhvel tahab arendamist, pildil olev on paras kapsaviil, aga töötab lepaga, proovi haavapakud, mida tuli üks huviline minu juurde laksima, olid praegusele setupile liiga kõvad, probleem oli tol käivitamise päeval ka ilmaga, miinuskraadidega on puu jäik, on vaja plusskraade ja niiskust, praegu vedelevad haavapakud lumehanges, eks kevade poole tee neist hääd pilbast.

3. Tegin soojamüüriga 1:0 ehk mul oli juba tunne, et kõik need augud, mida ma müüri sisse olin teinud, juhivad mu tähelepanu vaid eemale mingist salakäigust, mida mööda kinnise siibriga soojus peaks korstnasse jooksma, lõpuks avastasin kõige viimase käänaku ummistuse, nõgikorall oli moodustand ühtlase seina, mida pidi käega katki mudima - heaks õpetuseks soojamüürianomaaliate avastamisel - viimane, kõige külmem käänak.

4. Sain ka ise käe keevitusel valgeks. Üldiselt on mulle keevitamine alati robustne töö tundunud, paraku on tegu sama tundliku ja head koordinatsiooni nõudva zanriga, kui akvarellmaal. Peenikese pintsli asemel on tuline raudpiliiats, tohutu tunnetustöö, nagu maaliks vedela metalliga, ilus keevitusjälg on sama ilus, nagu sõlmjas meandermuster, esimesi samme keevituses nimetatakse si??umiseks, võrreldav suvaliste värviplärakatega paberil. Jõuga ja vehkides ei saavuta mõlemal alal midagi.

Millise (Järvamaa) mõisa seinaga on tegu?

Avaldan järjekordse piltmõistatuse, seekord mõisa interjööri teemal - millise mõisa tagasihoidlikust häärberist on pärit fotol kujutatud krohvipind? Pildistatud paar aastat tagasi, ilmselt on see artefakt vahepeal edasi hävinud:


Vaata ka minu eelmist mõisamõistatust, ei tohiks ju nii keeruline olla.

Paide raekoda

Tegelikult on see uskumatu, et Paides, mis asub praktiliselt keset mittemidagit (Paide ordulinnus on kunagi ehitatud muinasmaakonna Alempois piirile), asub suhteliselt terviklikult säilinud linnaväljak, raekoda. Kui paljud Eesti linnad üldse raekojaga tuusata saavad? Aga siin see on - kahekordseks ehitatud, kollaseks võõbatud. Järvamaa legendaarne fotograaf ja vanade fotode koguja Rene Viljat on rääkinud Paide raekojas loo Eduard Purfeldtist - kunagine linnapea, seltsielu tegelane ja kahekordse raekoja projekti autor, kes hüljati nõukogude võimu tulles. Mees hakkas kujundama ja müüma Paide teemalisi postkaarte, elatus sellest. Ning see ongi Paide edulugu - miski ei tule kergelt. Päev otsa nikerdad väikeseformaadilist keskväljakukaarti, kui midagi praktilist ei oska või oled võimudega vastuolus. Eduard oli, fotograafile ja kunstnikule omasel kombel, asjalik ja läbimõtlev. Ta istutas oma hoovi palju õunapuid ja pidas iluaeda. Vanaduses oli aega mõelda ja vaadata, näha kaduvat ja meenutada olnut. Tema matustel oli vaid hauakaevaja, suuri tegusid raekoja ja postkaartide näol ei mäletanud tol hetkel keegi. Praegu asub renoveeritud Paide raekojas Purfeldti saal, välja on pandud tema shabloonid ja suled, millega valmisid postkaaridid, mis kandsid vastavalt nimesid kas Paide, Weissenstein või viimane kirilitsas.

Kohalikest koolidest

Kuna piirkonna arengus mängib alati tähtsat rolli kool, laiemalt koolivõrgustik, siis olen oma koduloouurimustel ka sellel teemal põgusalt peatunud. Kohalik koduloouurijate kuningas Erich Klaan on suurema töö juba ära teinud - avaldanud uurimuse Triigi Valla koolidest, eks see ole mul ees olnud, kui ma kujundasin kaks skemaatilist kaarti, ühel koolimajad praeguse Kõue Valla piires, mis praktiliselt ühtib kunagise Triigi Vallaga, selle olen avaldanud Kõue Ajaloo Vihikus 2008:


Ning järgnev on avaldatud Harmi Kooli 165. aastapäeva juubelitükises, siin on piirkonnaks kitsam, praeguse Habaja-Harmi-Ojasoo-Kirivalla kant, mõlemad skeemid võivad sisaldada väikseid ebatäpsusi aastaarvude osas, need ei ole ilmselt kunagi 100% tõesed:


Äärmiselt põnevad on kõiksugu autentsed koolifotod - tagasihoidlikud olud, palju kasukas lapsi, kindla näoga kohalik koolmeister - maa sool. Ardu esimene koolimaja, ilsmelt kõige lahedam minu teadaolev pilt sellest hoonest:


Ning legendaarne koolmeister Tõnu Talbak:


Koolide uurimisel tasub käia ära Pedagoogikaarhiivis, mille asukoht on lõpuks pidama jäänud Pedagoogikaülikoolis, antud Ardu moodsa koolima skeem on pärit sealt:


Legendaarseim ümbruskonna koolimaja, "Korteni maja" asus Paunkülas, võibolla Harjumaa vanim koolihoone üldse, seisis veel kuuekümnendatel, praegu on näha vundamendi asukoht, mantelkorstna kivikuhila. Hoone nimi olevat tulnud Rootsi sõduritest, kes seal korteris olevat mingi aeg viibinud. Aastaarvudest ma praegu rääkima ei hakka, Lembit Andreseni tõsiteaduslikud aastaarvud võivad olla veidi konservatiivsemad kohalike uurijate leituist, sel aastal peaks ümmargune juubel majal igal juhul olema, Paunküla külaseltsile olen ma lubanud abi pakkuda, kui mingi trükise plaan peaks olema, pildil Korteni maja, foto 196X:


Hiljem asus Paunküla kool mõisavalitseja majas:

Ning kõige lõpuks üks Norra Mõis, Koeru kihelkonnast, Järvamaal, Jõgevamaa piiril. Antud foto pärineb Juhan Maiste mõisaraamatust, majas on kunagi asunud Rõhu algkool, pildil olev hoone on müügis, paraku betoneeritud topisena.


Kas tuleviku maakool võiks asuda küla keskel, kuhu tuuakse ümbruskonna lapsed ning kus nendega tegeleb keegi kohalik autoriteet, kes lugeda, kirjutada ja suhelda oskab (sisuline haridus formaalse asemel)?

No võtkem näiteks Paide...

Väike puust linn! Kuigi Paide oli kunagi, minu Järvamaal elamise aegu, ikkagi pealinnaks ja suureks keskuseks, kus oma iganädalasi askeldusi ajasin, juhtus mul ühel korral, kuskil päris sajandi alguses, väga meeldejääv trehvamine sinna linna. Tulin kuskilt põhjarannikult, mingilt ürituselt ning olin teel ei mäletagi kuhu, lõuna poole, ütleme. Mäo kandis sain telefonikõne, kutsuti Põltsamaale saja mustlasviiuli kontserdile. No miks mitte, peaaegu kiviga visata, piletid tehakse välja ja mustlasviiul on kidlasti asi, mida vähemalt ühe korra peaks elus nägema. Otsustasin sõita Paidesse ja ülejäänud seltskonna ära oodata. Jõudes keskväljakule, oli see täiesti tühi - ei ühtki sõidukit, sõitvat või seisvat, hingelistest rääkimata. Isegi helisi nagu poleks olnud. Ja nii kogu selle aja, kui keskväljakul ringi uudistasin. Tol ajal oli taekojale maalitud silmad, egiptuse stiilis, nagu meelde on jäänud, nii et päris üksi ma ikkagi ei olnud, silmad jälgisid mind. Takkajärgi olen mõelnud, miks neid stiilseid silmi raekojal enam pole ning et kõik Paide inimesed ei pidanud üldsegi Põltsamaal mustlasviiulite kontserdil olema, teinekord lihtsalt Paide on täiesti inimtühi. Paide eeliseks ja puuduseks on seesama - kõikjale linnadesse Eesti piires on kuskil sada kilomeetrit - võimalusi ja ahvatlusi kui palju. Teiseks suureks eeliseks teiste väikelinnade ees on ajalooline keskväljak, selle säilumine ja kasutamine tänapäevani. Keskväljak on poolmüstiline ruum - võib olla täiesti inimtühi või sagimist täis, aastasadade rütmiga sammu pidades. Paide on linnana kummaline - kui mujal linnades on arendus kokku kuivanud, ehitatakse ja planeeritakse Paides vägevalt, vastuvoolu ujumine võib teinekord kasuks tulla. Paidel on plaanis anda keskväljakule uus nägu, minu nähtud projekt on küll veidi vastuoluline - piiratakse liiklust, aga tekitatakse suuremad murulahmakad ja teise kohta, ovaalsed pealegi. Nähtud projektil on juugendlik joon, nagu 1920-ndatel kahekorruseliseks ehitatud ja värskelt renoveeritud raekojalgi - sealne neojuugendlik projekt on küll kohati stiililiselt vägivaldne ja pingutatud - mind huvitas hoopis rohkem stiilne sammas, mis renoveerimise käigus kuskilt seina alt välja tulnud, kui kõik see särav uudsus, mis raekojas valitseb. Aga olgu, raekoda on võimas, keskväljak võib saada lahedaks kohaks. Visandasin ühe vaate, ajast, kui raekoda oli vaid ühekordne, paistab, et ka sel hetkel pole keegi platsile sattunud ning plats on tervik - sillus 100%.

Filmielamus: Maa on pattude laul

Maa on syntien laulu, Soome, Rauni Mollberg, 1973

Ma olen viimasel ajal vaadanud Soome maaelu filme, kuna võrredels Eesti filmidega

1. Puudub ideoloogiline moonutus (2008 Eesti propagandafilmid)
2. Kaunid loodusvaated (miks neid Eesti filmides nii vähe on)
3. Tase tundub nagu kõrgem
4. Põhja-Eesti taustaga valdan Soome keelt

Antud filmi põhiliseks plussiks oli maaelu (Tapahtuu sotaan jälkeen Siskon kylassa Etelä-Lapissa) äärmiselt tõetruu kujutamine, kõiges oma viletsuses, töödes, rõõmudes, aastaaegades, sündides ja surmades. Mul ei tule pähe hetkel ühtegi Eesti filmi, kus talutööde igapäevane nokitsemine oleks olnud suures plaanis ja kulgeks rahulikult, filmi tempos, kannaks ja voolaks, on vaid mingine palksein või butafooria peategelaste taustaks, heal juhul võetakse puukausist kulbiga putru või välgub solgiämber, parandage mind, kui ma eksin. Filmi lõpus oli väike ringvaade rezhisöör Mollbergi teemal, ta näitas ja rääkis puuasumist, kus lapsepõlves elas, anti sõna ka kriitikutele ja Soome suurkujudele, kes Raunit iseloomustasid (Ihana ja mahdoton). Mul ei ole siinkohal mõtet filmi sisu ümber jutustada ning kindlasti on see mitmeplaanilisem, kui minu nähtu - huvitasid eelkõige eluolu, arhitektuur ja kombed, vaataja peaks arvestama rohke naturalismiga. Ma ei ole seda filmi algusest lõpuni ühe jutiga läbi vaadanudki, seega täit narratiivi mul pole võimalik edasi anda. Paistis, et film näitab kolme maailmavaadet, elustiili, millest Soomet talupojale oli antud kandev roll. Kuna tegevus toimus Lõuna-Lapis, tulid filmi laplased Nahkakülast (sic!), kes erinevalt pahurast ja räpasest, hallist talupojast, olid kirevate lintidega kaunistatud kostüümidega, rõõmsameelsed, vabad, nagu nende põhjapõdradki.


Pahur talupoeg peksis oma koera, laplane ajas oma koerad eemale põtrade lihakeredest. Talupoja loomad olid temale loomuomaselt kinni laudas. Kolmandaks inimtüübiks filmis olid protsetandid, kes elasid tapeeditud taredes, istusid korralikel toolidel ja sõid kenasti nuga ja kahvlit kasutades. Külla sõitis rändpreester, tema jutlus on kindlasti võimsaim filmis nähtud nähtud protestantistlik jutlus, siinkohal ei hakka filmi spoilerit maha panema. Mõned kaadrid, mis leidsin:

Kirste tegi kohalik meister filmi jooksul kaks tükki, kuigi surma oli rohkem - ma ei tea, kas laplased matsid oma surnuid sel viisil, piltidel kirstu tegemine:


Puid veeti kahel korral, esimesel langesid reeümber kuused kahemehesaagide jõul, teisel korral veeti roikaid:


Arhitektuurielamis oli võimas, madalanurgaga katused, lääpas kõrvalhooned, paargud:

Emotsioonidest, poliitikutest

Vaatasin eile ERR arhiivist mingit poliitikutevaba poliitikasaadet, kenade rahvusmustritega stuudiokujundusega, üllatusena sai Kõu tigupostiaeglase ühenduse kaudu väga hästi streamida - vaid paaril korral panin saate bufferdama. Saates oli ka Indrek Neivelt - minu kunagine naaber Järvamaalt ning ta päästis saate, kuigi superhea oli ka Raivo Vare, kelle iganes naaber ja misiganes mees ta ka ei oleks, veel paar meest oli stuudios, kellest akadeemia Nord õppejõud esines kõige segasemate avaldustega. Mis siis toimub riigis? Kui Sa pole just töötu, võlgades, pankroti äärel, juba pankrotis, enesetappu sooritamas teiste ükskõiksuse või võlgade pärast, hüljatud, kodust väljatõstetud või seda peatselt kogemas, külmas, näljas jne., võib olla, et oled riigikogus, valitususes ja ketrad plaati, et kõik on enam-vähem korras, pole häda midagi ja mingeid muutuseid ühiskond ei vaja. Sellist käitumist peetakse võibolla isegi normiks ühiskondlike tegelaste puhul, et ajad oma asja edasi ning sind ei pea huvitma, mis ümberringi toimub. Näiteks oodati minult, et ajan vabatahtlikult edasi koduvalla reklaami- ja arendusüritust, olles kõvasti tappa saanud vallalehes, kusjuures minu kraesse pandi ka vallalehe bläki tõttu kellegi teise jamad. Tegelikult see ongi norm, prozakikirbelõhnaline tegelikkus, et istud oma postil ja teed head nägu, ingnoreerid virtsa, mida sinu poole loobitakse, ignorantsuse ja valitsemise praegune ideaal, mida vähem lihaseid näos liigub, seda kõvem nina oled, seda kõrgemale on võimalik ühiskondlikul redelil ronida. Kujutage endale ette näiteks Breznevi, Hitleri, Ansipi, Maripuu miimikat ja näolihastekontrolli - tase. Sellistele kohtadele jõudmiseks on emotsionaalse intelligentsi tasandail vaja väga palju tagasilööke ning nendest ülesaamist. Kui sa just pole viiekümnendat inimpõlve krahv, kel kõrkus ja ülbus, kehahoiakud ja nipsakus, duellivalmidus ja epeemõõk sündises kaasas, on kaks võimalust: kas asud kriitika ja tagasilöökidega silmitsi, teed oma analüütilised järeldused ning muudad vastavalt sellele oma tegevust ja põhimõtteid, jäädes endaks muutes ennast või teed tuima näo pähe ja tegutsed edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Millist meetodit kasutab praegune valitsus?

Karm, kuid tegelik reaalsus on see, et raha ei ole ega tule, riigi tasandil. Odava laenuraha jõul on põhiliselt sisetarbimiga viidud lakke palganumbrid, muud kulutused, efektiivsust tõstmata. Pidu on läbi saanud kellele varem, kellele hiljem, naabrist käruvalmistaja, kellel veel suvel kaks jörssi palgalisena hoovil keevitust tegid, viib peagi EMEXisse oma rauavaltsid, muud suuremad seadmed, ning ei saa enam keevitajana tööle minnes samagi suurt palka, kui tema kunagised töölised. Erasektori shokk jõudis kohale juba kaks kvartalit tagasi, aruannete miinuspoolel olevate punaste küünalde tõttu panid targemad juba siis pillid kotti, kes kaua muneb, või kellel suur laojääk, võib saada veel suurema paugu. Eksport kõrgele ajatud palgasooviga kvalifitseerimata tööjõu baasil enam ei toimi. Võõrtööjõud tekitab pikemas perspektiivis suuri sotsiaalseid probleeme. Aga valitsus sitsib edasi.

Selles mõttes on Indrek Neivelti lõpuks avalikult välja pakutud EEK kursi devalveerimine hea lahendus, et suurendab riigi konkurentsivõimet totaalselt, ühiskonna lõikes, iga krooni pealt, erasektor niikuinii suudab sellele operatiivselt reageerida. Paistab, et valitsus oma kulusid kokku ei kavatse tõmmata, pensioneid vähendada jne. Paraku on lõpukorral reservid, riigilaenu intress kõrge, varsti oleme terve kambaga kuival. Siis on devalveerimine juba vältimatu ning seda tuleb teha rohkem - näiteks 50%, pankade kaela pole mõtet midagi ajada, mille pärast meil siis vaitsus ja Eesti pank üldse on? Tainapead.

Kiire haldusreformi läbiviimise kohta ütles üks mees, et tulekahju kustutada pole mõtet kiirustades - keegi võib ämbriga piki pead saada.

Eesti Talurahvaarhitektuurist

Paar lõiku Karl Tihase raamatust Eesti Talurahvaarhitektuur, TTÜ kirjatus, 2007

Kuni XVIII sajandi keskpaigani oli mõisamajapidamine veel võrdlemisi lihtne ja suhteliselt väike. Mõisa ja mõisahoonete arhitektuur oli samuti tagasihoidlik. Kuna mõisad pidid ehitama kohalikud talupojad, siis enines neis ka talurahvaarhitektuuri iseloomulikke jooni. Tolle aja mõisahooned kujutasid endast tavalisi palkseintega ehitisi, mis kaeti õlgedest või kiskalaudadest katusega. Mõisa peahoone oli enamasti ühekorruseline ning koosnes vaid kahest suuremast toast, ning 2-4 väiksemast kambrist. Mõisaõuel asusid ka aidad, laudad, tallid jt. majandushooned. Nende hulgas leidus mõnikord samasugune suveköök nagu taludeski. Tolle aja mõisahooned olid asetatud õuele silmas pidades peamiselt vaid majanduslikku otstarbekust. (lk. 17)

Rõuge linnuse väljakaevamiste tulemustest, lk 355:

Hoonete pidala oli 4 x 5 m - 5.5 x 7 m. Seinapalkide vahed olid tihendatud saviga. Ilmselt olid kõik kolm ehitist taluhooned. Hoonete katusekonstruktsiooni kohta puuduvad andmed. Kuna aga hoonete põrandapinnas ei avastatud auke, kuhu võisid toetuda katusepostid, siis võib arvata, et katuse ehitamisel kasutati siin juba sarikkonstruktsioone. Nagu arvab E. Ederberg, võib katusekonstruktsioonina siin kõne alla tulla kaks varianti - suhteliselt lame mätas- või kõrge õlgedest kelpkatus. Esimene neist näeb olevat tõenäolisem.

Käisin reisil, Preedis

Seekord juhtul mediteerimisel mingi jama, jõudsin aega, mis oli natuke peale eelmist reisi, kuigi tahtsin minna just sinnasamasse hetke, kus neli hobust ja kolm kana hoovil olid. Häärber tundus nagu kõrgem olevat, oli endale saanud paar päeva tagasi valendava laudkatuse. Küünil, sigalal ja kanalal oli õlgedest katus, teistel hoonetel turbamätastest, mis kohati nii katki olid, et sarikad ja vitstega punutud roovitus alt paistsid, kohati kasvas seal peal mingi ebamäärane hein. Ka aeda oli kohati parandatud, hoovile oli veetud lapikuid kive. Oli öökülma tõotav punane ehataevas, suitsuvine tõusis korstnast peaaegu püstloodis üles. Taamal oli põllult koristatud vili, kohati kandsid õunapuud, viinamarja- ja kreegisaak oli korjatud. Päevinäinud tõllaga tegi kutsar kahe hobuse jõul kiiret sõitu, kolm ülejäänud hobust, kes tallide ees rohtu sõid, ei teinud sellest välja. Üldiselt on sellel vaatel peahoone tagantpoolt kenast näha, perspektiivi tõttu jäävad väikseseks kaugemale jäänud hooned, mis liiga kribu detailiga.

Nüüd me alles räägime Preedist

Kuna ma alles täna teadvustasin endale Preedi mõisa kaardi olemasolu 19. sajandi teisest poolest (rekvisiite vt. Nahkanui kaardigaleriist), siis hakkasin otsast peale, mis, kus, millal. Täit selgust ei saanud ka seegi kord, eriti rootsiaegse kaardiga, kas kompassinõel on tõesti kõverasti näidanud või niivõrd suvalt joonestatud või tõesti kõik nii palju muutunud, aga vaatame edasi järk-järgult (aitäh kunagisele kohalikule Siretile, kes kommenteeris siin):

Kõigepealt võtsin aerofoto maaametist ja tõmbasin sellele peale skemaatilise kaardi (samast), näha on palju varemeid konkreetsete kastidena, mis revisjoni käigus ju siis hoonena püsti seisid, tähistatud on ka Preedi "Kavaleride maja" (niikaua, kui keegi paremat või ajaloolist nime ei ütle, seest värvitu, endisest peahoonest E).

Nüüd sobitasin skemaatilise kaardi peale 19. sajandi oma, mis tavaliselt kattuvad praegustega ideaalselt. Tõesti, jõgi asub teise koha peal. Klapib Kavaleride maja, T kujuline majandushoone, keeruka kujuga majandushoone, säilinud on nurk ilmsest karjakastellist.

Siin 19. sajandi kaart aerofotoga üldisemalt:


Juba paikas 19. sajandi kaardile hakkasin sobitama rootsiaegset, sellest sai kaks varianti, nüüd on vähemalt jõgi paigas, kui see just kahesaja aastaga asukohta pole muutnud (17.-19. saj), üldiselt klapib vähe:

Kui ma nüüd 19. saj kaardi nähtamatuks tegin, et rootsiaegne otse aerole hüppas, olid asjad veel rohkem paigast ära, sobitasin aeroga järgeva variandi, kompass on otse, aed läheb hästi kokku, muu on ikkagi kaheldav.

teeme ära 2009 võib saada konkurendi

Sain sellise üleskutse:

Kuna öömaja on mahukas, siis nüüd lumega võiks teha projektipõhiselt suusamatkalistele suurürituse. Triigilt kõue mäest alla läbi Tarapella (TÕRAPALA) Kadjale. Varbsel on kaks pärandkultuuri objekti ,millest lubjaahi jääb RMK piirile. RMK palun sponsoriks. Kas sealt oli vanasti hüppekas rabale? Vahastus oli müügis koolimaja, mis võiks olla tugevamate suusatajate sihtpunkt, et teed juua. Sinul lippab sulg hästi, vaim ka erakordne ja tead kust selleks hetkel raha küsida. Raivo tunneb paremaid rajakohti ja vana taliteegi võiks tulevikus läbi sõita. Radade sõitmine on suur töö ja tahab head orienteerujat. Rajasaan on Kadja meestel olemas. Heietan seda mõtet juba mitu aastat ja tänavu tuli lõpuks lumi. Kas KIK on sinu projekte rahastanud?
Kas teil küladevaheline meeskonnatöö laabub või ajate projektikesi omaette? Kas teeme üheskoos ära?

22.01. kell 10 on Paides Talupäev,mille korraldab tubli Ambla ms juht Toomas Lemming. Lõpeb kell 15 Pakutakse kringlit ja metsandustoetuste teavet. Kui huvitud, siis vaata täpselt erametsaportaalist: üritused.


Ning minu vastus sellele:

kle liiga palju infi preguseks, võta nüüd ise üks projektikese juhtimine ette ning kutsu mind suusatama, kui võimalus.

Veel Preedist

Viskasin nalja pärast Preedi mõisasüdame aerofotole maaametist peale Rasumovski üldkaardi aastast 1909, et midagi lisaks selle maagilise paiga kohta teada saada. Kuna on olemas mõisa kirjeldus ja kaart 17.-18. sajandi vahetuselt, (keda see huvitab, leiab lingi kindlasti ise üles) on kakssada või kolmsada aastat ühe paiga arengus-hävingus-taassünnis märkimisväärne aeg. Eestimaa kubermangu peakartograaf Rasumovski on pidanud märkimisväärseks häärberit ning kirdes paiknevaid hooneid, mille vundamendid praegugi aerofotolt välja turritavad. Ära on märgitud ilmsed rehed, mida meenutab idapool asuvad kivikangrud. Sinised lärakad plaanil on minu looming - kes pinnavorme sealkandis teavad, võiksid kommenteerida, kas tegu võib olla paisutatud jõesängiga, minumeelest nagu sobiks. Kus on veekgogu, seal on Rasumovski selle ise siniseks võõbanud, ajutiselt paisutatud jõesängidega ta aga seda teinud ei ole (Põhjaka). Muidugi on kaardil nähtav jõgi saanud kõvasti õgvendust.

Ning postituse lõpetuseks julgustan kõiki väiksele kunstiteraapiale. Otsige üles värvid (guashid, õlivärvid, pliiatsid, pastellid, mida iganes) ja katke nendega mingi pind või ese (sein, põrand, lagi, mööbel, iseend, arvuti va. ekraan, traktor, midagi muud). Momentaalselt on parem olla ja on koheselt üks kodustatud-personaliseeritud ese anonüümse analoogi asemel, juures. Pildil minupoolt kasutatud Preedi mõisasüdame kujutamisel kasutatud vahendid: Vildikad (15.- 24 tk RIMIs), paraku on foto värvid ära keeranud, tegelik tonaalsus on harmoonilisem, paremalt teine on roheline, ning akvarellid (2000. aastal maksid kuskil 150 000 rbl. otse Peterburi kunstiakadeemia väravast). Akvarellikarbi järgi võib koheselt aru saada kunstniku tõsiseltvõetavusest - õige kunstniku karbis on enimkasutatavaid toone järel vaid loetud mikrogrammid, minu karp on vastu pidanud 9 aastat ning see on alles algus.

Kuidas joonistada mõisasüda (kunstiteraapia)

Minu postitus vanade kaartide interpoleerimisest on olnud menukas - blog.tree esikohta pole mõtet mainidagi, nelja päeva jooksul 153 otsekülastust pluss lugemine koos teiste postitustega, mida ma kuidagi arvestada ei saa, kuna postitused ei käi salmiku moodi kokku, et nende eraldi avamisel arvet pidada.

Preedi mõisasüdant Koeru kihelkonnast Järvamaalt olen püüdnud mõtestada kaasaegset aerofotot ja 1703. aasta kaarti kokku segades, antud mõisast võib leida poole ajaveebi jagu infot Nahkanui lehelt. Olen Preedile mõelnud otse kaema minna, kuna mind huvitab lisaks teoreetilisele või talletatud infole ka vahetu kontakt paiga füüsisega, paraku pole jõudnud seda veel teha.

Meditatsiooniks sulgesin silmad, rahunesin maha, kujutasin enda ümber konkreetset füüsilist reaalsust, milles olin. Seda saab teha aeglaselt, lastes enda ümber tekkida ruumil, muul maailmal, detailide, pindade, kaupa. Kui tekkinud pilt oli staatiline, valmis, hakkasin mõtlema ennast ülespoole kulgevat, jättes kujustatud maailma allapoole, niiviisi järjest kõrgemale. Vaikselt tekkib ümbritsev maailm justkui aerofoto, mida järjest rohkem nägema hakkan. Kellel ei teki, laske ennast vabaks ja heitke eelarvamused, kui midagi ei mõtle, tekkib ümberringi õige maailm. Kui mõelda ennast valesse maailma, võib astraalkeha kuhugi teise reaalsusse minna ja on raskusi selle tagasitoomisega, ehk keha jääb ilma hingeta, hing jääb kuhugi maailma kummitama ja kinni. Niisiis, mediteerides, võib ennast kujutada ükskõik kuhu või misiganes aega. Mina reisisin Preedi mõisasüdamesse, ajas kuskil kolmsada aastat tagasi. Mida seal nägin, joonistasin ja maalisin vaikselt siia aega ja kohta tagasi tulles paberile, kasutades vildikaid ja vesivärve:

Koduloo uurimine ja eetika

Sain sellise kirja, väga keeruline teema, ei oska hetkel kommenteerida:

Ahoi

et olen Sind aeg-ajalt inspireerinud oma blogis üht või teist teemat arendada ja et Sul mõtteid sellest mõttetust Laaneti-bullshitist kõrvale juhtida, siis selline ...eee... kas just kont puremiseks, aga no midagi sinnakanti. Nüüd aga vaataks, kas Sul läheb mõte liikuma.

Teemaks koduloo uurimine ja eetika. Kui intervjueerida inimesi, küsitleda neid, kuidas külaelu omal ajal oli, kuuleb nii positiivseid kui negatiivseid lugusid. Kuidas toimida negatiivse infoga? Seda võib olla mitut laadi, mis inimest vähem või rohkem riivab. Kui virk või laisk keegi oli, kui hästi põllud peetud või kui lohakil asjad. Kes rääkis palju tühja juttu või kes armastas praalida palju. Need on ehk sellised väiksemat sorti asjad, millest kirjutamisest vast palju pahandust ei sünni.

Aga kui keegi läks vaimuhaigeks? Meie kandis on üsna mitu lugu, kus üks või teine läks hulluks, kes õnnetu armastuse pärast, kes väidetavalt õppimisest. Kes käis siis mööda küla ja ehmatas karjalapsi, kes ehitas endale metsa onni. Kes kõndis kriitvalgete tennistega ringi, hiilis vaikselt kuskile ja ehmatas pererahva poolsurnuks, kui keegi järsku pimedas kööginurgas kriitvalgetes tennistes tegelast seismas märkas :) Nendest lugudest tahaks kirjutada, neil ei ole minu teada ka järeltulijaid, keda see riivata võiks.

Nüüd aga asjani, kus tegelik dilemma. Kui küla ajaloos on ka mõrvasid. Ühed külaelanikud on läinud kaasa nõukogu võimuga ning lasknud teised, oma küla elanikud maha... Tahaks sellest ka kirjutada, et ka tänapäeval inimesed mõtleksid, miks nii juhtus, kuidas on võimalik, et meie kõrval elanud inimesed võtsid võimaluse tulles püssi ja lasid teised oma küla inimesed maha... Olid nad siis tõrjutud? Olid lihtsalt ise laisad, aga tohutult kadedad teiste töökate ja visade ja edukate inimeste peale? Mis on see õppetund, mida ei tohiks ka täna kahe silma vahele jätta külavanemana? Samas jätaks ma nende inimeste nimed nimetamata, kui nende lähedased sugulased ja ehk isegi järeltulijad veel tänagi siinkandis elavad, see teeks neile ju haiget.

On Sul tulnud selliseid dilemmasid ette? Või mingeid muid?

teeme ära 2009, 3 päeva osalus ja loobumine

Humoorika artikli pärast Kõue Kuulutajas panen maha oma nüüdseks kolm päeva kantud rolli kampaanias "Teeme ära 2009 Minu Eesti", kus nõustusin olema Kõue Valla koordinaator, põhjuseks kampaania meediaplaan, milles oleks pidanud kasutama Kõue Kuulutajat 2,3,4,5,6/2009, ehk kuna järgmises numbris on mul vaja paaril leheküljel Viivi Laanetile oponeerida külaelanike sh. minu võimaliku oavarguse teemal, ei saa ma samas kanalis olla tõsiseltvõetav 3. sektori eestvedaja.

Avaldan siinkohal oma praeguseks koostatud strateegia, ehk keegi viitsib minu rolli üle võtta või saab sellest mõtteid.

Teeme Ära 2009 on 3. sektorit elavdav ettevõtmine, mis korraldab üle Eesti mõttetelgud, mis fikseeritakse videovormis ning mida hiljem uurivad sotsiaalteadlased ning mis on ideedepangana hiljem kõikidele kättesaadavad. Teemad, mida juturingides puudutatakse, võivad olla kohalikud probleemid, üldisemad, põnevad kitsaskohad, et kutsuda kokku inimesi väljastpoolt valda. Enamus Tallinna inimesi ilmselt võtab suuna 1. mail kuhugi maakohta mõttetalgule ning valib osalemiskoha seal välja pakutud teemade järgi. Seega - mida intrigeerivamad teemad, seda suurem külastus, reklaam Vallale.

Mulle pakuti alguses Harjumaa Koordinaatori kohta, kuid olin nõus olema vaid Kõue Valla esindaja. Plaan oli kokku ajada võimalikult palju mõttekodasid, et näida suure ja kolmandas sektoris võimsa vallana (mitte ainult näida). Kampaania eesmärgid Kõue Valla jaoks minu eelistustel:

1. Reklaam Vallale - oleks välja toonud unikaalse asukoha Harjumaal (metsad, järved, eestimaa Shveits), kolmanda sektori tugeva rolli, oleks vastu võtnud, mahutanud palju turiste-mõtlejaid.
2. Kampaania korras oleks urgudest välja meelitanud ka need, kes sealt muidu pole veel väljunud.
3. Mõttetalgute abil oleks saanud ehk palju ära teha, lahendusi.
4. Nõrgaks pooleks pean massipsühoosil (100 000 osalejat) tekkinud kergekäelisi lubadusi.

5. Kampaania sponsorite abil (Elion, Emt, Skype, delfi veel paljud suurfirmad) oleks saanud kasvõi ajutise internetiühenduse kodadesse, kus see puudub.


Meediaplaan:

Valla leht: Veebruar - Juuni kampaaniast üldisemalt, kodade tutvustused, kojavanemate ootused, kokkuvõtted
Lisaks oleks avaldanud vähemalt kaks artiklit Harjumaa lehtedes ja võibolla ka üleriigilistes
Digitaalmeedias oleks teinud eraldi ajaveebi, mis oleks "müünud" Kõue Valda, videod talgutest oleks jäänud netti.

Nagu ma ütlesin, oli mul plaanis pakkuda välja võimalikult paljudele 3. sektori eestvedajatele kojavanema kohta, mis tähendab, et 1. mail oleks nad omanud võtit kotta, kus toimuvad mõttetalgud. Mõttetalgu juhatab kaks inimest: kojavanem, kes tunneb kohalikke, talle sekundeerib mõni tipp- või personalijuht, enamasti Tallinnast, enamasti sponsoreerivast firmast.

Minu poolt pakutud kojad oleksid olnud:

Kõue Rahva Maja, kojavanem Arno

Habaja Fresko, kusjuures ühes kohas võib pidada mõttetaglu ka mitu gruppi, siin oleks olnud see võimalus

1. Juht: Riina
2. Juht: Monika
3. Juht: Viivi

Ardu kool, kojavanem Tiiu, võibolla ka noorte ja pensionäride ring eraldi

Selles kojaks võiks üheks teemaks olla Tartu mnt. läbimurre, kas kõik vastused on ehituseks olemas?

Harmi Kool, kojavanem Sirje

Üheks teemaks kindlasti väikekoolide sulgemine

Kiruvere laager, kojavanem Katti

See oleks olnud puhas reklaamikoda, muinasaegsed inimesed telkide ja lõkke ees, videokonverentsi pidamas, ma arvan, see vaade oleks võinud saada rahvusvahelisse pressi.

Kõue Vald, Kojavanem Andres

Siinkohal oleks võinud Vald näidata oma suhtumist 3. sektorisse ja korraldada samal päeval lahtiste uste päeva, ehk rahvas oleks saanud vahetu kontakti võimuga, oleks toimunud avalik juturing.

Rõõsa metskonnahoone, kojavanem Harri

Paunküla keskus


Ühesõnaga, see kõik on veel teostatav, kui keegi võtab enda peale Valla koordinaatori rolli, mille ma maha panin. Juhul, kui keegi Vallast ei hakka kohalikuks koordinaatoriks, tuleb minna võimaliku Harjumaa koordinaatori(te) alluvusse, kust ei pruugi vajalikku tehnilist/aja/aju ressurssi jätkuda, kui kedagi see kampaania üldse peaks huvitama.


Saatsin sellise kirja kõikidele potentsiaalsetele kojavanematele ja valda, olen juba saanud mitu julgustavat kirja, kus mind ikkagi selles rollis näha tahetakse, avaldatakse toetust. Nendele kirjadele ma ei vasta, kuna olen otsuse teinud ning sellest ka oma agenti teavitanud. Sel aastal kujundan Kõue Valda reklaamivat brozhüüri, mis on saanud KOP projektist raha, antud juhul, kui Valla leht on minu kohta kriitika hulgas ka mingit jura avaldanud, ei saa ma võtta lisaks enda kanda Valla arendus- ja reklaamitegevust, ma ei tunne ennast kohustatuna ning ei hakka midagi "hambad ristis" tegema. Minu paksu naha kasvatamine negatiivse tagasiside ja muu jura minule omistamise asjus toimub nüüd kerge kõrvaletõmbumisena Valla vabatahtlikul arendusel antud ürituse raames. Eks 1. mail on võimalus olla kojavanemaks Kõuel, teda toetada või võtta rännak ette kotta, kus mõni mulle südamelähedane teema. Valla lehte, kuhu hea tahte avaldusena tegin jahti ja põllumajandust puudutava loo ning millele ilmus järjest kahes numbris vihast tagasisidet, kusjuures teisel korral omistati minu tekstiks ka kellegi teise jama, ma kirjutan vastuse vihasele pensionärile, kuid midagi lisaks avaldada ei plaani, kuna varitseb oht, et see tehakse kõige rämedamal kombel pulbriks üle kahe lehe, minnes isegi isiklikuks, ning seda kõike avaldatakse maksumaksja raha eest. Kõue Rahva Maja on juba läinud isemajandamisele, olen oma taskust plekkinud ehitusvõlga, mida kunagi garanteeris Vald, kuid loobus sellest. On käes Kõue Valla tõehetk - kas miski õigustab nii väikest valda? Mina olude sunnil teen seda vaid käsilolevate projektide raames, lisakohtustest praegu loobun.

Ai raaiiissskkk...

Võiks olla kokkuvõttev pealkiri Viivi Laaneti järjekordsele, teisele, kriitilisele artiklike Kõue Kuulutajas, ajendatuna minu kirjutisest kohaliku põllumehega, mis on kättesaadav siit, ning mis on eravestluste põhjal teiste valla elanikega väga põnevaks looks kujunenud, kusjuures, ilmselt esmakordselt, on Kõue Kuulutaja ajaloos kasutatud teise autori kommentaari artiklile. Esimeseks reaktsiooniks loole ilmus Viivi Laaneti sõnavõtt Kuulutaja detsembrinumbris, koos minu kommentaariga on see kättesaadav siit, Kuulutajale ma oma vastust avaldamiseks ei pakkunud, seekord, pärast teistkordset väljakutset ma peaks seda ilmselt tegema, muidu Valla lehe lugejad, kes netti ei kasuta, ei suuda sellise tulistamisega järge pidada. Avaldan artikli siinkohal Kõue Kuulutajast täies mahus, kuna lugu on kättesaadav ka valla lehel, ei riku ma sellega autoriõigusseadust:

Põdra poeg ja rase koer

Ka kõige matsimat sorti eesti mats
ei rakendanud adra ette naist ja
lapsi, veel vähem käis ta seal ise.
Tema kohus oli hoida adrakurgi ja
pidada vagu. Atra vedas härg või
hobune. Tänapäeval teeb selle töö
ära rauast tehtud jõumasin.
Juhan on oma pealkirjas
ilmselt lähtunud eesti vanasõnast
„See jalg on ikka õigel teel, mis
adra taga käib“, aga teinud seda
veidi vildakalt. Kogu elu uueks
loomise tuhinas jätame vanasõnad
nii, nagu nad meieni on jõudnud,
seda enam, et ei väsita
kinnitamast, kui kaunis see
kadunud Kungla aeg oli. Loo
lõpus teen ma juttu ka sellest,
kuidas see teadmine ka Teile
kasuks võiks tulla.
Nii nigelad Kõue valla teed ka
tänapäeval ei ole ja Kõue vald ise
nii kehvake, et ta peaks teid
ehitama mädanenud palkidest.
Väga märgade kohtade täiteks
kasutatakse hagudest tehtud
patja, millele kruus peale
veetakse. Need palgid, kui neid
üldse mingil ajal teeehitusel
kasutatud on, on ammugi
masinate poolt segi sõidetud ja
ära mädanenud. Mäletate,
koolis räägiti, mis puuga
juhtub, kui ta on pidevalt
muutuvas õhu- ja
niiskusrežiimis – mädaneb ära.

Need palgiotsad, mis Teid vihma
ajal Pala teel kummitavad, on
pärit kohe päris lähiminevikus
ehitatud truubist, mis on nüüd
asendatud raudbetoontorudega.
Ootame, paari aasta pärast on nad
kadunud.
Nii lolli mõisnikku või
mõisavalitsejat ei olnud olemas,
kes rabast põldu tegi. Igat märga
maad ei saa lugeda sooks. Raba
võib väga tinglikult sooks
nimetada, aga iga soo ei ole raba.
Allakirjutanu on palju aastaid
tegelenud Eestimaa muldade
kaardistamise, viljakuse uurimise
ja hindamisega. Selles valdkonnas
ma orienteerun väga hästi.
Eesti keeles on traditsioonilised
mõisted asjade ja tegevuste
nimetamiseks. Vanajumal lõi maa
ja taeva. Inimene maad ei ole
loonud, ta vaid harib seda ja
püüab viljakamaks muuta.
Talivilja ei panda maha, vaid
külvatakse, kartuleid pannakse.
Lähiminevikus „pandi ka peeti.“
Mitte igasugune kõrvalhoonetega
kokkuehitatud maja ei ole
rehielamu. Miks Te arvate, et
jahimehed ja hundid käivad ainult
vanu taliteede trassi pidi,
metsades on palju muid radu ja
rajakesi ning kraavikaldaid, mida
mööda mistahes olendid liiguvad.
Roheline ja loodusearmastaja
inimene võiks teada, et meie
metsades ei ela kabjalisi s.t.
hobuseid, eesleid, eeslikke, taapire
ja ninasarvikuid Kõue vallas
looduses ei esine. Üks toimekas
ninasarvik ajab Tallinna linnas
asju, aga see ei puutu siia.
Mispärast kirjutatakse Kõue
Kuulutajas lugusid asjadest, mida
täpselt ei teata, millest on ainult
ähmane ettekujutus, või ei omata
üldse ettekujutust. Miks peetakse
lugejat rumalaks, kes nagunii
midagi ei tea ega mõista, või veel
halvem, arvatakse, et nagunii ei
loeta lehte läbi.
Mahe, öko ja andunud roheline
loodusehuviline võiks ikka omada
minimaalsemaidki teadmisi sellest,
millesse kirglikult usub ega
kirjutaks põdrapojast (KK märts
2008). Sokust saab mängleva
kergusega põder (sama). Suure
vaimustusega kirjutab autor
Paunküla maastikukaitsealal
olevatest pinnavormidest (nimelt
kuplid on puudu) ja
orhideesortidest (KK juuni 2008).
Ei kasva metsas taimesorte, vaid
ikka perekonnad ja liigid.
Millest me räägime, kui isegi
asjaomased vallaametnikud ja
maakomisjoni liikmed ei ole
selgeks saanud, mis on
maatükk, katastriüksus ja
kinnistu ning mil puhul mida
kasutatakse.
Rase koer on pärit riigiraadio
lastesaatest.
Nüüd, Juhan, Teie
tõehetk:
Kas Teil on kombeks oma
igapäevane söök ja talvevarud
muretseda võõralt põllult? Te
väidate, et seda teevad ka teie
naabrid ja veel omakorda nende
naabrid. Kui ka omanik on
selles suhtes tolerantne –
metssead nagunii söövad ja
lagastavad – saab seda
toimimisviisi nimetada ühe ja
ainsa sõnaga – vargus. Vähe
sellest, et meie siin seda teada
saame, riputasite Te loo üles ka
internetti. Tervel Eestimaal on
võimalik lugeda, mismoodi
siinkandis asjalood on. Tubli!
Adraaisad pihku, mees!
Mööndusena võib ju
potipõllumajanduses adrakurgi
hoida ka abikaasa.

Nii, hakkame nüüd peale:

1. Tänapäeval "käib" Kõuel tõesti aus mees adra ees, ader on traktori liideseks, ripub järgi, sellest ka vanasõna modernsem kasutus.

2. Kõue Vald ei ole kindlati nii kehvake, et oma teed mädanenud palkidest ehitas, seda tegi Triigi vald või Triigi mõis, 1820. aasta kaardil tähistavad teid madalates kohtades palgiread, osaliselt on teetrassid samad, peale on veetud kruusa, mis on vajunud palkide vahele, ümber ja alla. Tänapäevani on säilinud palkteid, mis on praktiliselt muinasaja lõpust, nähtavad palgid, risti teega on ka Sääskülas, vahetult enne Riidamäed.

3. Mis mõte oli kraavistike kaevamisel, melioratsioonil üldse? Maa kuivendamine, siikohal peaks ma Viivi Laanetiga kokku saama ja laskma tal dekodeerida minu valduses olevat 1820. aasta Triigi Mõisa kaardi koopiat, seda oleks väga põnev võrrelda tema mullastikuuuringutega.

4. Talivilja ja kartulikasvatuse pealt võisin ma tõesti kasutada vale sõna, ei oma suurt kogemust sel teemal rääkimisel.

5. Rehielalamu, jah. Mida sõnade närimist, ma ei või, juhul kui see ei ole rehielamu, või vaid näib sellisena, keda see kotib peale Viivi Laaneti? Käisin ka seal majas sees ja võin kinnitada, et see on rehielamu. Paluks konkreetsemat vastuväidet, et see ei ole rehielamu.

6.Taliteede teema tõin loosse sisse võibolla vägivaldselt, mõte oli seostada taliteedel murtud hobuseid antud teemaga, muidugi käivad hundid ka väiksemaid radu pidi. Taliteede teema seostub praegusel ajal nende elluäratamise, märgistamise, kaardistamisega. Antud teema on väga huvitav, paar meest ajavad vanu trassi jälgi, viidetega Weissensteinist, Nahkanuialt.

7. Kabjalisi, jah, minu viga, metsikud hobused on minevik.

8. Miks ma kirjutan ähmastest asjadest ja küsin seda kohaliku Jahiseltsi esimehelt ning avaldan Vallavanema soovil kohalikus ajalehes? Et teada saada ning et teised teada saaks - seda, et oli põnev lugu, selgub Viivi Laaneti tagasisidest, mida on jätkunud üle kahe Kõue Kuulutaja numbri.

9. Mahe, Öko ja andunud loodushuviline, põdra poeg ja rase koer - need ei ole minu väljendid, neid sõnu on öelnud Viivi Laanet. Aga selles lõigus tümitab ta limselt kedagi teist, kui ma õieti aru saan, mina ei ole avaldanud mingit lugu Kõue Kuulutajas märts, 2008 ja juuni 2008

ok., minu jaoks on praegu küsimus, kes teeb mind patuoinaks (veeretab minu kaela KÕIK KKs ilmunud ebapäedeva jutu), lõigus, kus on viidatud (KK märts 2008 ja KK juuni 2008), kuhu ma pole midagi kirjutanud, läks alla, kui "Juhan S kirjatükkide põhjal", kuigi olen avaldanud vaid ühe kirjatüki (november 2008). Kas sain nüüd õieti aru, et artikli autor oli pidanud mingeid muid tekste minu kirjatükkideks ning KK toimetus ei olnud seda viga taibanud? Seda on tõesti väga raske vallalehe järgenevas numbris ära õiendada, et mõnes jama jutu ajamises ma osaline ei ole ja patuoina rollist lähtuvalt ka mõtetu (enamus kriitikat ju oli minu kirjatükkide põhjal, mis see murdosa ikka lisaks teeb :)

See on mulle parim koolitus negatiivse tagasiside talumise teemal, eriti veel see, kui mulle mingit muud jama omistatakse, Valla lehe ees samuti müts maha, v.a. vigane üldistus.

Huumorit on siin pimeda aja kohta üksjagu, tüüpiline negatiivne foon on omane enamusele ajakirjandusele, see nagu eriti ei liigutagi.


10. Ning viimaks Juhani Tõehetk:

Kas teil on kombeks oma igapäevane söök ja talvevarud muretseda võõralt põllult?

Jah.

Kuna ise ei ole seni põllumajandusega tegelenud, toon need poest või talumeeste käest, seega võõralt, mitte koduselt põllult ning ei oma isegi talvevarusid, kuna mul pole veel keldrit.


Saage aru, austatud Viivi Laanet, kui ma ütlen, "uskumatu legendi järgi", siis ei ole edasine väide 100 % vettpidav, muidugi aitäh kommenteerimise eest, kui ma ütlen, et ümberkaudsed külaelanikud keetsid novebrini põllule jäänud põldubasid madalal tulel pottides, serveerides neid hapukoore ja soolaga, siis ma pakun välja kohaliku traditsionaalse kulinaarse hõrgutise, mis peaks ilmestama kuiva ajalehte ja halli argipäeva, minu väide, et "seda hõrgutist söödes võis talve üle elada", tähendab roa maitsvust, toiteväärtust ja universaalsust. Jah, kui külaelanike järelnope viletsaltkoristataval oapõllul on vargus, siis ulatan ma käeraudade ootuses oma randmed ette, ma ei kujuta küll ette, kui suure kambaga peaks oapõllule minema ning kui kaua seal töötama, et põllumehele metssea kombel kahju teha, võibolla ainult siis, kui selle maitsva õllekõrvase roa kogu Eesti rahvale, võibolla tervele Euroopale või maailmale internetti ripudades isuäratavaks teeks, ehk siis lepiks ka põllumeestega kokku, käsikoristus antud kultuuri puhul jätab oad terveks, kasu oleks mõlemapoolne. Põldubasi kasvatatakse ka väikestel lappidel mainitud väärtuse pärast, nii et külaelanikud ja nende naabrid pole kindlasti vargad, nagu Te seda kahtlustate.


P.S. Helistasin just Viivi Laanetile, Ojasoo vanade fotode ja Triigi Mõisa kaardi aastast 1820. dekodeerimise asjus, ülejärgmisel nädalal kohtume, väga palju põnevat võib sealt teada saada.

Ühe ajaveebi tõus ja langus

Kes tahab nahast välja pugeda, et oma ajeveebi külastust taevasse tõsta, enda juttu massidesse viia, oma rahvast kuulsaks teha enda loodud meemi pärast? Mina olin sellel teel, aga väsisin kolme päevaga. Graafikult nähtav ajaveebi külastus meenutab esialgu loksuvat tiiki, kus toimub külgsuunas liikumine - mõni külastaja sattub sinna, mõnipäev juhtub isegi 20. Edasi läheb asi põnevaks - mulli algusfaas tõuseb postituse "Jakobsoni Horoskoop 2009 aastaks" tõttu seninägematutele tasemetele, ajastus sattus samale hetkele vana-aasta lõpuga, ehk aktuaalne oli ka prohvet Mangi ja diletantide prognoosid. Jakobson lõikas siin koort oma ennustusega googli esikümnes, kohati isegi esikohal. Rahvas luges ja oli vait, ahmis õhku. Ajaveeb sai omale päisesse "Horoskoop 2009", mille hiljem, tarbijakaitseameti nõudmisel lugeja eksitamisest, ära muutsin. Postitusi hakkas tekkima ka blog.tree edetabelisse, läksin sellest nii härga täis, et kirjutasin kokku viis lugu, mis figureerisid järjest esikohal, kaks postitust edetabelis korraga. Aga siis väsisin, möödusid pikad pühad ja koitis külm, karge argipäev, ootasid metsakuivad kuused, mida oli vaja langetada ja metsadest välja edada, ahjud, milles olevad halud kadusid vuhinate saatel korstnasse, lollid poliitikute lõustad uskumatute avaldustega telekas, mis riigimaksu maksimise mõistlikkuse kahtluse alla seadsid. Ning algas depressioon - kukkumine kõrgelt, krambid, agoonia, katkusin iga päev juukseid ja närisin küüsi - kus on lugeja, kus on pegasus, miks ma ei postita, miks ma ei oska kirjutada enam tippude vääriliselt, aga lugeja oli mind hülanud, stabiilselt, aga kindlalt, mitte karutururalli hüpetes vaid kindlalt alla jooksvad loetavuse graafikud, adjöö rambivalgus, nägemist hollywood ja kuulsused, mikrofonid ja kaamerad, nii kiire on blogija lõpp mustas augus tundmatuses, pagenduses, üksinduses, halva munga piinarikkad igavikulised hetked mittekuskil, juba kõiksusega kooskõlas mitte kellelegi teadaolevas ebareaalsuses, maal, ilma meelevallas, viletsa internetiühenduse otsas, ideedepuuduses, katkise klaviatuuri taga, veelkord hülatuna, virvendava 14" tahmase kineskoobi viimaste vilkuvate kaadrite valguses, tuhmuva küünlaleegi virvendusel, videvikutunni, kuuvalguseta tuhmide tähtede all, helkleva põhjataeva rüpes, öisete hõigete ja verejanuliste kiskjate piiramisväljas, igavikulises tühjuses jne.

Ajalooliste kaartide interpoleerimisest aerofotoga

Harrastusajaloolasena olen visanud mõned kaardid (peamiselt Ajalooarhiivist, ka Tallinna Linnaarhiivist) praeguste aerofotode peale, arinevatel alaeesmärkidel, peaeesmärgil aga näha, kui palju on muutunud asustus, hooned, elukeskkond ja elukeskused laiemalt. Panen siia üles mõned interpoleeringud, mida leidsin järjekordsel vindi puhastusel:

Esna mõis, Peetri kihelkond, Järvamaa:

Selle kaardi tellis minu käest antud mõisa loodusradade matkajuht, õigemini tegin talle mitu kaarti just paisjärvest mõisa peahoone taga, teest kabelisse, mis asub vallseljakul. Antud mõisa kaardid on tõhusalt läbi uuritud Ado Seire poolt, reprod on köidetud "Kareda vakuse" nime alla, eksemplar on olemas Järvamaa Muuseumis. Antud asukoht on mul olemas 5 kihil: aerofoto, kolm ajaloolist üllitist ja samakõrgusjooned salajaselt kaardilt, väljaprint või repro on staatiline, kõige parem on laivis erinevate kihtide läbipaistvust muuta, seda jälgida:


Herjango ja Waaso küla, Peetri kohelkond, Järvamaa:

Selle kaardi leidsin pooljuhuslikult Ajalooarhiivis Peetri kihelkonda uurides. Antud nimega külasid praegu ei eksisteeri, lõpuks leidsin asukoha, Koordi külas, kuhu kaardi sobitasin. Võimsatest majapidamistest on alles vaid mõned hooned, kunagised kaks võimsat küla on vaid mõned majad tee ääres. Antud koht võib olla aga väga väärika ajalooga, sest lõunapool põllul on mitu kaitse all olevat ohvrikivi:


Vodja mõis, Peetri kihelkond, Järvamaa:

See on üks päris lahmakas tükk, mille aerofotole sobitasin. Kaardil ei ole veel raudteed, puudub otsetee Roosna-Allikule, pidi sõitma läbi Viisu. Rakvere maantee teeb mõnusa jõnksu sisse kaardil SW, jõgi voolab veel oma looduslikus sängis:


Antud kaardist tegin 3D suurenduse mõisasüdame hoonetele, tiigistikule. Järgneval pildil on mõisa peahoone tuletatud vanadelt fotodelt, viinavabrik on mõõdetud varemetelt. Tänapäeval puudub mitu majandushoonet, või on olemas vaid nende vundament, vare SW on sepikoda, mille müürid on jupike karjakastellist (punane):


Paide, Järvamaa:

Paide kesklinnast on mul mitu kihti, veidi olen tänavavõrku kokku sobitanud, tulemustega, alljärgnev 1739. Brotze interpoleeritud 1896. isendiga:


Paide reinkarneerunud kuninga arutlusi linna ajaloo ja kaartide teemal loe edasi Weissensteinist.


Alansi küla, Kose kihelkond, Harjumaa:

Seda külatuumikut aerofotole sättides sai teada, millised hooned külas on vanade majandushoonete vundamendile rajatud. Kohati klappis see ühe ajaloolase hüpoteesiga. Elumajad sellest ajast olid puidust, osaliselt hävinud:


Sellest kaardist vaata lähemalt Alansi külaveebist.


Triigi mõis, Kose kihelkond, Harjumaa:

Sellest mõisast on mul väga põhjalik arhitektuurne mudel, kõrvalhoonetega, põhjadeks võin valida päris mitme kaardi vahel. Olen modelleerinud ka mõisa tornlinnuse võimaliku algkuju, kunagi teen, kui peaks põhjust olema, viinaköögi, teised rehed, saunad, karjakastelli, tuulevski jne.


Triigi mõisa ajalugu, seal toimuvat, tseki siit.

See postitus on kokku pandud sama soojaga koos eelnevaga, milles käsitlesin Preedi mõisa (Koeru kihelkond, Järvamaa) kaarti.

Preedi mõisa peahoone - kas samal kohal ka minevikus?

Viskasin Preedi mõisasüdame kaardi aerofotode peale Maaametist ja Google Earthist, nii nalja pärast, et hoonete asupaiku uurida, kohal ma seal pole käinud, seega on puht teoreetiliselt keeruline midagi välja ajada, aga mulle tundub, et peahoone varemed fotol on veidi teise nurga all, kui kaardil, kaardi ja aerofoto asukohad panin paika kaardil asuva kompassi ja jõesängi järgi, mõõtkavaga võib-olla olen mööda pannud. Juhul, kui sild asus kunagi teise koha peal, panin kindlalt puusse. Üldiselt kattub minu praeguse hüpoteesi järgi vaid "väike majake" varemega aerofotol, kuigi kahtlane, kas ülejäänud hooned asupaika muutnud on.


Telefonikõne peale väike kaardi uuendus, peahoone peaks ikkagi sama koha peal olema, kompassi järgi suunda ma ei hakka muutma, olgu siis kahe peahoone, virtuaalse ja reaalse vundamendi vahe kuskil 15 kraadi, keegi on siin veel puusse pannud, kas kunagine kartograaf või ma ise, peahoone suurus ka ei klapi, jälle absurd, aga sobib peahoone tagune väljak (juurikapõld), sild, kusjuures vanal võimalikul kohal, viib otse peahoone kõrvale, mingi sisetunne paneb kokku kaardil loodes asuvad poolkaares majad ja aeroarheoloogilised tulemused:


Veel üks versioon:

Vaata mis saab kui mõisahoone sinisesse kasti tõstad. Nurk peaks olema õige.

Et peahoone on praeguse kõrval asunud? Kompass läheb viltu kusjuures koos jõega, nii, et peaks ikkagi NS suunast juhinduma, siin klapib tee E, muu ei klapi, kui kompass õigeks panna sellisel paigutusel, ei saa ka head nahka.


Teemat loe edasi Nahkanui lehelt.

Triigi mõisa renoveerimise seisust 2/100

Praeguseks on tööhobuste talli avariikonserveerimine lõppenud, põhjapoolne sein on saanud omale selga rohelise koormakatte, lõunapoolne variseb minu ennustuse järgi osaliselt kevadeks kokku, juhul kui see nii ei lähe, tõmmatakse see maha, kalle on lihtsalt niivõrd võimas, et seisma seda seina enam ei saa, alumisel pildil kinnimüüritud uks, milles kinnimüüritud aken - sulade ja külmetustega on pragu ukse kohal järjest suuremaks veninud:


Eile sattusin peale mõõdistajate meeskonnale, kes minu poolt registreeritud avariiolukorda mätsima olid saadetud, nimelt laseb peahoone lõunaseina katusekelbaosa sisse vett, no ütleme, et mitte vähe, pilbaste peale pandud papjas meterjal ei pea enam ammu sademeid. Vesi jookseb kahe korruse saalide vahelagede peale, mis on juba kaussi vajunud, muutunud ohtlikuks. Vahelaed vahelagedeks, aga katust hoidvad palkkonstruktsioonid, mis käsitsi neljakandiliseks tahutud, tähistatud rooma numbritega, riknemise korral tähendavat suuremat kadu - nende süsteem katuse all on tihe, keeruline.

Kevade poole on planeeritud peahoone renoveerimise alustamine, mõned tööd peaksid juba lähinädatel käima minema, seal hulgas ka pargi hooldus, kui muidugi koormakatte kelba peale esialgu saab. Remondibrigaadi mehed pidid olema (eba)meeldivalt üllatunud, sest nende põgusal visiidil mõisa juurde sattus mõõdistamisele peale veel lisaks minule ka minu naabrimees, kes oli erinevalt minust mitte piima toomas vaid niisama väiksel ringil (rekka peal hetkel tööd ei olnud), juhtuks ka nii mõne päti või halli arheoloogi parasjagu mõisas viibides...

Pilpakiskuja-krati käivitamine

Toimus täna ootamatult tõhusalt. Juba ennelõunal ühendasin mootorilahenduse laastumasinaga ja panin hääled sisse, tühjalt jooksis kiirusel 1-2 p/s, gravitatsioonijõudu eiramata. Mul oli prooviks varutud paar lepa juppi, mida tera peale sättima hakkasin. Osaliselt olin neid ka koorinud, masin lõikama ei hakanud, lõpuks hakkasin ise taipama pilpakiskujate universumi, või seda, kui vähe ma sellest tean. Sain selgeks nõksu kiskumise alustamiseks - teravama nurgara ots tera poole. Selgus, et kisub vaid paku otsast väikest kiilu, avastasin, et olin teraesise 150 laia laua suvalise kõvera valinud, suhvel välja ja hööveldasin siledaks. Kõige selle juures oli tegu väga viletsa lörtsise ilmaga, mul ei ole võimalust massinat kuhugi katuse alla praegu panna. Nii. Loodisin, hööveldasin teraaalust ja tagasi tööle. Nüüd hakkas kiskuma, kusjuures alguse asjana ikkagi väga stiilseid pilpaid - kõiksugu lahedate kujudega, ilmselt tegu lepa jämeda aastaringi, tera suht paksu pilpa seadistuse ja algse töömetoodikaga. Aga hakkas juba looma. Näpud jäid alles, neli korda andis otsad jõuvõlli 10mm polt - seega minu tehtud ja tellitud puu- ja metalleksentrikulahendus töötasid. Neli katkist polti kulus, et ma sain mõtte jõuallika rihma lõdvemaks lasta, et see hakkaks lohisema ummistuse puhul, justnimelt liiga jämeda lepa pilpa lõikamine jooksutas masina kinni (poldi puruks), homme otsin kuskilt meisli, et nejandat polti, mis on needistunud otstega, jõuvõlli august välja lüüa. Minu lahendusel ei ole esialgu hoorattaid, masin saab momenti otse ülekandelt, küll aga peaksin ma hoorataste peale vbl. tulevikus mõtlema, annaks inertsist lisa jõudu lõhestamisel. Järgmisel käivitamisel tuleb kindlasti kasutada ka kvaliteetsemat puitu. Avastasin ka pilpanishi, mida kindlasti täitma hakkan - algeline masin annab erikujulisi, lahedaid, käsitöömaiguga pilpaid, mida on ajaloolistel piltidel sagedasti näha vanade hoonete katustel - eelkõige lautade, saunade, heinaküünide, paargute peal, kus vettpidamine ei pea olema 100%, teinekord ka seintel. Esimese, proovikiskumisega sain kuskil veerand ruutmeetrit lahedat, loomingulist, erikujulist lepapilbast, mis seemneks laastumasina varjualuse katuse ehitamisel, sellist juba kuskilt naljalt osta ei saa, sest keegi ei viitsi sellise kvaliteediga pilbast müüa, kujul ja suurusel on vahe ainult pilpa löömisel vahemaal, muud midagi. Mul on selle massina peale nüüd niipalju aega läinud, et muid töid on kuhjunud, paar päeva ma masina edusamme ilmselt ei kajasta, mõnes järgmises postituses näitan mõnda vana pilti pilpakatusest, mida olen leidnud, panin üles ka küsitluse pilpa/laastukatuse osas, mitme vastuse valimise võimalus.